Pühakodade säilitamine ja areng

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Pühakodade säilitamine ja areng" (lühemalt ka pühakodade programm või PÜP; inglise keeles The national programme "Preservation and development of places of worship"; vene keeles Государственной программ «Сохранение и развитие церквей») on Eesti riiklik programm, mis loodi 2003. aastal.

Programmi eesmärk oli ühtse, läbipaistva ja süsteemse lähenemise kaudu tagada pühakodade ja nende sisustuse kui Eesti kultuuriloolise ja kunstiajaloolise pärandi olulise osa säilimine ning pühakodade sisulise arengu toetamine. Programm oli suunatud eelkõige pühakodadele (sakraalhooned, mis loodud jumalateenistuste läbiviimiseks, nt kirikud, palvelad, palvemajad, tsässonad, suuremad kirik-kabelid) ja nende sisustuselementidele (pühakodades paiknev kunstivara), aga mitte siis kirikukompleksi muudele hoonetele või rajatistele (nt pastoraadid, kiriku- ja surnuaia kabelid, leeri- ja koolimajad, aiaväravad jne). Lähtekohana hõlmati kõigi konfessioonide kõiki pühakodasid sõltumata sellest, kas need olid tunnistatud kultuurimälestiseks või mitte. Programmi juhtimise juurde kaasati lisaks sakraalarhitektuuri ekspertidele ka ministeeriumite, omavalitsuste, Eesti Kirikute Nõukogu ja suuremate konfessioonide (EAÕK, EELK, MPEÕK) esindajad[1]. Programmi esimene periood kestis aastatel 2003–2013 ja teine periood aastatel 2014–2018. Pühakodade programmi tööd korraldas Muinsuskaitseamet.

Riikliku programmi "Pühakodade säilitamine ja areng" loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikud on Eesti kultuuri lahutamatuks osaks olnud alates 13. sajandist. Lisaks vaimsele pärandile on pühakojad läbi aegade kujundanud meie ehitatud keskkonda – nad on olnud ja jäänud kultuurmaastiku dominantideks ning eriti keskaegsed kirikud moodustavad Eesti arhitektuuripärandi ühe väärtuslikuma osa. Eestis on hinnanguliselt 450–500 pühakoda[2], neist kultuurimälestised on ligikaudu 250[3]. See äärmiselt rikkalik ja mitmepalgeline sakraalpärand sisaldab nii väärikaid keskaegseid kivikirikuid, mastaapseid maakivist ja tellisest õigeusukirikuid kui ka taotluslikult tagasihoidlikke vabakoguduste palvemaju ja tillukesi puust tsässonaid.

Muinsuskaitseamet ja tema eelkäijad on nõustanud ja rahastanud kirikuhoonete ning nende sisustuse restaureerimist alates 1920. aastaist. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on igal aastal eraldatud toetusi pühakodadele – aastail 1992–2003 kokku üle 6,9 miljoni euro[4]. 21. sajandi alguseks oli tekkinud vajadus koondada sakraalpärandi hoiu temaatika ühtseks programmiks, millesse oleksid kaasatud kõik osapooled ja mis tegeleks valdkonna arenguga süsteemselt ja terviklikult. Kirikute ja neis paiknevate kultuuriväärtuste restaureerimise programmi hakati ette valmistama 2001. aastal, mil moodustati Kultuuriministeeriumi kantsleri käskkirjaga töögrupp, kuhu kuulusid konfessioonide, Eesti Kirikute Nõukogu, Kultuuriministeeriumi, Siseministeeriumi, Eesti Omavalitsuste Liidu ja Muinsuskaitseinspektsiooni esindajad. Lähtekohtade ettevalmistamisel jõuti järgmistele seisukohtadele: 1) käsitleda kõikide registreeritud konfessioonide pühakodasid vaatamata sellele, kas hoone on tunnistatud kultuurimälestiseks või mitte 2) investeerimiskava koostada kümneks aastaks, kusjuures esimestel aastatel eelistada töid pühakodade katuste-tornikiivrite ja avariiliste konstruktsioonide restaureerimisel 3) riikliku programmi koostamisel arvestada ülduuringute vajadust. Oluline rõhk pandi ka koostööle riigi, kohalike omavalitsuste, kirikuvalitsuste ja kogudustega. Töögrupi poolt koostatud pühakodade restaureerimisvajaduste ja seniste investeeringute küsimustik-tabeleid täitis kokku 225 kogudust ning selle alusel analüüsiti Eesti pühakodade seisukorda ja restaureerimisvajadusi. 2002. aastal loodi Vabariigi Valitsuse korraldusega programmi väljatöötamiseks eraldi komisjon[5].

Pikaajalise ja põhjaliku eeltöö tulemusena valmis riiklik programm "Pühakodade säilitamine ja areng", mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks 18. märtsil 2003[6]. Programmi esialgne tegevus kavandati kümneks aastaks (2004–2013). Pühakodade seisukorra ja restaureerimisvajaduste analüüsi tulemusena selgitati välja, et programmi edukaks toimimiseks peaks riik eraldama programmile kümne aasta jooksul kokku 633,3 miljonit krooni (u 40 miljonit eurot, st 4 miljonit eurot aastas). Kalkulatsioon põhines pühakodade toonasel seisukorral ja 2003. aasta restaureerimishindadel, mis arusaadavalt on ajas muutunud.

Pühakodade riikliku programmi põhieesmärk oli ühtse, läbipaistva ja süsteemse lähenemise kaudu tagada pühakodade ja nende sisustuse– Eesti kultuuriloolise ja kunstiajaloolise pärandi olulise osa säilimine ning pühakodade sisulise arengu toetamine. Programm hõlmas kõigi konfessioonide kõiki pühakodasid ning ei olnud oluline, kas pühakoda oli tunnistatud kultuurimälestiseks või mitte. Esimestel aastatel seati eesmärgiks eelistada avariiliste katuste ja tornikiivrite ning muude konstruktsioonide restaureerimist. Samuti peeti oluliseks ülduuringute algatamist. Alameesmärkidena sooviti koostada pühakodade seisundi ja nende säilitamiseks vajalike tööde andmebaas, arendada konserveerimismetoodikaid, konserveerida pühakodasid lagunemisest kiiremini jõudes avariitööde järel ka ennistamiseni ning tagada hoonete suurem turvalisus. Lisaks põhiprogrammile kavandati ka mitmed alamprogrammid: teaduse (nii alus- kui ka rakendusuuringute), trükiste (teaduslike ja populaarsete) ja koolituste, kirikute sisustuse, orelite kui muusikariistade, kirikuaedade, varemete ning pühakodade kui kultuurikeskuste tarvis. Läbivaks põhimõtteks oli süsteemne lähenemine eri teemade ja valdkondade käsitlemisel.

Toetused (I periood – 2003–2013)[muuda | muuda lähteteksti]

Riikliku programmi "Pühakodade säilitamine ja areng" aktiivne tegevus algas 2004. aastal kui kinnitati programmi esimene eelarve. Lisaks 2002.–2003. aastal tehtud pühakodade seisukorra ja restaureerimisvajaduse analüüsile on programmi raames järjepidevalt jätkatud taotluste kogumist, et kaardistada muutuvaid restaureerimistööde sisulisi ja rahalisi vajadusi. Programmi esimese kümne aasta eelarved kokku oli 9,23 miljonit eurot ja toetusi sai ühtekokku 197 pühakoda (neist 154 olid kultuurimälestised). Lõviosa kogu programmi eelarvest moodustasid otseselt pühakodade kui hoonete säilimiseks vajalike restaureerimistööde toetused, kümne aastaga kokku 7,92 miljonit eurot. Suuremaid ja väiksemaid restaureerimis- ja remonditöid teostati 131 pühakoja juures (neist 106 mälestised). Põhiliselt remonditi programmi toetuste eest kirikute avariilisi katusemaastikke – nende 131 pühakoja seas toimusid eri suurusjärgus katuste remondi- ja restaureerimistööd kokku 95 pühakojas. Ülejäänud tööd on olnud vundamentide ja/või põrandate restaureerimistööd (13), interjööri konserveerimis- või restaureerimistööd (13), akende restaureerimine, ahjude remont, treppide restaureerimine, seinte sirgendamine, fassaadide restaureerimine, seenkahjustuste likvideerimine jms. Mõnes kirikus teostati mitut liiki töid: näiteks Risti kirikus (Harjumaal) restaureeriti nii katuseid, interjööri kui ka põrandaid või Avinurme kirikus (Ida-Virumaal) restaureeriti vundamendid, põrandad, katused ja avatäited. Nii Risti kui ka Avinurme kirikute puhul on kogudused saanud täiendavalt toetusi ka Euroopa Liidu struktuurfondidest. Restaureerimistoetused jagunesid üheksa konfessiooni pühakodade vahel.

Pühakodade programmi esimesel perioodil paigaldati (või remonditi) 57 pühakojale valve- ja/või tulekaitsesignalisatsioonisüsteem ning 28 kirikule paigaldati piksekaitse. Programmi raames koostati 92 pühakojale ühtekokku 133 restaureerimise põhiprojekti, muinsuskaitse eritingimust ja/või tehnilise seisukorra ekspertiisi. Samuti toetati kirikutes leiduva kunstivara korrastamist (sisustuse alamprogramm) – ühtekokku restaureeriti üle 200 kunstiteose (sh altarid, kantslid, maalid, ikoonid, armulauariistad, lühtrid, skulptuurid, oreliprospektid jne).[4]

Toetused (II periood – 2014–2018)[muuda | muuda lähteteksti]

2013. aastal kinnitati kultuuriministri käskkirjaga programmi jätkumine veel viieks aastaks[7]. Programmi "Pühakodade säilitamine ja areng" teise perioodi eelarved kokku on 3,61 miljonit eurot. Kokku esitati programmi teisel perioodil 695 põhieelarve taotlust kogusummas 18,9 miljonit eurot (lisaks 38 reservi esitatud taotlust). Aastatel 2014–2018 sai pühakodade programmi raames toetusi ühtekokku 118 pühakoda[8]. Toetusi eraldati seitsmele konfessioonile (EAÕK, EELK, Metodistid, MPEÕK, Rooma-Katoliku Kirik, vanausulised, vennastekogudused (iseseisvad ja EEVÜ liikmed). Kõikidest toetustest 95,4 % läks mälestistele ja 4,6 % toetusi läks muudele kui kaitse all olevatele objektidele (pühakojad, kunstivara). Pühakodade programmi eelarvest kõige suurema osa moodustasid kirikuhoonete korrastamiseks ja säilitamiseks mõeldud toetused. Suurem osa sakraalhoonete restaureerimistoetustest (üle 2,6 miljoni euro) eraldati katuse ja /või tornikiivrite remondiks või restaureerimiseks. Ühtekokku korrastati 12 tornikiivrit, 29 katust ning 13 kiriku juures tehti töid nii tornikiivri kui ka teiste katuste juures. Järgnesid toetused fassaadidele, müüridele, vundamentidele, põrandatele, avatäidetele. Programmi toetuste abil koostati 19 restaureerimisprojekti, paigaldati piksekaitse 11 kirikulele, uuendati ühe kiriku valvesignalisatsiooni ja ühele kirikule paigaldati tulekaitse signalisatsioon. Pühakodade programmi teisel perioodil eraldati toetust 102 kirikukunsti teose (37 pühakojas) erinevateks korrastustöödeks. Toetust said väga erinevad esemed - ikoonid, altarimaalid, kantslid, tukukotid, lühtrid, küünlajalad, karikad, leivikud, orelid, skulptuurid, ristimisvaagnad, mööbel, kirikuraamatud, kantslikate jne.[9]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Muinsuskaitseamet on pühakodade programmi raames välja andnud mitmeid trükiseid, samuti on programm toetanud mitmete kirikuteemaliste raamatute ilmumist. Programmi raames on alustatud kahe raamatusarja – "Eesti kirikud" ja "Eesti kirikute sisustus", publitseerimist.

Muinsuskaitseameti poolt pühakodade programmi raames välja antud raamatud:

Lisaks on pühakodade programmi kaasabil välja antud järgmised raamatud: "Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel"; Riho Saard "Hiiumaa ja hiidlased. Usutuultest tormatud ja piiratud"; Jaanus Plaat, Arne Maasik "Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis"; Jaanus Plaat "Vene vanausulised ja nende pühakojad Eestis"; Mariann Raisma, Krista Andreson "Tartu toomkirik. Katedraal. Raamatukogu. Muuseum". Samuti toetati mitmete voldikute (sh ka Teeliste kirikud), infobrošüüride jms väljaandmist.

Uuringud ja kirikute andmebaas[muuda | muuda lähteteksti]

TTÜ uurimisprojekt "Eesti kirikute sisekliima ja seinte niiskuskahjustused"

Kirikute interjööride viimistluskihtide uuringud ja Eesti kirikute ehitus- ja konserveerimisajaloo ning materjaliuuringute andmebaas (ehk digitaalne arhiiv)

Orelite passide koostamine (inventeerimine)

Kirikutekstiilide inventeerimine

Kirikuaedade inventeerimine

Kirikute kellade inventeerimine

Lubimörtide ja -krohvide koostise ja ilmastikukindluste hindamise uuringud

Interjööride õlivärvidega teostatud viimistluse konserveerimise võimaluste uuringud

Eesti kirikute tornikiivrite ankurduse ja tehnilise seisukorra uuringud

Eesti kirikute katuste kandekonstruktsioonide uuringud

Projekti "FABBI – Fungi and Beetles in Buildings of Islands of Baltic Sea" (seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte puithoonetes) toetamine

Projekti "SMC- Sustainable Management of Historic Rural Churches in the Baltic Sea Region" (Läänemere piirkonna ajalooliste maakirikute jätkusuutlik haldamine) toetamine

Kirikute varemete inventeerimine

Uurimisprojekti "Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas" toetamine (vt ka https://www.ackermann.ee/)

Koolitused

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pühakodade programmi juhtnõukogu liikmed läbi aegade: Kaur Alttoa, Ilmo Au, Eerik Jõks, Martti Kalvik, Peep Kirsima, Tiit Kirss, Ruudi Leinus, Margus Lepvalts, Mati Maanas, Juhan Maiste, Märt Moll, Tarmo Mutso, Andres Nõlve, Carolin Pihlap, Ülo Puustak, Andreas (Kaupo) Põld, Anton Pärn, Riho Raave, Siim Raie, Anneli Randla, Kaido Renn, Tiit Salumäe, Ain Sari, Tarvi Sits, Jevgeni Startsev, Tauno Teder, Kaire Tooming, Martin Toon, Jüri Trei, Marika Tuusis, Kalev Uustalu, Viljo Vetik.
  2. sh ka kloostrikirikud, palvelad/palvemajad, tsässonad ning ka need suuremad kabelid, kus peetakse jumalateenistusi (st mitte matusekabelid vms)
  3. siinhulgas on ka varemetena kaitse all olevad pühakojad (ka mõned üksikud arheoloogiamälestistena kaitse alla olevad pühakojad - st suures osas ei ole pühakoda enam maapinnal säilinud) ning näiteks kaks pühakoda on kaitse all nö elamuna (need hiljem on pühakojaks ümber ehitatud).
  4. 4,0 4,1 "Pühakodade säilitamine ja areng. Riiklik programm 2003-2013". Muinsuskaitseamet. Tallinn 2013".
  5. "Vabariigi Valitsuse 16.04.2002 korraldus nr 246-K "Asjatundjate komisjoni moodustamine kirikute (pühakodade) kultuuriloolise säilitamise ja arengu riikliku programmi väljatöötamiseks"".
  6. "Riiklik programm "Pühakodade säilitamine ja areng" kiideti heaks Vabariigi Valitsuse 18.03.2003 istungil (päevakorrapunkt 20)".
  7. "Kultuuriministri 28.11.2013 käskkiri nr 371 "Programm "Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018""".
  8. lisaks kaheksa toetust projektidele, mis hõlmasid rohkemat arvu kirikuid – nt Eesti Kirikute Nõukogu "Teeliste kirikud" projektid; Peipsi-äärsete pühakodade (41 tk) voldik; Setumaa ja Hiiumaa õigeusu kirikute voldikud
  9. ""Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018" Muinsuskaitseamet. Tallinn 2019".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]