Snaiperrelv

Allikas: Vikipeedia

Sõjanduses ja seadusandluses nimetatakse snaiperrelvaks täpsusrelva, mida kasutatakse suurema täpsuse saamiseks pikematel laskekaugustel. Tavaliselt on täpsusrelvade omaduste parandamiseks lisatud relvale teleskoopsihik ning vähendatud igasuguseid kõrvalekaldeid tasakaalustatud salve ja kuuli asukohaga. Meedias kajastatakse täpsusrelva mõistet igasuguste relvade jaoks, millele on lisatud optiline sihik ning on kasutuses inimsihtmärgi vastu, kuigi täpsem oleks neid nimetada snaipri relvaks mitte snaiperrelvaks.

Sõjanduses on termin "snaiper" teada juba 18. sajandist, kuid vajadustele vastavad snaiperrelvad on välja arendatud märgatavalt hiljem. Teaduse ja tehnika areng, eriti teleskoopsihiku välja töötamine, on võimaldanud sõjaväel varustada erilise väljaõppe saanud sõdureid relvadega, mis on võimelised laskma märgatavalt kaugemale kui enamik armee relvi, jäädes siiski täpseks.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõuded snaiperrelvadele on tänapäeval enamasti seotud relva kasutajaga. Vastavalt erinevatele vajadustele on snaiperrelvad jaotatud kahte kategooriasse – militaar- ja politsei kasutuses olevad snaiperrelvad.

Militaarkasutuses olevad snaiperrelvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Militaarkasutuseks mõeldud snaiperrelvad on loodud kestma kaua ehk need peavad olema väga hea vastupidavusega. Neil on oluline nii laskeulatus, usaldusväärsus, töövõime kui ka võimalus neid lahinguväljal vajadusel kiiresti, kergesti ja märkamatult parandada. See kõik on vaja saada aga ilma eriliste kaotusteta relva täpsuses. Lisaks juba nimetatud nõuetele tuleb arvestada ka sellega, et snaiper peab oma relva ja varustust olema võimeline pikki vahemaid kaasas kandma, mistõttu peab relv olema ka piisavalt kerge, et see liigselt koormav ei oleks.

Eestis on sõjaväe kasutuses üks suurekaliibriline relv ning üks pisut väiksema kaliibriline relv. Suurekaliibriliseks (12,7x99mm NATO) on tehnikavastane prantslaste PGM Hécate II, mille efektiivseks laskeulatuseks loetakse 1800 m. Väikesem on Soomes toodetud Sako TRG, mis on 1500 m efektiivse laskeulatusega.

Politsei- ja turvatöös kasutatavad snaiperrelvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Politsei kasutuses olevad snaiper-relvad on üldiselt keskendunud täpsusele. Laskeraadius nende juures väga rolli ei mängi, kuna linnastunud keskkonnas üle 100 m pole enamasti nii või naa nähtavust. Need relvad ei ole kasutuses aga lahingolukordades, vaid pigem terrorismi vastases või pantvangi olukorras. Kasutusvaldkonnast tulenevalt on samuti ebaoluline nende kerge kaal ja kohapeal parandatavus.

Nagu juba mainitud, on kõige olulisem politsei snaiperrelvade juures täpsus, kuna nendega peab olema võimalik tulistada näiteks terroristi käes olevat relva ilma ümber olevaid inimesi vigastamata. Selle saavutamiseks on kasutusel kaks erinevat meetodit. Võimalik on ehitada õigete parameetritega relv, või kohandada jahirelva nii, et see antud ülesande juures sobilik oleks.

Esimesed politsei kasutuses olevad snaiperrelvad arendas pärast Müncheni veresauna 1972. aasta suveolümpial välja Lõuna-Saksamaa politsei. Tänaseks päevaks kasutab enamik maailma politsei ja turvaasutusi relvi, mis on loodud eesmärgiga täpselt tulistama üle pika vahemaa. Üks tuntumaid politsei kasutuses olevaid snaiperrelvi on Heckler & Koch PSG1, mis on arendatud otseselt vastavaks eespool mainitud vajadustele täpsuses. Kohati nimetatakse seda ka ideaalseks näiteks politseile mõeldud snaiperrelva kohta.

Eristavad omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Snaiperrelva omadused varieeruvad laialt, olenevalt selle kasutajast ja kasutuseesmärgist. Omadused, mis eristavad snaiperrelva teistest relvadest, on üldiselt teleskoopsihik, märgatavalt pikem toru, laad, mis on loodud tulistama paigal olevast positsioonist ning toe ja erinevate lisade kasutamine.

Teleskoopsihik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teleskoopsihik

Kõige suurem erinevus võrreldes teiste relvadega snaiperrelval on teleskoopsihiku olemasolu, mis on kindlasti olemas nii politsei kasutuses oleval snaiperrelval kui ka militaarkasutuses oleval täpsusrelval. Teleskoopsihikut on kerge eristada väiksematest optilistest sihtimisvahenditest, mida kasutatakse poolautomaat- või automaatrelvadel. Teleskoopsihiku eesmärk on võimaldada kasutajal näha kaugemale, läbi mille suurendada ka relva täpsust. Teleskoopsihiku juures on oluline nende suurendusvõime, mis on võrreldes teiste optiliste sihtimisvahenditega 4x kuni 40x suurem. Teravama pildi saamiseks kasutatakse teleskoopsihikutel ka märgatavalt suuremat läätse (40–50 mm-se läbimõõduga).

Kuna snaiperrelvade laskeraadius on küllaltki pikk, tuleb sihiku ehituse juures arvestada ka kuuli kõrvalekaldeid. Kuul võib trajektoorilt kalduda nii õhu liikumise tõttu kui ka gravitatsiooni pärast. Mainitud kõrvalekallete parandamiseks on teleskoopsihikutele joonistatud erinevad viidad, mis aitavad kasutajal sihtimist parandada.

Vinnastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Snaiperrelva valides, on võimalik valida kahe erineva vinnastusmeetodi vahel: manuaalne ehk siis käsitsi vinnastamine või poolautomaatne ehk tagasilöögi ajal vinnastamine. Enamasti määrab selle meetodi ära kasutaja vajadused. Mõlemal vinnastusmeetodil on oma plussid ja miinused. Manuaalne vinnastus on odavam toota ja rasketes tingimustes kergem hooldada, mis tähendab, et varitsusolukorras on see meetod usaldusväärsem tänu väiksemale arvule liikuvatele osadele. Samuti on see variant kergem, vähendades seega kogu relva kaalu. Kuna manuaalse laadimise korral pole relval välist salve, on relvaga mugavam sihtida ka kitsastes olukordades. Ka laskmine on manuaalse vinnastamise korral kontrollitum aidates seeläbi snaipril oma asukohta varjatud hoida.

Poolautomaatsed relvad on aga mitmekülgsemad. Neid on võimalik kasutada nii lahing- kui snaiperrelvana ning ilmselgelt on nende laadimine kiirem, lubades seeläbi rohkem laske minutis. See annab eelise olukordades, kus tuleb mitu vastast kiiresti korraga maha lasta.

Manuaalse vinnastuse puuduseks on aga aeglus. Uus laadimine võtab aega ning on olukordi, kus seda ei ole. Teise meetodi puhul on relval aga suurem tagasilöök, mis tähendab, et iga lasu vahel tuleb uuesti sihtida ning relv vajab välist salve, mis võib kitsastes tingimustes sihtimist raskendada.

Padrun[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Padrun_(laskemoon)

Snaiperrelvade täpsuse ja laskekauguse määrab ära nende padruni suurus. Suurema läbimõõduga padruniga on võimalik lasta üle pikema vahemaa, jäädes siiski täpseks. Näiteks 7,62x39mm-se padruniga relval on efektiivne laskekaugus ainult 350 meetrit, mis on Militaarkasutuse jaoks väga lühike maa. 14,5x114mm-se padruniga relva efektiivne laskekaugus on aga 1800 kuni 2300m.

Militaarkasutuses olevatel snaiperrelvadel on oluline lihtsus ja kasutusmugavus nii snaipri enda kui ka juhtkonna jaoks, mistõttu on nendel relvadel kasutuses standardsed sõjaväe padrunid. Kuna sõjanduses toimuvad muudatused aegamisi ja hoolikalt kaalutledes, käib erinev lahingmoon tihti läbi katsetustest ning vastava relvaga valitakse kõige optimaalsem laskemoon. Ka politsei kaldub enamasti kasutama siiski nii-öelda vana ja kindlat laskemoona uue ja revolutsiooniliselt parema, kuid mitte nii kindla laskemoona asemel.

Praegune NATO standard on 7,62x51mm NATO .308 Winchester, milleni jõuti 1950. Aastal. Varem oli kasutuses 7,62x63mm .30-06 Springfield (Ameerika Ühendriikides), 7,7x56mm .303 British (Suurbritannias) ja 7,92x57mm (8mm Mauser) (Saksamaal). USA kasutas esimest (.30-06 Springfield) ka Vietnami sõjas 1970ndatel. Praegu on NATO standard aga siiski enim kasutatud padrun nii sõjalises kui politsei kasutuses olevate snaiperrelvade jaoks.

Snaipritel on kasutuses ka varavastane laskemoon, millega on võimalik takistada näiteks sõidukeid, kahjustada varustust või hävitada ehitisi. Selle jaoks on kõige kasulikumad suure efektiivse laskekaugusega padrunid, kuna lühematel raadiustel on nende kineetiline energia märgatavalt suurem väiksemakaliibrilistest padrunitest. Suurema kaliibriga on võimalik lasta ka lõhkeaineid, turvist läbivaid ja süütavaid kuule ning mainitute kombinatsioone. Samuti on vara vastased relvad enamasti ka pool-automaatsed, tagamaks suurema tulejõu. Selliste relvade jaoks on loodud 2—3-liikmelised snaiprite meeskonnad.

Toru[muuda | redigeeri lähteteksti]

Snaiperrelvade toru on tootmise ajal käsitletud hoolikamalt, kui ülejäänud relvade omi. Sellel on teiste relvadega võrreldes raskem keskosa, et vähendada erinevusi esimese ehk külma relvaga lasu ja korduslaskude vahel. Samuti ei ole snaiperrelvade toru kroomitud, et vähendada defekte, mis võivad tekkida toru ebaühtlasel käsitlemisel. Seeläbi on toru aga vastuvõtlikum ilmastiku muutustele ning kulub kiiremini.

Kui relva ehitatakse, siis toru kinnitatakse snaiperrelval ainult päästiku juurest, et vähendada tagasilöögi efekti toele või snaiprile. Snaiperrelva toru esimene ots on tugevdatud, et vähendada asümmeetriat ning sellest tingitud kahjustusi toru ulatuses. Mõnel relval on tugevdatud ka teine ehk snaipri poolne ots, et tagasilöögil toru ots ei laskuks ning terve toru ei painduks. Tihti on täpsusrelvade toru ots tehtud nii, et sinna annaks kinnitada ka summuti.

Sõjaväelises kasutuses olevatel snaiperrelvadel on toru pikkus 609,6 mm või pikem, et padruni kütus täielikult ära põleks ning kuulile kogu võimaliku kiiruse annaks. Politsei kasutuses olevad snaiperrelvad võivad olla ka lühema toruga, kuna nende sihtmärk on enamasti lähemal sõjalistest vastastest.

Relva pära ehk laad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Laad

Enamik snaiperrelvi on kohandatud lõuatoega. See on paigutatud relva laadile nii, et kasutajal oleks võimalikult mugav näha läbi sihiku, kuna see asub kõrgemal kui klassikalised sihikud. Lõuatugi on enamasti ka kohandatava kõrgusega. Mõned mudelid on ka kohandatava suurusega, et tagada suurem mugavus.

Võimekus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relva võimekus on oluline spetsiaalse ülesande jaoks õige relva valimisel. Tähelepanu pööratakse kahele relva omadusele – täpsusele ja maksimaalsele efektiivsele laskeulatusele. Olenevalt ülesandest, on omaduste suhe erinev. Linnastunud keskkonnas on olulisem lasketäpsus samas kui lagendikel annab eelise just võimalikult suur laskeraadius. Sellest tingituna ei saa täpselt öelda, milline on kõige võimekam relv.

Täpsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

AWG22 ehk L115A3

Relvade täpsust mõõdetakse nurgaminutites (inglise keeles minute of angle ehk MOA). Tavalised lahingrelvad on enamasti täpsusega 3–6 MOA (nurgaminut), snaiperrelvade täpsus on sõjaväerelvadel 1–3 MOA. Politsei kasutuses olevad snaiperrelvad on märgatavalt täpsemad, nõudmisega 0.25–1.5 MOA, kuigi enamasti täpsemat kui 1 MOA ei ole politsei kasutuses vaja. Relva täpsus 1 MOA tähendab, et 5 lasu maksimaalne kaugusevahe võib olla 69% täpsusega 800 m pealt 23,3 cm. See tähendab, et lask läheb 800 m pealt inimese suurusele objektile pihta.

Maksimaalne efektiivne laskeulatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt politsei kasutuses olevatest snaiperrelvadest, on militaarkasutuses olevatel täpsusrelvadel suurem tähtsus efektiivsel laskekaugusel. Soovitakse saada võimalikult suur laskeulatus, et suure raadiuse eelised, näiteks raskendatud märgatavus ning raskendatud võimalused snaiper kõrvaldada, kaaluks üle suure laskeulatuse miinused, näiteks suurem kuuli kõrvalekalle otseset trajektoorist. Kõige populaarsemad snaiperrelvad on 7,62 millimeetrise kaliibriiga, mis võimaldab siis efektiivset raadiust umbes 800 m. Kuna ka mitmed sõjaväe tavarelvad on sarnase laskeulatusega, peab snaiper kasutama lisaks heale relvale ka oma oskusi maskeeruda.

Padrun Maksimaalne efektiivne laskeulatus
7,62x39mm 350 m
5,56x45mm 600 m
7,62x51mm (.308 Winchester) 800 m
7,62x54mm R 800 m
.30-06 Springfield 800 m
7 mm Remington Magnum 900–1100 m
.300 Winchester Magnum 900–1200 m
.338 Lapua Magnum 1200–1500 m
.50 BMG (12,7x99mm NATO)
12,7x108mm (Venemaal)
1500–2000 m
14,5x114mm 1800–2300 m

Maksimaalse laskeulatuse leidmiseks tuleb arvestada väga paljude erinevate tingimustega. Kuna sihtmärgini jõuab ainult kuul, tuleb arvestada efektiivse raadiuse juures energia, mis kuulile määratud maa läbimise juures jääb, kohalikud atmosfääritingimused määravad kuuli trajektoori, sihtmärgi omadused määravad kõrvaldamiseks vajaliku energia ja kuuli kuju määrab õhutakistuse. Sellest lähtuvalt ei ole maksimaalse efektiivse raadiuse andmine niivõrd täpne, kuna erinevates tingimustes kõigub see märgatavalt ning snaiper peab ise tegema otsuse, kas ja kuna tulistada.

Antud tabelis on ära toodud keskmised maksimaalsed efektiivsed ulatused seotult kaliibriga, mis on rohkem hinnanguna, kuivõrd täpsete andmetena. Need on suures osas määratud relvatootjate ja sõjandusorganisatsioonide poolt nende läbi viidud katsetuste tulemusena ilma arvestamata tingimusi, mis võivad muuta seda laskeulatust.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]