Räim

Allikas: Vikipeedia
Räim

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Heeringalised Clupeiformes
Sugukond Heeringlased Clupeidae
Perekond Heeringas Clupea
Liik Atlandi heeringas
Alamliik Räim
Trinaarne nimetus
Clupea harengus membras

Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) on atlandi heeringa alamliik, kes elab Läänemeres.

Tavaline räim toitub planktonist. Hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.[1]

Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 2–20 m sügavusel.[1]

22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Räime keha on üsna lame, värvilt hõbedane ning tihti sinakasroheliste toonidega. Selja keskosas asub ainus seljauim. Soomused tulevad kergesti ära. Silmad on mõnevõrra suuremad kui atlandi heeringal.[3]

Tavaliselt on räim teistest heeringatest väiksem, enamasti alla 20 cm pikkune. Suguküpseks saab räim 2–3 aasta vanuselt, kui on 13–14 cm pikk. Esineb ka kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus on 33–37,5 cm.[3]

Tavaliselt kaaluvad räimed veidi üle 20 g.[4]

Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv. Räimel on neid 54–57.[1]

Elupaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimeasurkonda: Liivi lahe räime, Läänemere kirdeosa avamereräime ja Soome lahe räime. [5] Kuna mõni asurkond koeb varasuvel (mais-juunis) ja mõni sügisel, siis on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kelle kategoriseerimises ja tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel.

Räim on kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi magevees, näiteks mõnes Rootsi järves.[1]

Räimed tööstuses[muuda | muuda lähteteksti]

Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Räime püütakse tavaliselt ranna lähedalt seisevvõrkude ja seisevnootadega.[1]

Rohkem kui pool saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse hapukoore ja tilliga.

Räimed Araali meres[muuda | muuda lähteteksti]

1954–1956 prooviti räime aklimatiseerida Araali merre. Kolm aastat peale marja toomist Araali hakkasid räimed seal juba kudema. Esimestel aastatel kasvas räim Araalis väga hästi, tunduvalt paremini kui Liivi või Visla lahes, kust ta pärineb. Räim sõi vähikesi (Diaptomus ja Dikerogammarus), kuid siiski hakkas räimede arvukus tunduvalt vähenema. Toidupuuduse, vaenlaste ja toidukonkurentide rohkuse tõttu ei tekkinudki Araali meres töönduslikku räimevaru.[1] Väikesearvuline räimepopulatsioon elab Väike-Araalis ka praegu.[6]

Räim nimena[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas Kakumäe asumis on Räime tänav. Tänav ulatub Kakumäe teelt Tiskre ojani ja sealt edasi mööda ojakallast Kakumäe lahe äärde.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Loomade elu", 4. kd., lk. 99
  2. ↑ Eesti rahvuskala on räim. Kala Teeb Head
  3. ↑ 3,0 3,1 Heli Shpilev. Rahvuskala räim. Kalastaja.
  4. ↑ Räime ja kilu positsioneerimine võrreldes teiste kalaliikidega. (Juuli 2009) Toidu- ja Fermantsioonitehnoloogia Arenduskeskus.
  5. ↑ P. J. Miller, M. J. Loates. "Euroopa kalad". Tõlkinud Tiit Raid. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006, lk. 82
  6. ↑ Qi, Jiaguo; Evered, Kyle T. (Eds.) "Environmental Problems of Central Asia and their Economic, Social and Security Impacts". Springer, 2008. ISBN 978-1-4020-8958-9.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Räim&oldid=6530894"