Riigiseisus

Keiserlik osariik või Keiserlik seisus (ladina: Status Imperii; saksa: Reichsstand, mitmuses: Reichsstände) oli Saksa-Rooma riigi osa, millel oli esindatus ja hääleõigus Riigipäeval (Reichstag). Selliste valduste valitsejad said kasutada olulisi õigusi ja privileege ning olid "otse keisrile alluvad", mis tähendab, et ainus võim neist kõrgemal oli Saksa-Rooma keiser. Seega said nad oma territooriume valitseda märkimisväärse autonoomiaga.

Keiserlike osariikide süsteem asendas varakeskaja Saksamaa palju tavalisema jagunemise hõimuhertsogkondadeks. Vanad Karolingide hõimuhertsogkonnad säilitati Saali dünastia ajal Saksamaa peamiste jaotustena, kuid varakõrgkeskajal Hohenstaufenite ajal muutusid need üha iganenumaks ja Friedrich I Barbarossa kaotas need lõpuks 1180. aastal arvukamate territoriaalsete jaotuste kasuks. 1489. aastast jaotati Riigipäeval esindatud keiserlikud seisused kolmeks kojaks, kuurvürstide kolleegium (Kurfürstenkollegium/den Kurfürstenrat), riigivürstide kolleegium (Reichsfürstenrat) ja riigilinnade kolleegium. Krahvid ja aadlikud ei olnud Riigipäeval otseselt esindatud, vaatamata nende vahetule staatusele, vaid koondati "pinkideks" (Grafenbänke), millest igaüks sai ühe hääle. Riigirüütlitel oli vahetu staatus, kuid nad ei olnud Riigipäeval esindatud.

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riigi territooriumite loend

Keiserlikud valdused võisid olla kas vaimulikud või ilmalikud. Vaimulikke valdusi juhtisid:

Kolm kiriklikku kuurvürsti: Kölni, Mainzi ja Trieri peapiiskopid;
Vürst-peapiiskopid ja vürst-piiskopid, samuti keisririigi vürst-abtid ja vürst-praostid ;
Riigiprelaadid, vahetud priorid ja praostid;
Sõjaliste ordude nagu Saksa ordu või Hospitaliitide ordu suurmeistrid.

Ilmalikud valdused, eriti:

Neli kuurvürsti: Reini pfaltskrahvkond, Saksimaa, Brandenburg ja Böömimaa, hiljem ka Baieri (asendades Pfalzi) ja Hannover.
Riigivürstid, sealhulgas suurhertsogid, hertsogid, pfaltskrahvid, markkrahvid ja Maakrahvid;
Riigikrahvid, parunid ja prelaadid;
Vabad riigilinnad.

1582. aastani olid vabade riigilinnade hääled vaid soovituslikud. Ükski Saksa-Rooma keisrist allapoole jääv valitseja ei kuulunud kuningate hulka, peale Böömimaa kuninga.

Valduse staatus oli tavaliselt seotud keisririigi teatud territooriumiga, kuid seal olid ka mõned reichsständische Personalisten ehk "keiserliku riiklusega isikud". Algselt võis keiser üksi selle staatuse anda, kuid 1653. aastal kehtestati keisri võimule mitmeid piiranguid. Uue valduse loomiseks oli vaja kuurvürstide kolleegiumi ja vürstid kolleegiumi nõusolekut (vaata allpool Riigipäev). Selle valitseja pidi nõustuma keiserliku maksustamise ja sõjaliste kohustustega. Lisaks pidi valdus saama vastuvõtu ühte keisririigi ringkonda. Teoreetiliselt olid personalistlikud seisundid pärast 1653. aastat keelatud, kuid sageli tehti erandeid. Kui territoorium oli omandanud valduse staatus, võis see selle staatuse kaotada vaid väga vähestel asjaoludel. Võõrvõimule loovutatud territoorium lakkas olemast valdus.

Alates 1648. aastast oli valduse pärimine piiratud ühe perekonnaga; teise perekonna poolt päritud territoorium lakkas olemast valdus, kuni keiser ei lubanud selgesõnaliselt teisiti. Lõpuks võis territoorium lakata olemast keiserlik valdus, kui selle suhtes kehtis riigivanne (tähelepanuväärseim näide oli Pfalzi kuurvürst Friedrich V, kes pandi 1621. aastal riigivande alla Böömimaa mässus osalemise eest).

Saksamaa mediatisatsiooniga aastatel 1803-1806 mediatiseeriti valdav enamus Saksa-Rooma riigi valdusi. Nad kaotasid oma vahetult keisrile alluvuse ja said muude valduste osaks. Valduste arv kahanes umbes kolmesajalt umbes kolmekümneni. Mediatisatsioon toimus koos sekulariseerimisega: kaotati enamik kiriklikke valdusi. Sellele keisririigi struktuuriehituse lagunemisele järgnes peagi riigi enda lagunemine 1806. aastal.

Õigused ja privileegid[muuda | muuda lähteteksti]

Keiserlike osariikide valitsejad olid keisririigis teiste alamate ees ülimuslikud. Kuurvürstide algne tiitel oli Durchlaucht (rahulik kõrgus), vürstidel Hochgeboren (kõrgestisündinud) ja krahvidek Hoch- und Wohlgeboren (kõrgesti ja hästi sündinud). 18. sajandil sai kuurvürstide tiitliks Durchläuchtigste (kõige rahulikum kõrgus), vürstidel Durchlaucht (rahulik kõrgus) ja krahvidel Erlaucht (hiilgav kõrgus).

Keiserlikel osariikidel oli mitmeid õigusi ja privileege. Valitsejatel oli autonoomia nende perede osas; eelkõige lubati neil kehtestada reegleid oma osariikide pärimise kohta ilma keiserliku sekkumiseta. Neil lubati sõlmida lepinguid ja astuda liitudesse teiste keiserlike osariikide, samuti välisriikidega. Kuurvürstidel, kuid mitte teistel valitsejatel, lubati kasutada teatavaid kuninglikke volitusi, sealhulgas raha vermimist, tollimaksude kogumist ning kulla- ja hõbedakaevanduste monopoli.

Riigipäev[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1489. aastast oli Riigipäev jaotatud kolmeks collegiaks: kuurvürstide nõukogu, vürstide nõukogu ja linnade nõukogu. Valijaosariigid kuulusid esimesse nimetatud nõukogusse; teised osariigid, kas vaimulikud või ilmalikud, kuulusid vürstide nõukogusse.

Hääletused toimusid pigem osariiklikult kui isiklikult. Järelikult oli mitut osariiki valitseval isikul mitu häält; samamoodi jagasid mitu sama osariigi osa valitsevat isikut ühte häält. Need reeglid vormistati alles 1582. aastal; enne seda, kui mitu inimest pärisid sama osariigi osad, said nad mõnikord igaüks oma hääle. Hääled olid kas individuaalsed või kollektiivsed. Vürstid ja kõrgemad vaimulikud hääletasid üldiselt individuaalselt (kuid nagu eespool märgitud, neid hääli mõnikord jagati). Individuaalsete häälteta prelaadid (abtid ja priorid) jaotati kahele pingile — Reini pingile ja Švaabi pingile — millest kumbki sai ühise hääle. Sarnaselt jaotati krahvid neljale krahvipingile ühishäälega igal — Ülem-Reini Wetterau pink, Švaabi pink, Frangimaa pink ja Vestfaali pink.

Ühelgi kuurvürstil pole kunagi olnud mitut kuurvürstkonda; samuti ei jagatud kuurvürstkondi kunagi mitme pärija vahel. Seega oli kuurvürstide nõukogus igal inimesel täpselt üks hääl. Kuurvürstid kes valitsesid osariike lisaks oma kuurvürstkonnale, hääletasid ka vürstide nõukogus; sarnaselt hääletasid vürstid, kes ka krahvkondi valitsesid, nii individuaalselt kui ka krahvipingilt. 1792. aasta Riigipäeval näiteks omas Brandenburgi kuurvürst kaheksa üksikhäält vürstide nõukogus ja ühe hääle Vestfaali pingil. Sarnaselt omas Saksa ordu suurmeister kiriklaste seas ühte häält vürstide nõukogus ja kahte Reini pingil.

Kvaternioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Kvaternioonkotkas

Niinimetatud keiserlik kvaternioonid (saksa: Quaternionen der Reichsverfassung, "keiserliku põhiseaduse kvaternioonid"; ladinakeelsest sõnast quaterniō, "neljast sõdurist koosnev rühm") kujutasid endast Saksa-Rooma riigi keiserlikke osariike, mis said esmakordselt aktuaalseks 15. sajandil ja olid 16. sajandil ülipopulaarsed.

Peale keisri, kuningate, vürst-piiskoppide ja kuurvürstide kõrgeimate astmete on valdused esindatud neljastes rühmades. Kvaternioonide arv oli tavaliselt 10, eesõiguse kahanevas järjestuses: hertsogid (Duces), markkrahvid (Marchiones), maakrahvid (Comites Provinciales), linnusekrahvid (Comites Castrenses), krahvid (Comites), rüütlid (Milites), aadlikud (Liberi), linnad (Metropoles), külad (Villae) ja talupojad (Rustici). Nimekirja võidi lühendada või laiendada, 16. sajandi keskpaigaks kuni 45.

Tõenäoliselt võeti see süsteem esmakordselt kasutusele keiser Sigismundi ajal, kes oletatavasti tellis 1414. aastal Frankfurdi raekotta freskod.

Nagu juba varem märgitud, ei esinda see "keiserliku põhiseaduse" esitus tegelikult Saksa-Rooma riigi tegelikku põhiseadust, kuna mõned vabalinnad näivad olevat "külad" või isegi "talupojad". Näiteks neli "talupoega" on Köln, Konstanz, Regensburg ja Salzburg. Stromburgi (või Straburgi, Strandecki ja variandid) linnusekrahv oli tundmatu üksus isegi tol ajal. Ka keiserlike alamate kujutamine pole kaugeltki täielik. "Keiserlikud kvaternioonid" on pigem enam-vähem juhuslik valik, mille eesmärk on esitada pars pro toto keiserliku põhiseaduse struktuuri.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]