Saduserid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lucas Cranach noorema maal "Kristus ja abielurikkumises süüdistatud naine"

Saduserid oli juudi preesterkonna aristokraatlik usulis-poliitiline rühmitus 2. sajandil eKr kuni 70 aastat pKr, mis sai alguse pärsia- või hellenismiajastul. Nad nimetasid endid Saadoki järgi, kes oli oletatavasti ülempreester Taaveti ja Saalomoni päevil ning kelle suguvõsas ülempreestriamet sellest ajast alates pärandatavaks muutus (2 Sm 8:17; 1Kn 1:8; vrd Hs 40:46; 43:19; 44:15; 48:11).

Nad juhtisid templiteenistust (teenistus), tunnistasid järgimisväärseks vaid Toorat, eitasid hilisemat suulist pärimust ("Suulist Seadust"), ei uskunud igavest elu ega oodanud messiat.[1]

Saduseride tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Saduserid olid eluliselt huvitatud poliitikast ja tugevalt mõjutatud hellenismi mõtteviisist.

See hoiak tegi neist variseride vastased (Ap 23:6jj). Makkabite ajal jäid saduserid varjule, kuid hiljem soosisid neid Johannes Hyrkanos, Aleksander Jannaios ja Aristobulos II. Jeesuse ajal oli neil rahva seas küll vähe mõju, kuid saduserid-preestrid moodustasid Suurkohtus ülempreestrile andunud fraktsiooni (Ap 5:17), seega oli nende käes tegelik poliitiline juhtimine. See oli rikaste ja ülikute partei, mis ajas Jeesuse avaliku tegevuse ajal täiesti roomameelset (Rooma) poliitikat.[2]

Võitluses Jeesuse vastu olid saduserid ja variserid ühte meelt (Mt 16:1, 6, 11j), kuigi erinevatel ajenditel. Variserid vihkasid Jeesust tema õpetuse ja tegevuse pärast, saduserid pidasid tema kõrvaldamist vajalikuks pigem poliitilistel põhjustel.

The Priest and The Sadducees Laying Hands on St Peter and St John,1558 - print by Maarten van Heemskerck, S.I 52813, Prints Department, Royal Library of Belgium

Saduseride õpetused[muuda | muuda lähteteksti]

Oma õpetuses tunnistasid nii saduserid kui variserid viit Moosese raamatut (Toora). Saduserid heitsid kõrvale suulise "isade pärimuse" (halaka) ehk variseridelt pärinevad Seaduse seletused ja ellurakendamise määrused. Nad ei hinnanud ka prohveteid kuigi kõrgelt. Seaduse üksikute sätete puhul olid nad seevastu veel nõudlikumad kui nende vastased.[3]

Saduserid ja surnute ülestõusmine[muuda | muuda lähteteksti]

Michelangelo "Ülestõusmine" (1520-25)

Ratsionalistidena eitasid saduserid surnute ülestõusmist (Mt 22:23, Mk 12:18; Lk 20:27, Ap 4:1j, 23:8) ja elu pärast surma (vrd Lk 16:27jj), samuti inglite ning vaimude olemasolu (Ap 23:8). Saduseride vastane Josephus nimetas neid fatalstideks.

Peamistes saduseridest kõnelevates allikates (Josephus, rabide kirjutised, UT) ollakse nende suhtes eitavalt meelestatud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Fritz Rienecker, Gerhard Maier " Suur Piiblileksikon", .L.O.G.O.S. 2011, Tõlgitud väljaandest Fritz Rienecker, Gerhard Maier "Lexikon zur Bibel" R. Brockhaus Verlag, 1994, lk 560
  2. Fritz Rienecker, Gerhard Maier " Suur Piiblileksikon", .L.O.G.O.S. 2011, Tõlgitud väljaandest Fritz Rienecker, Gerhard Maier "Lexikon zur Bibel" R. Brockhaus Verlag, 1994, lk 560
  3. Fritz Rienecker, Gerhard Maier " Suur Piiblileksikon", .L.O.G.O.S. 2011, Tõlgitud väljaandest Fritz Rienecker, Gerhard Maier "Lexikon zur Bibel" R. Brockhaus Verlag, 1994, lk 560

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Fritz Rienecker, Gerhard Maier " Suur Piiblileksikon", .L.O.G.O.S. 2011, Tõlgitud väljaandest Fritz Rienecker, Gerhard Maier "Lexikon zur Bibel" R. Brockhaus Verlag, 1994, lk 560.