Vangistus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vangistus on karistus kuriteo eest vabadusekaotusega, eesmärgiga suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele[viide?].

Vangistus õiguslikus mõttes tuleneb seadustest. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse ära võtta ainult seaduses ettenähtud tingimustel. Karistusseadustiku ptk 3 järgi on vangistus üheks kuriteo eest kohaldatavaks karistuseks. Vangistusseaduse § 6 sätestab, et vangistuse täideviimist korraldatakse kinnises vanglas või avavanglas eesmärgiga suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Lisaks VangS § 3 kohaselt võib vangistust kanda ka aresti näol. Teatud juhtudel on vangistuses ka veel õiguse mõistes süütuid ehk vahistatud (VangS § 4), kelle suhtes kohaldatakse eelvangistust.

Vangistus on oma olemuselt raskete psühholoogiliste mõjudega. Kuigi selle eesmärk on kuritegevuse vähendamine ja ärahoidmine, on avastatud, et selle efektiivsus on suhteliselt väike. Vangistus võib viia enesetapuni või rikkuda jäädavalt isiku psüühikat. Tihtipeale võib luua uusi kuritegelikke tutvusi, mis võib ka juhuslikult vangi sattunud inimese juhtida kriminaalsele teele.[1]

Vanglate kontingendile on omane suurem vägivaldsus. Selle tekke kohta on kaks teooriat: sisseimportimise- ning deprivatsiooniteooria[2]. Esimese teooria puhul arvatakse, et vangi sattunud võtavad kaasa oma eelmise elu harjumused ja mõjud. Tähtsal kohal on subkultuurilised arusaamad ja hierarhia, mis vajavad kehtestamist. Kui selliste arusaamadega isikud üksteisega kokku panna, siis on paratamatu, et tekivad konfliktid, mida osatakse lahendada vaid vägivallaga. Teise teooria kohaselt, avaldab halba mõju vangla ise. Vangid kannatavad paratamatult sildistamise mõjude all, puuduvad vabadus ja mugavused. Lisaks on piiratud võimalused suhtlemaks lähedastega. Samuti on kõik tihedalt kokku surutud ja ollakse pideva jälgimise all. Kõik need faktorid kasvatavad frustratsiooni, mis omakorda elatakse välja vägivallaga.[1]

Vangistuse kõige raskem alaliik on üksikvangistus. Isoleeritustunde, sotsiaalsete vajaduste rahuldamatuse jm tegurid ja piirangud ilmestavad selle raskusastet. Selle tulemusel võivad esile kerkida erinevad psüühilised häired (ärevus, depressioon, motoorikahäired, hallutsinatsioonid jmt). Olenevalt üksikvangistuse pikaajalisusest võivad tekkida püsivad tagajärjed: reaalsustaju kadumine, isiksuse lagunemine või pöördumatud vaimuhaigused.[1]

Vangistuse sisuks on isikult ühe tema põhiõiguseõigus vabadusele – ära võtmine. See tähendab, et teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid põhiõigusi. Samal ajal peavad kinnipeetavatel säilima teised põhiõigused.

Sellist karistust määratakse eesmärgiga suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja kaitsta kehtivat õiguskorda.

Vangistuse täideviimist võidakse korraldada nii kinnises vanglas kui ka avavanglas.

Isiku kinnipidamist vanglas enne kohtuprotsessi toimumist nimetatakse eelvangistuseks.

Tingimisi karistuse puhul määratakse süüdimõistetu kriminaalhooldaja järelevalve alla ja teda ei paigutata vanglasse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Talis Bachmann (2015). Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura. Lk 331-332. 
  2. Karen F. Lahm. "A Multilevel Examination of Prison Violence". Criminal Justice and Behavior, 2008.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]