Red Hot Chili Peppers

Allikas: Vikipeedia
Red Hot Chili Peppers
RHCP (live)
RHCP (live)
Informatsioon
Päritolu USA
Stiil(id) rokk, funk rock
Tegev 1983–
Plaadifirma(d) EMI, Warner Bros.
Veebileht www.redhotchilipeppers.com
Koosseis
Anthony Kiedis (vokaal)
Michael Peter Balzary (basskitarr)
Josh Klinghoffer (kitarr)
Chad Smith (trummid)
Endised liikmed
Jack Irons (trummid)
Arik Marshall (kitarr)
Cliff Martinez (trummid)
DeWayne “Blackbyrd” McKnight (kitarr)
Dave Navarro (kitarr)
D.H. Peligro (trummid)
Jack Sherman (kitarr)
Hillel Slovak (kitarr)
Jesse Tobias (kitarr)
John Frusciante (kitarr)

Red Hot Chili Peppers on neljaliikmeline rokkansambel, mis on võitnud mitu Grammy auhinda. Bänd on pärit Californiast ja moodustati aastal 1983 Los Angeleses.

Hoolimata sellest, et bänd on üle elanud probleeme nii äri- kui ka eraelus, on siiski suudetud luua kompaktne saund, mis kombineerib pungi, funk'i, heavy metal'it, räppi, poppi ja psühhedeelset rokki.

Alates aastast 1984 on Red Hot Chili Peppers müünud oma albumitest kokku ligikaudu 60 miljonit eksemplari.

Bändi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastad: EMI Records[muuda | muuda lähteteksti]

Red Hot Chili Peppers (esialgu Tony Flow and the Miraculously Majestic Masters of Mayhem) pandi kokku pärast etteastet Fairfaxi keskkoolis aastal 1984, mis pidi jääma tegelikult ühekordseks esinemiseks, Michael "Flea" Balzary', Jack Ironsi, Anthony Kiedise ja Hillel Slovaki poolt. Hiljem samal aastal kindlustasid nad endale lepingu EMI'ga.

Irons ja Slovak olid pühendunud oma bändile What Is This? ning selle tõttu lindistati endanimeline debüütalbum Red Hot Chili Peppers Jack Shermaniga kitarril ja Cliff Martineziga trummidel. Album ei saavutanud kaubanduslikku edu. Ka järgnenud turnee ei olnud edukas, lisaks möllasid pinged bändiliikmete vahel – Sherman lahkus ja Slovak naasis.

Parliament-Funkadelic'u liider George Clinton palgati produtseerima Red Hot Chili Peppersi teist albumit "Freaky Styley". Martinez lahkus bändist varsti pärast albumi ilmumist ning tõi sellega kaasa esialgse trummari, Jack Ironsi tagasituleku 1986. aasta alguses.

Bändi esimene album, mis jõudis Billboardi Top 200-sse, oli 1987. aastal "The Uplift Mofo Party Plan", mille produtseeris Michael Beinhorn. See oli ainuke album, mille tegemise juures olid kõik neli omaaegset keskkoolisõpra. Albumi esimest singlit "Fight Like a Brave" kasutati aastal 2001 videomängu "Tony Hawk's Pro Skater 3" heliribal.

Albumit toetava turnee ajal tulid avalikuks probleemid narkootikumidega. Slovak haigestus, mille tulemusena käitus ebastabiilselt ning ajas esinemistel oma osa sassi. 27. juunil 1988, varsti pärast bändi naasmist Euroopast, leiti Slovak surnuna, diagnoosiks heroiini üledoos. Jack Irons lahkus bändist Slovaki surma tõttu, jätkates trummimängu Pearl Jam'is ja koos endise bändikaaslase Alain Johannesega Eleven'is.

Bänd palkas ajutiselt Dead Kennedy trummari D.H. Peligro ja endise P-Funki kitarristi DeWayne “Blackbyrd” McKnighti, asendades nad hiljem Chad Smithi and John Frusciantega. "Mother's Milk" anti välja aastal 1989 ning see sisaldas ülistuslaulu "Knock Me Down", pühendatud Slovakile, ja kaverit Stevie Wonderi "Higher Groundist". "Mother's Milk" jõudis albumite edetabelis 52. kohale – see oli parim koht, mida bänd oli eales saavutanud. Albumi edule aitas kaasa ka Kiedise tolleaegne tüdruksõber, Ione Skye, kes oli peaosatäitja filmis "Say Anything", mille heliriba sisaldas albumil "Mother's Milk" olevat lugu "Taste the Pain". Arvatakse, et ka Frusciante oskused kitarril aitasid kaasa albumi edule. Kuigi öeldakse, et see album on nende läbilöögialbum, bänd siiski hoidub otseheliga kontsertidel neid lugusid mängimast, sest Frusciante ei austa "macho"-meetodit, millega ta tol ajal enda osa lindistas. Aastal 2002 toimunud intervjuus väitis Frusciante, et otsus mängida kitarri mitmekordselt, oli rohkem produtsentide kui tema enda otsus. Seepärast ei ole ta bändi teistel albumitel sama stiili eriti palju kasutanud.

1990. aastad: Warner Brothers Records[muuda | muuda lähteteksti]

Bänd liikus varsti edasi Warner Brothers Recordsisse. 1991. aastal palgati Rick Rubin produtseerima nende viiendat albumit Blood Sugar Sex Magik, mis müüs hiljem 7 miljonit albumit ainuüksi Ameerika Ühendriikides. Album sisaldas singleid "Give It Away", mis võitis Grammy auhinna aastal 1992 parima vokaalidega hard rock etteaste eest; "Breaking the Girl", "Suck My Kiss" ja "Under the Bridge", meloodiline ballaad, mis paiskas bändi tavapopulaarsusesse. "Blood Sugar Sex Magik" tuli ajakirja Rolling Stone 500 parima albumi edetabelis 310. kohale. Aastal 1992 jõudis album USA parimate albumite edetabelis 3. kohale.

Edu ja narkosõltuvus tegid oma töö John Frusciante elus, kes ootamatult lahkus bändist turnee ajal mais 1992. Et ringreis lõpuni teha, asendasid Frusciantet esialgu Arik Marshall ja lühidalt ka Jesse Tobias bändist Mother Tongue. Aastal 1993 ühines bändiga endine Jane's Addictioni kitarrist Dave Navarro.

Esmakordselt esines Navarro bändiga Woodstockis aastal 1994. Aasta hiljem ilmus album One Hot Minute. Album, mis sisaldas ka lugu "My Friends" oli segu tuttavast funk'ist, metal'ist ja džässist, aga seekord oli näha ka suurenenud hard rock'i ja psühhedeelse roki mõjusid. Album müüs 5 miljonit eksemplari ja võitis kahekordse plaatinaalbumi staatuse USA-s. Edetabelis püsis pärast seda veel 55 nädalat. Bändi ja Navarro teed läksid lahku aastal 1998.

Frusciante naasis bändi aastal 1998, olles veetnud aega taastusravikeskuses narkoprobleemide pärast ja välja lasknud 2 sooloalbumit. Puhas, värske, keskendunud ja energiat täis kitarrist oli tagasi ja aastal 1999 tuli välja Californication. Ootamatult oli see väga edukas, müües rohkem eksemplare kui Blood Sugar Sex Magik ja tutvustades neid uuele fännide generatsioonile. Californication on bändi kõige edukam album kuni tänase päevani, müünud 15 miljonit eksemplari.

Album tuli 3. kohale USA's ja sisaldas 3 modern-rocki hitti: Grammy auhinna võitnud "Scar Tissue", "Otherside" ja "Californication". Modern-rocki edetabelitesse pääsesid ka "Around the World", "Road Trippin'" (Suurbritannia singel) ja "Parallel Universe", mis pääsesid modern-rocki edetabelitesse, hoolimata sellest, et neid ei antud singlina välja. Võrreldes vaarsemate albumitega, sisaldab Californication vähem räppimisest mõjutatud laule. Turnee kestis peaaegu kaks aastat ja sisaldas mõnda nende suurimat show'd, näiteks Moskva kontserti 200 000 inimese ees ja kontserti Woodstocki 1999. aasta festivalil. Woodstockis esitas Red Hot Chili Peppers Jimi Hendrixi loo "Fire", mis oli ood Jimi Hendrixile, kes esines esialgsel Woodstocki festivalil. Aastal 2001 ilmus nende esimene kontsert-DVD "Off the Map", mille režissööriks oli bändi kauaaegne sõber Dick Rude, kes oli ka videote "Catholic School Girls Rule" ja "Universally Speaking" režissööriks.

2000 kuni tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Bänd naasis stuudiosse aastal 2001, album "By the Way" ilmus aasta hiljem, 9. juulil 2002. Album oli sel ajal nende kõige märkimisväärsem edetabeli saavutus (esimese nädalaga müüs 700 000 eksemplari), jõudes teisele kohale, ja andes välja singleid "By the Way", "The Zephyr Song", "Cant' Stop", "Dosed", ja "Universally Speaking", mis tuli singli ja videona välja ainult Euroopas.

"By the Way" on bändi kõige rahulikum ja tagasihoidlikum album, millel on enamasti meloodilised ballaadid, vastupidiselt nende klassikalisele räpp-funki stiilile.

Chili Peppers lindistas kaks uut lugu, "Fortune Faded" ja "Save the Population" oma albumi "Greatest Hits" jaoks, mis anti välja aasta hiljem. Fännide imestuseks sisaldas kogumik "By the Way" pealt vaid kahte lugu: "Universally Speaking" ja "By the Way". Palju kriitikat väljendati loo "Can't Stop" puudumise pärast, mida peetakse bändi üheks populaarsemaks looks. Flea ütles, et lindistamise ajal oli tema ja Johni vahel pisut pinget tunda. Isegi nii palju, et pärast "By the Way" turneed mõtles Flea bändist lahkumise peale. Sündmused, mis toimusid selle legendaarse 3 ja poole aastase turnee ajal, siiski panid teda meelt muutma.

Aastal 2004 andis bänd välja oma esimese täispikkuses kontsertalbumi "Live in Hyde Park", mis salvestati nende esinemiste ajal Hyde Parkis Londonis, tänu äärmiselt suurele kontserdikülastajate arvule. Kolme esinemisõhtuga kogusid nad 17 miljonit dollarit, millest sai ajaloo kõige rohkem teeninud kontsert ühes paigas.

Aastal 2006 lõpetas bänd oma üheksanda stuudioalbumi, "Stadium Arcadiumi". Kuigi 38 lugu loodi kavatsusega avaldada need lood kolmel minialbumil kuuekuuliste vahedega, lasti see siiski välja mais 28 looga duubelalbumil. See oli nende esimene album, mis jõudis USA edetabelites esikohale ja jäi sinna kaheks nädalaks. Samuti jõudis album esikohale UK albumite edetabelis ja veel 25 riigi edetabelites. Esimesel nädalal müüdi albumit 442 000 eksemplari juba ainuüksi USA-s ja üle 1 000 000 üle maailma, püstitades bändile isikliku rekordi ühe nädala müükides. Albumi esimene singel "Dani California" oli bändi kõige kiiremini müüv singel, juhtides USAs Modern Rocki edetabelit ja jõudes 6. kohale Billboardi Hot 100 edetabelis. Inglismaa edetabelis jõudis singel 2. kohale. Lisaks "Dani Californiale" jõudis "Tell Me Baby" Billboardi kuumade modern rocki lugude edetabelisse juuli alguses. Lood "Storm in a Teacup", "Snow (Hey Oh)", "Tell Me Baby", "Stadium Arcadium", "If" ja "Especially in Michigan" on kaasatud ABC reklaamidesse aasta 2006 X-Games'iks. Aastal 2007 tuuritasid nad USAs koos Gnarls Barkleyga, alates jaanuari keskpaigast kuni märtsini.

Alates aastast 2009 on Red Hot Chili Peppersil õigus pääseda Rock and Roll Hall of Fame'i, mis on muuseum ja institutsioon USAs Ohios, pühendatud ajaloo kõige tuntumatele ja mõjukamatele rock'n'roll'i esinejatele, produtsentidele ja teistele inimestele, kes on muul viisil suuresti mõjutanud muusikatööstust.

Aastal 2011 sai bänd valmis oma kümnenda stuudioalbumi, "I'm With You".

Aastal 2012 andis Red Hot Chili Peppers esimese kontserdi Eestis Tallinna Lauluväljakul.

Muusikastiil[muuda | muuda lähteteksti]

Flea bassi mängimise stiil on funki ja bluusi ühtesulamine, saanud inspiratsiooni sellistelt artistidelt nagu Bootsy Collins (Parliament-Funkadelic) ja John Paul Jones (Led Zeppelin). Meloodia ja gruuvi loomiseks kasutab ta kas tavalist sõrmetehnikat või pealelöömist (släppimist), mis on omasem RHCP varajastele albumitele (näiteks "Blood Sugar Sex Magik"). Hilisemad albumid sisaldavad rohkem meloodilisi bassikäike.

Kitarristid, kes on pundiga koos lindistanud, omavad kõik sarnaseid mängimisstiile – terav ja "väändunud" laia ulatusega saund. Asenduskitarristid on püüdnud mängida hästi sarnaselt originaalkitarristi Hillel Slovakiga, heavy blues'i ja funk'i elementidega. Kuigi Dave Navarro oli bändis lühikest aega, keskendus ta heavy metal'ile ja progressiivsematele elementidele. Endine kitarrist John Frusciante lõi meloodilisemat, tekstuurilisemat ja sügavamat saundi. Frusciante mängib sügava tunnetusega ning on äärmiselt musikaalne. Teda on korduvalt nimetatud kitarrijumalaks ja räägitakse ka sellest, et kui ta mängib, oleks ta justkui mujal kui Maa peal.

Kiedis laulab RHCP lauludes väga erinevalt. Tema stiiliks on sageli räppimise-rääkimise segu (mis on peamiselt omane tema vokaalidele kuni albumini "Blood Sugar Sex Magik"), kuid ka traditsioonilisem laul, mis on aidanud bändil säilitada kestvat edu ja stiili.

Chad Smith loob erinevaid rütmikaid gruuve. Ta mängib hea tunnetusega. Smith on mänginud ka paljudel muudel albumitel peale RHCP, mis tõestab tema suurepäraseid oskusi. Tema trummimängu sümboliteks on ekspressiivsus ja heas mõttes lärmakus, mis on vägagi omased RHCP saundile.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Praegused liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

    • Anthony Kiedis – vokaal (1983–tänapäev)
    • Josh Klinghoffer – kitarr, taustavokaal (2010–tänapäev)
    • Michael "Flea" Balzary – basskitarr, trompet (1983–tänapäev)
    • Chad Smith – trummid (1989–tänapäev)

Endised liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

    • John Frusciante – kitarr, taustvokaal (1989–1992; 1998–2008)
    • Jack Irons – trummid (1983–1984; 1986–88)
    • Arik Marshall – kitarr (1993)
    • Cliff Martinez – trummid (1984–86)
    • DeWayne “Blackbyrd” McKnight – kitarr (1988)
    • Dave Navarro – kitarr (1993–98)
    • D.H. Peligro – trummid (1988)
    • Jack Sherman – kitarr (1984–85)
    • Hillel Slovak – kitarr (1983–84; 1985–88) (lahkunud)
    • Jesse Tobias – kitarr (1993)

Videograafia[muuda | muuda lähteteksti]

    • Red Hot Skate Rock (1988) – kontserdivideo
    • Positive Mental Octopus (1989) – muusikavideod
    • Psychedelic Sexfunk Live from Heaven (1990) – kontserdivideo
    • Funky Monks (1991) – albumi "Blood Sugar Sex Magik" tegemine
    • Best Of The Cutting Edge Volume II (1991) – muusikavideod
    • What Hits!? (1992) – muusikavideod
    • Woodstock 1994 (1994) – kontserdivideo
    • Woodstock 1999 (1999) – kontserdivideo
    • Off the Map (2001) – kontserdivideo
    • Rock Your Socks Off (Unauthorized) (2001) – dokumentaal
    • By the Way (2002) – "By the Way" video ja selle tegemine
    • Rockthology 1: Hard N Heavy (2002) – muusikavideod ja intervjuud
    • Greatest Hits and Videos (2003) – muusikavideod ja kaamera tagune
    • Live at Slane Castle (2003) – kontserdivideo
    • Rock Odyssey 2004 (2004) – kontserdivideo
    • The Last Gang In Town (2004) – dokumentaal
    • The Red Hot Chili Peppers Phenomenon (2006) – dokumentaal
    • Dani California (2006) – video tegemine, intervjuud, kaameratagune
    • Tell Me Baby (2006) – muusikavideod
    • iTunes Originals – Red Hot Chili Peppers (2006) – kontsertesinemised, intervjuud ja muusikavideod saadaval iTunesis

Televisioon, film ja meedia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Flea ja Kiedis on osalenud mitmes telesaates nii koos kui ka eraldi.
  • RHCP lugusid on kasutatud paljudel soundtrackidel. Näiteks filmi "Pretty Woman" soundtrackil on nende lugu "Show Me Your Soul"; "Coneheadsi" soundtrackil "Soul to Squeeze"; "Beavis and Butthead Do America" soundtrackil "Love Rollercoaster", The Ohio Playersi kaver ning "Search and Destroy", "Say Anything" soundtrackil Mother's Milki lugu "Taste the Pain"; "Wayne's Worldi" soundtrackil "Sikamikanico"; filmis "Death Note" on kasutatud "Dani Californiat" ning Death Note teises filmis lugu "Snow"; filmides "Center Stage ja "Mighty Morphin Power Ranger: The Movie" ning "The Longest Yard" ("Kondimurdjad", 2005) on kasutatud "Higher Groundi".
  • Bänd mängis iseennast filmis "Tough Guys" aastal 1986, kui filmis mängisid veel Kirk Douglas, Burt Lancaster ja Dana Carvey.
  • Nad esitasid "Black-Eyed Blonde" 80ndate skateboardi filmis "Thrashin".
  • Aastal 1992, kui Arik Marshall asendas Frusciantet, osalesid nad Simpsonite episoodis nimega "Krusty Gets Kancelled". RHCP esitas oma laulu "Give It Away", kuigi Krusty soovitas, et sõnad "What I got you gotta get it put it in you" tuleks muuta "What I'd like is I'd like to hug and kiss you". Flea ja Marshall nõustusid, kuid Anthony Kiedis lihtsalt naeratas ettepaneku peale. Seda võib lugeda viiteks The Doorsi esinemisele "Ed Sullivani shows". Bändile öeldi, et sõnu "Girl, we couldn't get much higher" laulust "Light My Fire" ei või televisioonis laulda. The Doors nõustus sõnad ära muutma, kuid esitas loo siiski originaalsõnadega.
  • "Fight Like a Brave" on kaasatud videomängu "Tony Hawk's Pro Skater 3" soundtrackile ja "Higher Ground" "Guitar Herosse".
  • Lugusid "Dani California" ja "Snow ((Hey Oh))" kasutatakse jaapani filmi "Death Note" tunnusmeloodiana.