Sangarid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Sangarid"
Žanr seikluskomöödia
Režissöör Jaak Kilmi
Stsenarist Martin Algus
Operaator Aigars Sērmukšs
Helilooja Samuli Erkkilä
Joni Suhonen
Peaosades Märt Pius
Karl-Andreas Kalmet
Veiko Porkanen
Esko Salminen
Julia Berngardt
Henrik Kalmet
Tõnu Kark
Monteerija Tambet Tasuja
Kunstnik Katrin Sipelgas
Produtsent Taska Film
MRP Matila Röhr Productions
Film Angels Productions
Filmistuudio Taska Film
Levitaja ACME Film
Esilinastus 17. veebruar 2017
Kestus 90 minutit
Riik Eesti
Keel eesti

"Sangarid" (inglise keeles "The Dissidents") on 2017. aastal esilinastunud Eesti mängufilm.

Hoogne seikluskomöödia viib 1980. aastatesse. Kolm Eesti noormeest põgenevad Nõukogude Liidust välismaale, et vabas maailmas elada just nii ägedat elu, nagu ON nähtud telesarjades "Miami Vice", "Knight Rider" ja "Santa Barbara".[1]

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Kolm sõpra Mario (Karl-Andreas Kalmet), Ralf (Märt Pius) ja Kapp (Veiko Porkanen) tegelevad Tallinnas salakauba müügiga, mida Mario vend (Henrik Kalmet) neile Soomest hangib. Ühel õhtul räägib Mario kamraadidele, et sõidab vennaga Rootsi Nõukogude Liidust välja. Kui vend sõpradega arreteeritakse, kutsub Mario Ralfi ja Kapi endaga kaasa põgenema Rootsi, plaan oli juba koos ja raha ees ootamas. Vaja vaid paadiga üle lahe saada. Soomes saadi teada, et rahaga läheb veel aega, ning seetõttu pidid sõbrad käed taskus üle piiri jalutama.
Jõudes Rootsi, võeti neid vastu kui sangareid. Osteti uued riided, kanti kätel ning kajastati nende lugu meedias. Kui meediakära vaibus ning nad seadsid end sisse sisserändajate ühiselamus, said noormehed aru, et pole nad midagi nii erilist, ning et hakkama saada, on neil vaja hakata tegema tööd. Prooviti teha neist rokkstaare kui ka erootikatähti. See neile ei sobinud ning Ralf otsustas töötada oma rootslasest vanaisa heaks Volvos, siis ei Mariole ega Kapile see ei meeldi. Soomest kohale jõudnud raha eest ostsid nad uue sportauto ning hakkasid vargustega endale elatist teenima. Viltuläinud pangaröövi tagajärjel vahistati Kapp ja Ralf kui operatsiooni arvatav planeerija, Mario pääseb põgenema. Noormehed istusid oma aja ära ning kõik läksid, teadmata midagi Mariost, oma eluga edasi.
Film lõpuosas kutsutakse Ralf aastaid hiljem Tallinna, et ta identifitseeriks surnud kurjategija, kes kannab tema nime. Tänu kuldkellale tunneb Ralf söestunud sõbra ära. Hiljem praamil tagasi Rootsi annab peategelane kella noorele põgenikperele uue elu alustamiseks.

Osatäitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Peaosades:[2]

Kõrvalosades:[2]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2017 – Hamburgi Filmi Festival – nomineeritud – publikuauhind
  • 2017 – Latvian National Film Award Lielais Kristaps – nomineeritud – Best Fiction Film Cinematographer – Aigars Sērmukšs
  • 2017 – Latvian National Film Award Lielais Kristaps – nomineeritud – Best Minor Co-production Film
  • 2017 – Kroonika Eesti Meelelahutusauhinnad – võitja – aasta film[3]

Produktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi produtseerib Taska Film ("Klassikokkutulek", "1944" ) ja levitab ACME Film. Filmi kaastootjateks on MRP Matila Röhr Productions (Soome) ja Film Angels Productions (Läti). Filmi rahastasid Eesti Filmi Instituut, Kultuurkapital, ACME Film ja TV3. Eestis on filmi valmimisele kaasa aidanud Original Sokos Hotel Viru, Tallink, Cramo jt.
Filmi lavastas Jaak Kilmi ("Disko ja tuumasõda", "Sigade revolutsioon"), stsenaariumi kirjutas Martin Algus ("Klassikokkutulek"). Filmi operaator on Aigars Sērmukšs, kunstnik Katrin Sipelgas, kostüümikunstnik Anu Lensment ja monteerija Tambet Tasuja.

"Sangarite" võtted algasid 27. augustil 2016 ja film linastus 17. veebruaril 2017.[3]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Pealkiri[4]
Autor
Originaalmuusika Samuli Erkkilä, Joni Suhonen
"Diggi Loo, Diggi Ley" Törgny Söderberg, Britt Margareta Lindeborg
"Sind surmani" Aleksander Saebelmann-Kunileid, Lydia Koidula
"Här kommer Pippi Långstrump" Jan Johansson, Inger Nilsson, Georg Riedel, Maria Persson
"Öö ja päev" Jaan Laur
"Internatsionaal" Pierre Degeyter, Eugène Pottie
"Tarzan Boy" Maurizio Bassi, Naimy Hackett
"Tantsi ja laula" Jaan Laur
"Kobieta kobieta" Lars la Ville, Magnus Kihlberg

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hendrik Alla: „Levitaja reklaamib filmi kui seikluskomöödiat. Tegelikult ei ole siin eriti ei seiklust ega komöödiat. Põhimõtteliselt on paadipõgenike ja juveeliröövlite loos kõik võimalused olemas, et valmiks uus „Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne“ (Guy Ritchie, 1998). Tõsisemas plaanis oleks võinud teha filmi sellest, kuidas nõukogulikus kastis kasvanud homo soveticus'ed, kes kujutavad vaba maailma ette Soome TV reklaamide ja Ameerika sarjade järgi, turumajanduses kohaneda püüavad. Seda liini filmis paistis, aga mitte eriti sügavalt. /---/

(Alla, H. (2017). Just nagu sangarid seiklusfilmis. Postimees, 17. veebr, lk 16-17.)[5]

  • Keiu Virro: „Õigupoolest sobib Kilmi enese pakutud žanrinimetus muheluskomöödia (loodetavasti mäletan õigesti) minu meelest eriti hästi. Rämedat nalja ja naeru, mida „Klassikokkutuleku” fännid ihaleda võiksid, ei saa. (Olen aru saanud, et praegu tuleb ükskõik millist filmi, eriti komöödiat, mingil arusaamatul põhjusel „Klassikokkutulekuga” võrrelda, nii et püüan ka panustada.) Minu suurt lemmikut ah-huumorit filmis ka ei ole. (See on see, kui nalja peale vaatad veel mõnda aega pungis silmadega ekraani poole ja mõtled: „Ah?!”) On hillitsetud, stiilne ja tundlik huumor. Detailide tagaajamine võib kohati huvitavamgi olla kui stsenaarium ise. Kõike nagu oleks – seiklust, draamat, näpuotsaga romantikatki, täiskasvanuks saamise loost rääkimata –, aga karakterid ei ole lõpuni arendatud ei isiksuste ega ka sündmuste tasandil. Samal ajal kannab kolme peategelase Ralfi, Mario ja Kapi (vastavalt Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet ja Veiko Porkanen) omavaheline dünaamika mõnusalt.“ /---/

(Virro, K. (2017). Iseenda elu sangarid. Eesti Päevaleht, 17. veebr, lk 17.)[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]