Lõhkeaine

Allikas: Vikipeedia
Simuleeritud õhurünnak napalmiga

Lõhkeainetel on järgmised omadused:

  • Keemiline või energeetiline ebastabiilsus
  • Süütamine tekitab aine laienemise, millele järgneb soojuse eraldumine ning suured muutused rõhus (ja tüüpiliselt välgatus või vali heli), mida nimetatakse plahvatuseks.

Lõhkeaineid klassifitseeritakse nõrkadeks või tugevateks lõhkeaineteks vastavalt nende dekompositsiooni (lagunemise) näidule: nõrgad lõhkeained põlevad kiiresti (või deflageeruvad), samas tugevad detoneeruvad. Täpset erinevust nõrkade ja tugevate lõhkeainete vahel on raske leida, kuna ei ole võimalik täpselt jälgida, ega mõõta dekompositsiatsiooni. Keemiline dekompositsioon võib võtta aega aastaid, kuid, päevi, või sekundi murdosa. On kaks dekompositsioonivormi – deflagratsioon ja detonatsioon. Detonatsiooni kasutatakse plahvatusfenomeni seletamiseks, kus dekompositsiooni põhjustab plahvatusjõud. Plahvatusjõud suudab levida läbi tugeva lõhkeaine suurtel kiirustel, tavaliselt tuhandeid meetreid sekundis. Nõrgas lõhkeaines põhjustab dekompositsiooni leek, mis liigub läbi aine aeglasemalt. Suurtes kogustes detoneeruvad ka peaaegu kõik nõrgemad lõhkeained.

Oksüdeerijate ja kütuse segu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must püssirohi: kaaliumnitraat, puusüsi ja väävel.

Välgupulber: metallipulber (tavaliselt alumiinium või magneesium) ning tugev oksüdeerija (nagu kaaliumkloraat või -perkloraat)

Ammonaal: ammooniumnitraat ja alumiiniumipulber

Armstrongi segu: kaaliumkloraat ja punane fosfor. See on väga tundlik segu, mis on peamiselt tugev lõhkeaine. Väävliga on võimalik asendada mõned või kõik fosforid, et vähendada tundlikkust.

ANFO: ammooniumnitraadi ja kütuseõli segu

Keemiliselt puhtad ained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nitroglütseriin: väga ebastabiilne ja tundlik vedelik, tuntud kui dünamiit, kui segatud koos saepuruga, ränikivi pulbriga või tavaliselt diatomiitkivimiga, mis töötavad kui stabilisaatorid.

Atsetoonperoksiid: väga ebastabiilne valge orgaaniline peroksiid

TNT (trotüül ehk trinitrotolueen): kollased mittetundlikud kristallid, mida saab sulatada ja vormi valada ilma detonatsioonita.

Nitrotselluloos: Nitreeritud polümeer, mis saab olla tugev või nõrk lõhkeaine, olenevalt nitratsiooni tasemest ja konditsioonidest.

RDX (Tsüklometüleentrinitramiin), PETN (Pentaerütrittetranitraat), HMX (tsüklotetrametüleentetranitramiin): väga tugevad lõhkeained, mida saab kasutada ka plastiliste lõhkeainetena.

C-4 (Kompositsioon-4): RDX plastiline lõhkeaine, tehtud plastiliseks, et see oleks kleepuv ning sepistatav.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]