Sarkopeenia

Allikas: Vikipeedia

Sarkopeenia (Kreeka keeles ‘sarx’ tähendab liha + ‘penia’ tähendab kaotust, seega otsetõlge tähendab „lihapuudust“) on lihasmassi ja -jõu vähenemine seoses vananemisega.

Sarkopeeniast tingituna võivad välja areneda füüsiline puue, väheneda elukvaliteet ning haigus võib põhjustada isegi surma. Sarkopeeniat põhjustab eelkõige vähene aktiivsus, aga ka stress, istuv eluviis ja kroonilised haigused. Sarkopeeniavastaseid ravimeid pole olemas, kuid leevendada ja ravida saab haigusega seotud sümptomeid.

Üle 60-aastaste inimeste seas põeb sarkopeeniat rohkem kui 30% vanuritest, seega tegemist on laialt levinud haigusega. [1] [2]

Definitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hetkel ei ole sarkopeeniale kindlat meditsiinilist ega teaduslikku definitsiooni, seetõttu pole sarkopeeniat kantud rahvusvahelisse haiguste klassifikatsiooni nimekirja RHK-10. European Working Group on Sarcopenia in Older People (EWGSOP) ehk Euroopa uurimisgrupp, mis tegeleb sarkopeenia uurimisega vanuritel, on asutatud selleks, et välja töötada konkreetne teaduslik ning meditsiiniline definitsioon. Samuti püüab uurimisgrupp välja selgitada diagnostilised kriteeriumid, millega haigust määratleda. [2] [3]

Vanadushaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Geriaatrilised ehk vanadushaigused nagu näiteks osteoporoos, dementsus, tasakaaluhäired, kukkumised ja toimetulematus on vanematel inimesel väga levinud. Enamasti on nende haiguste puhul 2 olulist faktorit – üleüldine vananemine ja teiste haiguste sümptomid, mille vastu organism on võimetu ise tegutsema. Vananedes väheneb rakkude koguhulk ning aeglustub nende taastootmine elusorganismis, mistõttu väheneb paljude organite funktsionaalsus. Molekulaartasandil langeb vananemisel ensüümide efektiivsus ning aeglustub rakkude jagunemine. Näiteks ensüümi telomeraasi puudumine põhjustab kromosoomide lühenemist. Samuti toimub elusorganismis pidevalt rakkude apoptoos ja nekroos, mis vähendavad rakkude koguhulka. Sarkopeeniat loetakse vanadushaiguseks, sest see on levinud eelkõige vanematel inimestel. Sarkopeenia tuvastamise teeb raskeks see, et sarkopeeniat ja ka teisi vanadushaigusi on raske tuvastada teiste haiguste taustal. [2] [4]

Etioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarkopeenia tekkimine on seotud mitmete teguritega – üleüldise vananemisega elu jooksul, elu varajaste arengustaadiumitega, vale toitumise, liigse stressi, krooniliste haiguste ja teatud ravimite tarvitamisega. Kõige suuremaks haigustekitajaks on vähene aktiivsus ja istuv eluviis. [2] [5]

Sarkopeenia peamised põhjused

Vanuseline etioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanus Võimalikud tekkepõhjused Mõju
20–40 Vähenenud füüsiline aktiivsus, vähenenud tüüp II lihasraku suurus ja hulk Vähenenud maksimaalne hapniku tarbimine treeningu jooksul, kiirenduse jõudluse vähenemine
40–60 Motoneuronite funktsiooni hääbumine. Vähenenud füüsiline aktiivsus, suurenenud kehakaal, vähenenud meessuguhormoonid Vähenenud aeroobne- ja maksimaalne hapniku tarbimine isegi tugevalt treenides, suurenenud kehakaal, vähenenud lihasvalkude süntees
60–70 Vähenenud füüsiline aktiivsus, vähenenud meessuguhormoonid ja kasvuhormoon, menopaus, suurenenud kogu keha ja organeid ümbritsev rasvamass, kroonilised haigused, halvenenud söögiisude kontrollimine Põletikud (suurenenud inflammatoorsete tsütokiinide hulk), II tüüpi diabeet, toitainete puudus (valgud, D-vitamiin, teised mikrotoitained), vähenenud lihasvalkude süntees
70+ Suur füüsilise aktiivsuse langus, haigustest tingitud liikuvuse vähenemine, depressioon haiglas viibimisest, suurenenud rasvaprotsent Tasakaalukaotus, madal funktsionaalne jõudlus, leebe kognitiivne kahjustus, põletikud ja suurenenud lihasvalkude tootmise häired

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarkopeenial on 3 peamist sümptomit:

  1. vähenev lihasmass
  2. vähenev lihasjõud
  3. vähenev füüsiline võimekus

Haiguskulg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarkopeeniat diagnoositakse 2 tüüpi: primaarne ja sekundaarne. Primaarne on seotud ainult vanusega, aga sekundaarset sarkopeeniat võib esineda ka noortel inimestel seoses alltoodud põhjustega. Vanematel inimestel diagnoositakse enamasti multifaktoriaalset sarkopeeniat, sest tihti pole võimalik välja tuua, kas haiguse on tinginud ainult loomulik vananemine või lisaks ka muud põhjused.

Primaarne sarkopeenia

Eaga seotud sarkopeenia

Sekundaarne sarkopeenia

Vähese aktiivsusega seotud sarkopeenia (stressirikas eluviis, istuv töö)
Haigustega seotud sarkopeenia (endokriinhaigused, organpuudulikkus)
Toitumisega seotud sarkopeenia


Sarkopeenial eristatakse 3 faasi:

Presarkopeeniaks loetakse seisundit, kus on ainult lihasmassi langus; sarkopeenia korral väheneb nii lihasmass kui ka lihasjõud või lihasjõudlus. Raskekujulise sarkopeenia korral toimub lihasmassi, -jõu ja jõudluse üheaegne vähenemine. [2]

Faas Lihasmass Lihasjõud Jõudlus
Presarkopeenia
Sarkopeenia Või ↓
Raskekujuline sarkopeenia

Tabeli seletus: ↓ tähendab vastavalt kas lihasmassi, -jõu või jõudluse langust.


Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lihasmassi uurimine: Kasutatakse kompuutertomograafi (CT), magnetresonantstomograafiat (MRI), kahe energiatasemega röntgenabsorptsiomeetriat (DXA). CT ja MRI on väga täpsed meetodid, mis suudavad eristada rasva teistest pehmetest kudedest ning seetõttu kasutatakse neid ka kõige enam. Takistuseks on nende uuringute kallis teostamine. Inimeste tervisele peetakse ohuks ka kõrget radiatsioonikiirgust. DXA on alternatiivne meetod, mis viiakse läbi madalamat radiatsioonihulka kasutades. Selle meetodiga saab edukalt hinnata patsientide luutihedust. Bioelektrilise impedantsi ehk (näiva)takistuse analüüsi (BIA) peetakse omakorda DXA alternatiiviks, sest see on odav, lihtne kasutada ning võimaldab ühe uuringu jooksul mitmeid piirkondi korraga uurida.


Lihasjõu uurimine: Käe haardejõu mõõtmist kasutatakse väga laialdaselt, sest see näitab kiiresti ära lihasjõu suuruse. Madal käejõud on paremaks kliiniliseks markeriks kui madal lihasmass, sest nii saab kergemini tuvastada lihaste kehva liikuvust. Põlve painduvuse/liikuvuse testi kasutatakse rohkem teadusuuringute läbiviimiseks, sest tarvis on erivahendeid. Hingamisuuringuid viiakse läbi selleks, et jälgida hingamislihaste tugevust kui on esinenud sarkopeeniale viitavaid sümptomeid.


Füüsilise võimekuse uurimine: Kasutatakse erinevaid liikumisega seotud teste: näiteks mõõdetakse aega, mis kulub teatud igapäevaste tegevuste sooritamiseks – testis peab tõusma toolilt, kõndima lühikese maa, ümber pöörama ja liikuma tagasi ning istuma. Selle testiga on võimalik hinnata tasakaalu ja keha dünaamikat. Lisaks on olemas ka test alajäsemete funktsiooni hindamiseks – lühiajalise füüsilise töö jõudlustest (SPPB). [2] [6]


Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hetkel ei ole konkreetset raviplaani sarkopeeniat põdevatele patsientidele välja töötatud, pigem üritatakse tegeleda haiguse ennetamisega ja sümptomite leevendamisega. Kuigi sarkopeeniasse haigestumine on järjest kasvamas, tegeleb praegu kliiniliste uuringutega ja ravi väljatöötamisega väga vähe uurimisgruppe.

Küll aga on olemas mitmeid viise sümptomite leevendamiseks ja haigusega toimetulekuks:

  • Füüsiline aktiivsus. Mitmed uuringud on näidanud, et mõõdukas sportlik aktiivsus suurendab valkude hulka, mis vastutavad lihasmassi võimekuse eest. Samuti suurendab sportimine vanemate inimeste füüsilist võimekust. [7]
  • Ravimid. Sarkopeeniaravimeid pole välja töötatud, aga võimaliku ravivõimalusena manustatakse testosterooni ja anaboolsete steroidide, kuid nendega on seotud mitmed kõrvaltoimed. Alternatiivina katsetatakse uutmoodi raviga – selektiivsed androgeeni retseptormodulaatorid (SARM-id), mis tänu oma mittesteroidsele koostisele ei põhjusta nii palju kõrvalmõjusid kui anaboolsed steroidid.
  • Toitumine. Tavaliselt jälgitakse patsiendi toitumist ja energiakulu, et esile tõsta teatud puudujäägid toitumisharjumustes. Seejärel üritatakse koos toitumisspetsialistiga puudusi korrigeerida. [2][6]

Prognoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seoses elanikkonna pideva vananemisega on sarkopeenia tõusmas suureks probleemiks, sest haigus vähendab vanemate inimeste iseseisvust ja elukvaliteeti. Praeguste uurimistulemuste kohaselt põeb 60-70 aastaste vanurite seas sarkopeeniat 5–13% inimestest, aga üle 80-aastaste seas on see osakaal palju kõrgem – 11–50%. 2000. aastal oli maailmas üle 60-aastaseid inimesi 600 miljonit, 2025. aastaks peaks olema vanurite arv tõusnud 1,2 miljardini ja 2050. aastaks 2 miljardini. Hetkel mõjutab sarkopeenia rohkem kui 50 miljonit inimest üle kogu maailma ning järgneva 40 aasta jooksul tõuseb see arv rohkem kui 200 miljonini. Sarkopeenia mõjud vanematele inimestele on väga tõsised ja elumuutvad ning tervisespetsialistidel on mõnekümne aasta jooksul ees palju tööd haiguse ennetamisega, teadvustamisega ja korraliku raviplaani väljatöötamisega. Kuigi sarkopeenia on aladiagnoositud, arvatakse, et peaaegu kõik vanadekodudes elavad vanurid põevad sarkopeeniat. [5][8]

Sarkopeenia uurimine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Teadusinfosüsteemi andmetel on sarkopeeniaga seoses uuritud järgmisi teemasid:

Kogu keha vibratsioon sarkopeenia vastumeetmena. Tartu Ülikool, Kehakultuuriteaduskond. 01.01.2005 – 31.12.2008. Vastutav täitja Mehis Viru. [9]

Mehhaanilise koormuse mõju sarkopeeniale, müosiini isovormide jaotumisele skeletilihases ja ekstratsellulaarse maatriksi komponentidele vananedes ja liikumisvaeguse puhul. Tartu Ülikool, Kehakultuuriteaduskond. 01.01.2005 – 31.12.2008. Vastutav täitja Teet Seene. [10]

Oksüdatiivse fosforüülimise ja energeetilise metabolismi kompartmentatsiooni häirete roll haigestunud ja vananenud lihasrakkude patofüsioloogias. Tartu Ülikool, Arstiteaduskond. 01.01.2008 – 31.12.2013. Vastutav täitja Lumme Kadaja. [11]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Timothy J. Doherty. Invited Review: Aging and sarcopenia.J Appl Physiol 95: 1717–1727, 2003 [1]
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Alfonso J. Cruz-Jentoft, Jean Pierre Baeyens, [...], and Mauro Zamboni. Sarcopenia: European consensus on definition and diagnosis. Report of the European Working Group on Sarcopenia in Older People. Age Ageing. 2010 July; 39(4): 412–423.PMC2886201
  3. ^ Visser, M. (October 2009). "Towards a definition of sarcopenia--results from epidemiologic studies". The Journal of Nutrition, Health & Aging 13 (8): 713–716. PMID 19657555
  4. Füsioloogiline ja patoloogiline vananemine. Kasutatud 27.09.2013. (eesti)
  5. 5,0 5,1 John E Morley. Sarcopenia in the elderly. Family Practice (2012) 29 (suppl 1): i44-i48. doi: 10.1093/fampra/cmr063 [2]
  6. 6,0 6,1 Avan Aihie Sayer, Sian M. Robinson, [...], and Miranda D. Grounds. New horizons in the pathogenesis, diagnosis and management of sarcopenia. Age Ageing. 2013 March; 42(2): 145–150. PMC3575121
  7. N. MONTERO-FERNÁNDEZ, J. A. SERRA-REXACH. Role of exercise on sarcopenia in the elderly. EUR J PHYS REHABIL MED 2013;49:131-43 [3]
  8. Vanakestel tekib lihaste kadumine. Eesti päevaleht, 20.05.2008. [4]
  9. Kogu keha vibratsioon sarkopeenia vastumeetmena. Projekt ETF6530.Sissekanne Eesti Teadusinfosüsteemis.
  10. Mehhaanilise koormuse mõju sarkopeeniale, müosiini isovormide jaotumisele skeletilihases ja ekstratsellulaarse maatriksi komponentidele vananedes ja liikumisvaeguse puhul. Projekt ETF6501. Sissekanne Eesti Teadusinfosüsteemis.
  11. Oksüdatiivse fosforüülimise ja energeetilise metabolismi kompartmentatsiooni häirete roll haigestunud ja vananenud lihasrakkude patofüsioloogias. Projekt SF0180114As08. Sissekanne Eesti Teadusinfosüsteemis.