Slipknot

Allikas: Vikipeedia
SlipKnoT
Päritolu Des Moines, Iowa, USA
Stiilid alternative metal, heavy metal, nu metal, "groove metal"
Tegev 1995-tänaseni
Plaadifirma Roadrunner Records
Seotud esitajad Stone Sour,
Murderdolls,
To My Suprise,
Dirty Little Rabbits
Veebileht http://www.slipknot1.com/
Koosseis
Corey Taylor (solist)
Mick Thomson (juhtkitarr)
James Root (rütmikitarr)
Alessandro Venturella (basskitarr)
Jay Weinberg (trummid)
Chris Fehn ja Shawn "Clown" Crahan (löökpillid, taustalaul)
Craig "131 MHz" Jones (sampler ja meedia)
Sid Wilson (DJ)
Endised liikmed
Anders Colsefini (solist)
Josh "Gnar" Brainard, John Green, Quan "Meld" Nong, Patrick M. Neuwirth, Donnie Steele (kitarr)
Greg "Cuddles" Welts (löökpillid)
Joey Jordison (trummar)
Paul Gray (basskitarr)
Slipknot 2012

Slipknot (mõnikord ka SlipKnoT, sobides logoga) on üheksaliikmeline ansambel Ameerika Ühendriikide Iowa osariigi Des Moinesi [loe: di moin] linnast. Ansambel moodustati 1995. aastal ja praegu on neil plaadileping Roadrunner Recordsiga.

Bänd on põhiliselt esinenud Ozzfesti ja Summer Sonicu turneedel, ka Jaapanis, Stockholmis ja Poolas. Nende albumid ja koduvideod on saavutanud plaatinaplaadi staatuse. Bänd on olnud nomineeritud ka Grammy-auhindadele parima metal-muusika esituse ja parima hard rock'i esituse eest. 2006. aastal võitsid nad lõpuks oma esimese Grammy.

Bändist lähemalt[muuda | muuda lähteteksti]

1995. aastal tegi bänd läbi tähtsad muutused, mida nad ise praegu nimetavad "pereühinguks". Samal aastal tehti ka esimesed lindistused, mis pole peatunud tänaseni. Slipknoti avastas KoRn'i üks produtsente. Algul ei tahtnud plaadifirma midagi Slipknotist kuulda, kuni Slipknot andis neile oma loo demo, milleks oli "Spit It Out". Tänu sellele loole saavutas Slipknot oma praeguse tuntuse.

Shawn Crahan ütleb: "Miski ei saakski teisiti olla, sest me oleme koostanud endale suurepärase proovikava juba viimased 3 aastat. Kõik on õigeaegselt kohale ilmunud ja kõik töötavad nagu üks. Kui isegi kasvõi meie DJ-d kohal pole, ei tule muusika õige SlipKnoTi moodi välja, midagi oleks nagu väga-väga puudu."

"Maskid ja kostüümid panime esialgu Des Moinesis esinedes niisama selga, sest tahtsime olla natuke nagu anonüümsed ja nii, aga rahvale see meeldis ja nüüd kanname neid siiani," räägib Shawn. "Pärast etendust on hea neid seljast võtta, sest tegelikult on nendega järjest mitu tundi olla üsna piinarikas, aga kui tuleb hiljem intervjuusid anda, paneme maskid pähe tagasi."

Mis puutub numbritesse, mis igal liikmel olemas on, siis need on nende õnnenumbrid ja ühe liikme sõnul ongi kõige kummalisem see, et seoses numbrite valimisega ei tekkinud mitte mingisuguseid ütlusi, just nagu vastavad numbrid oleksid lausa määratud olnud vastavatelele liikmetele. Nad ise arvavad, et "shit" on kokku pakitud just pisikesse karbikesse, millel nimeks Slipknot.

Praeguse trummari Joey Jordisoni sõnul võiks SlipKnoTi logos jääda k-täht suurtäheks, et näidata austust bändi suure mõjutaja Korni vastu.

Algusaegadel kandis grupp nimesid "The Pale Ones", "Pyg System" ja "Meld", kuni lõpuks jäi "SlipKnoT". Esimese laulu komponeerisid nad 1993. aastal. Nendel aegadel kirjutati paljud laulud albumile "Mate. Feed. Kill. Repeat" ning mõned ka hilisematele. Shawn Crahan, olles bändi asutajaliige, tuli mõttele, et bändis võiks olla kolm trummarit; esimene, kes looks võimsa hõimuliku heli; teine, kes looks taustaheli. Shawn Crahan oli põhitrummar enne, kui Joey Jordison liitus bändiga.

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Albumid[muuda | muuda lähteteksti]

Bänd saavutas stabiilse koosseisu 1995. aasta lõpuks ja andis välja albumi "Mate. Feed. Kill. Repeat" 1996. aasta halloween'il. Aasta hiljem palkas Slipknot Corey Taylori uueks juhtivaks vokalistiks ja Andersit sunniti trummi mängima. Anders ei huvitunud trummimängust ja jättis bändi maha, et püüelda iseenda muusikaliste eesmärkide poole.

Midwest Promotioni esindaja John Kuliaki pealesundimisel sõlmis Roadrunner Records Slipknotiga lepingu 1997. aastal. Slipknot andis välja endanimelise albumi "Slipknot", mille produtseeris Ross Robinson 1999. aasta juunis. Rick Anderson ajakirjast All Music Guide kirjutas selle albumi kohta: "Te mõtlesite, et Limp Bizkit on "heavy". Nad on Osmondsid. Slipknot on totaalselt midagi muud." 1999. aastal laiendas bänd Ozzfestil oma fännide arvu. 2000. aasta kevadel saavutas album plaatinaplaadi staatuse, esimene selline album Roadrunner Recordsi poolt. 2001. aasta juulis nimetas ajakiri Q magazine Slipknot kõigi aegade 50 parima raske muusika albumi edetabelisse.

"Iowa", bändi teine album Roadrunner Recordsiga, ilmus 2001. aastal. Kriitika albumile oli üldiselt heakskiitev. Jason Arnopp muusikaajakirjast Kerrang! nimetas albumit „üheks ilusasti loodud viha käsitööks” ja David Fricke muusikaajakirjast Rolling Stone „esimeseks õnnestunud salvestuseks nu-metal'i ajastul”. Album saavutas Billboard Magazine'i edetabelis kolmanda ja Suurbritannia edetabelis esimese koha. 2001. aasta suvel esines Slipknot jälle Ozzfestil. 2001. aasta hooajal läks Slipknot System of a Downiga turneele "The Pledge of Allegiance Tour". Bänd esines 2002. aastal valminud filmi "Rollerball" kontserdistseenis. Singel "Left Behind", lugu albumilt "Iowa", oli nomineeritud Grammy auhinnale 2002. aastal.

Bänd alustas laulude kirjutamist ja salvestamist tunnustatud produtsendi Rick Rubiniga, kes oli varem töötanud koos sellise artistiga nagu Johnny Cash ning ansamblitega Red Hot Chili Peppers ja Slayer. Bänd ilmutas neljanda albumi "Vol. 3 (The Subliminal Verses)" 2004. aasta mais. Album jõudis Billboard 200 Albums Charti edetabelis teisele kohale. Johnny Loftus ajakirjast All Music Guide nimetas albumit „rahuldavaks, seni kõige hoolikamalt loodud bändi esituseks tänini”.

Singlid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Wait and Bleed" (2000)
  • "Spit It Out" (2000)
  • "Left Behind" (2001)
  • "My Plague" (2002)
  • "Duality" (2004)
  • "Vermilion/Vermilion Pt. 2" (2004)
  • "Before I Forget" (2005)
  • "The Nameless" (2005)
  • "The Blister Exists" (2006)
  • "Psychosocial" (2008)
  • "Dead Memories" (2008)
  • "All out Life" (2018)
  • "Unsainted" (2019)
  • "Solway Firth" (2019)
  • "Birth of the Cruel" (2019)
  • "Nero Forte" (2019)

DVDd[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Welcome To Our Neighborhood" (1999)
  • "Disasterpieces" (2002)
  • "Voliminal: Inside The Nine" (2004)
  • "9.0:Live" (2007)
  • "The Making Of All Hope Is Gone" (2008)
  • "Of The Sic" (2009)
  • "Day of the Gusano: Live in Mexico" (2017)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]