Seloodid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jeruusalemm

Seloodid (kr. zelotai) nimetasid ennast heebrea keeles gannä'im ja aramea keeles gan'anayya.[1] Termin seloodid (inglise keeles Zealots), on laialt levinud tõlge heebreakeelsest sõnast kanai (קנאי, sageli kasutatakse mitmuses קנאים, kana'im), mis tähendab seda, kes on innukas Jumala nimel. Termin tuleneb kreeka keelsest sõnast ζηλωτής (zelotes), tõlkes jäljendaja, innukas austaja või järgija.[2][3] Seloodid olid võitlusliku kallakuga, puristlik ja Rooma-vastane judaismi sekt, mis ootas messia (kuninga) saabumist, kelle valitsusaeg pidi kestma tuhat aastat. Messia kuningriigi pealinnaks pidi saama Jeruusalemm. Seloote juhtis tugev rahvustunne.[4] Nende eesmärgiks oli roomlaste väljakihutamine vahendeid valimata, selle tagajärjel leidis aset Juudi sõda aastal 66 pKr.[4] Lisaks Rooma-vastasusele olid nad peaaegu sama vaenulikud ka rikka ja võimuka juudi kõrgema klassi vastu. Lihtrahvas aga imetles neid, sest neid nähti rahva eest seisvana.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Flavius Josephus

Seloodid alustasid tegevust pärast Herodes Suure surma 4 eKr. Pole kindlalt teada, mis perioodil end nõnda määratlema hakati, esmakordselt mainiti neid 66.aastal [1][5]. Josephuse teoses "Juudi muinsused" on kirjas, et sel ajal eksisteerisid kolm peamist juudi sekti: variserid, saduserid ja esseenid. Seloodid olid "neljas sekt", mille asutas Juudas Galileast 6. aastal pKr pärast Quiriniuse rahvaloendust, kui Rooma impeerium oli kuulutanud Herodes Arhelaose tetrarhia Rooma provintsiks.[6] Selootidel oli juhtiv roll esimeses juudi-Rooma sõjas (66–73 pKr). Seloodid olid vastu Rooma valitsusele ja püüdsid seda vägivaldselt välja juurida, võttes üldiselt sihikule roomlased ja kreeklased. Teine rühm, mis tõenäoliselt oli nendega seotud, olid sikarid, kes rüüstasid juudi elukohti ja tapsid juute, keda nad pidasid usust taganejateks ja kollaborantideks, ning õhutasid juute võitlema roomlaste ja teiste juutide vastu oma eesmärgi nimel. Josephus maalib nende tegevusest väga sünge pildi, sest nad algatasid enne juudi templi hävitamist mõrvarliku "hirmuvalitsuse", nagu ta seda iseloomustab. Josephuse sõnul järgisid seloodid Gišala Johannest, kes oli Galileas roomlaste vastu võidelnud, põgenes, tuli Jeruusalemma ja innustas seejärel kohalikke fanaatilisele seisukohale, mis viis templi hävitamiseni. Neil õnnestus Jeruusalemm vallutada ja nad hoidsid seda kuni 70. aastani, mil Rooma keisri Vespasianuse poeg Titus võttis linna tagasi ja hävitas Jeruusalemma hävitamise käigus Heroodese templi. [6]

Aastal 73 sooritas üle 900 seloodi enesetapu, et mitte langeda Rooma võimude kätte. Roomlased tungisid läbi Masda kindluse viimase müüri ja leidsid surnud seloodid.[7]

Jeesus ja seloodid[muuda | muuda lähteteksti]

Jeesuse suhtumine selootidesse pole otsestest allikatest teada. Mõned ajaloolased (Reimarus, Kautsky, Eisler) on pakkunud välja, et Jeesus oli seloot või vähemalt selootide pooldaja.[8] See vaade eeldab, et Jeesuse jüngrid olid need, kes ta patsifistlikule teele ümber juhatasid. Jeesuse tõelist revolutsioonilist olemust tõendaks pühakiri vaid sellega, et tema jüngrite hulgas oli seloot Siimon (Lk 6:15, Mt 10:4, Mk 3:18, Ap 1:13), tuntud ka kui Siimon Kananaios[9] ja keda Jeesus sellepärast ligi võis tahta hoida, aga ka sellega, et Luuka 22:36 ütleb Jeesus oma jüngritele, et nood oma kuued maha müüks ja nende asemel mõõgad ostaksid. Luuka 12:51 ütleb Jeesus: Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt.[10]

Teised ajaloolased nõustuvad Jeesuse revolutsioonilisusega ideedemaailmas, ent heidavad kõrvale pildi Jeesusest kui seloodist.[11] Selline nägemus olevat nende arust vastuvõetamatu Jeesuse vägivallatu (Mt 26:52) ja tolerantse poliitika taustal. Jeesus sallis ka neid juute, kes töötasid Rooma maksukogujatena (Mk 2:15–17) ja kuulutas oma vaenlaste armastamise tähtsust (Mt 5:44, Lk 6:27–31, 35).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 F.F. Bruce (2000). Uue Testamendi ajalugu. Lk 115.
  2. Harper, Douglas. "zealot (n.)".
  3. Liddell,Henry George/Scott, Robert. "A Greek-English Lexicon".
  4. 4,0 4,1 Fritz Rienecker ja Gerhard Maier (1994). Suur Piiblileksikon. Lk 581.
  5. James Hasting (1980). Encyclopedia of Religion and Ethics. Lk 849.
  6. 6,0 6,1 Kirby, Peter. "Antiquities of the Jews – Book XVIII". Early Jewish Writings.
  7. Duncan B. Kõrbekindluse hõivamine:"Flavius Silva ja Masada piiramine". Lk 28–35.
  8. Brandon, S.G.F. (1967). Jesus and the Zealots. Manchester.
  9. Gerhard Kroll (2002). Jeesuse jälgedel. Lk 232.
  10. Rhoads, David Zealots. (1992). The Anchor Bible Dictionary. Kd. Volume 6 (Si-Z). The United States of America. Lk 1043–1054, 1052.
  11. Hengel, M. (1971). Was Jesus Revolitionary?. Philadelphia.