Sindi Jumalailmumise kirik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sindi Jumalailmumise kirik (september 2000)

Sindi Jumalailmumise kirik on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku haldusalasse kuuluv õigeusu kirik Pärnu maakonnas Sindi linnas aadressil Pärna 29.

Kirik on arvele võetud kultuurimälestisena.[1]

Sindi Jumalailmumise kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Sindi õigeusu kirik valmis 1899. aastal ja ehitati Moskva kaupmehe R. Schöni ja Sindi kalevivabriku kulul. Riia ja Miitavi piiskop Agafangel (Preobraženski) pühitses kirikuhoone samal aastal.[2] Kellatorni ja kaheksatahulise sibulkiivriga haritorniga punastest tellistest, seest krohvitud kirik oli Sindi esinduslikem hoone. Kirikul on rikkalik välisdekoor ning kolmeosalise (eeskoda, nelitis ja apsiid) pühakoja kujundamisel on kasutatud nn vene baroki elemente. Pärast koguduse likvideerimist 1962. aastal hakkas kirik lagunema. 1980. aastatel oli hoonel veel neli torni. Kiriku katusekonstruktsiooni uuendati osaliselt 1990. aastate algul. Samal ajal likvideeriti nelitise kohal olev kuppel ja asendati sirge katusekattega. Sindi linn andis EAÕK taotluse põhjal neile tasuta üle muinsuskaitse all oleva Sindi kiriku kinnistu ja taotles pühakoja renoveerimiseks toetust riiklikust pühakodade programmist.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sindi Jumalailmumise kirik kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 29.05.2015)
  2. P%E4rnumaa teatmikus "Teeliste kirikud" (vaadatud 29.05.2015)
  3. http://www.eoc.ee/kogudus/sindi-jumalailmumise-kogudus/

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • August Kaljukosk. "Õigeusukogudustes teeninud vaimulikkude nimekiri". Tallinn, 1975.Käsikiri Eesti Rahvusarhiivis.
  • "Eesti õigeusk X-XXI sajandil". Entsüklopeediline teatmik (vene keeles). Koostaja Vladimir Iljaševitš. Kirjastus Tarbeinfo OÜ. Tallinn, 2014; lk 507
  • Andrei Sõtšov. " Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945-53". TÜ kirjastus. Tallinn, 2004; lk 65-125
  • Jaanus Plaat/Arne Maasik. "Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis". Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn, 2011; lk 518-523

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]