Emotsioonide tõlgendusteooria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Emotsioonide tõlgendusteooria on teooria psühholoogias, mille kohaselt emotsioonid tulenevad isiku poolt antud tõlgendusest või hinnangust olukorrale. Selle teooria järgi põhjustab situatsioonitõlgendus emotsiooni. Tulenevalt erinevatest tõlgendustest varieerub ka emotsionaalne reaktsioon olukorrale[1].

Tõlgendusteooriate põhiliseks eelduseks on, et emotsioonid on kohastumuslikud vastused, mis peegeldavad organismi jaoks olulistele keskkonnastiimulitele antud hinnanguid või tõlgendusi. Tõlgendamine on protsess, mille käigus avastatakse ja hinnatakse keskkonna olulisust organismi heaolust lähtuvalt. Olulisuse all võib mõelda kõike organismi puudutavat – vajadusi, väärtusi, eesmärke, uskumusi ja muud sellist. Tõlgendamine toimub situatsiooni ja tõlgendaja interaktsioonis.[2] On kaks põhilist tõlgendusteoreetilist lähenemist – struktuuriline ja protsessi mudel. Mõlema eesmärgiks on pakkuda seletust küsimusele, kuidas emotsioonid tõlgendusprotsessis tekivad, tehes seda aga mõnevõrra erineval viisil.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase paarikümne aasta jooksul on tõlgendusteooria kujunenud üheks olulisemaks teooriaks kommunikatsiooni ja psühholoogia vallas. Teooria ajaloolised juured ulatuvad Aristotelese, Hume’i, Spinoza ja Sartre'i emotsioonikäsitlustesse [2]. Viimase viiekümne aasta jooksul on teooria palju arenenud ning seda eelkõige kahe prominentse teadlase Magda B. Arnoldi ja Richard S. Lazaruse eestvedamisel.

Magda Arnold[muuda | muuda lähteteksti]

1940.–1950. aastate paiku alustas Magda B. Arnold tõlgenduste ja emotsioonide uurimist ergastustaseme muutuste kontekstis. Ta tutvustas ideed, mille järgi emotsioonid nagu hirm, viha või erutus on eristatavad tekkiva ergastustaseme poolest. Nendest ideedest sai alguse Arnoldi kogntiivse teooria areng 1960-ndatel, mille kohaselt esimene samm emotsioonide kujunemises on situatsioonitõlgendus. Esmaste tõlgendustega saab alguse emotsionaalne jada, mille jooksul käivituvad vastavad käitumismustrid ja tekib emotsionaalne kogemus, millega kaasnevad ka iseloomulikud füsioloogilised protsessid.[3]

Richard Lazarus[muuda | muuda lähteteksti]

Ka Richard S. Lazarus tegi tõlgendusteooriast lähtuvalt emotsioonide uurimisega algust 1950-ndatel. Tema lähenemises oli tähelepanuväärseks emotsioonide kognitiivses käsitluses kahe essentsiaalse faktori määratlemine. Esmaseks selliseks faktoriks oli tõlgendus kui kognitsioon, mis n-ö asetseb emotsiooni all. Lazarus küsis, millised on need kognitsioonid või tõlgendused, mis üht emotsiooni teisest eristavad (nt hirmu, süütunnet, leina, rõõmu jms). Teiseks uuris ta, millised tingimused sellisele tõlgendusele eelnevad. Mõlemad küsimused on olulised, mõistmaks nii emotsioone kui emotsioonidest tulenevaid reaktsioone. Lazarus eristas ka kaks peamist tõlgendamise meetodit. Esmase tõlgenduse jooksul määratletakse olukorra või sündmuse olulisus organismi jaoks. Teisese tõlgendamise jooksul hinnatakse organismi valmisolekut olukorraga toimetulekuks.[3] Need kaks sammu tõlgendamises käivad käsikäes, kuna ühes määratletakse olukorra olulisus ja teises suutlikkus olukorraga toime tulla. Toimetuleku hindamise jagas Lazarus veel kaheks osaks: otseseks käitumiseks ning kogntiivse ümberhindamise protsessideks.

Kokkuvõtlikult võib Lazaruse teooriast lähtuvalt järeldada, et kognitiivne tõlgendamine eelneb ärgastusele ja emotsioonile. Viimased kaks tulenevad tõlgendamisest ja toimuvad paralleelselt.[4]

Erinevad lähenemised[muuda | muuda lähteteksti]

Strukturaalne mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Strukturaalse mudeli eesmärgiks on selgitada tõlgenduse ja sellest tuleneva emotsiooni suhet. Küsitakse, milline on tõlgendamisprotsess ise ning kuidas eri tõlgendustest sõltub kogetav emotsioon. Lazaruse[5] järgi hõlmab tõlgenduslik emotsiooniteooria relatsioonilist, motivatsioonilist ja kognitiivset aspekti. Relatsiooniline aspekt sisaldab organismi ja keskkonna interaktsiooni, milles emotsioon sünnib. Motivatsioonilises aspektis toimub situatsiooni hindamine vastavalt organismi eesmärkidele. Eesmärkidest lähtuvalt kaalutakse, kui oluline või mitteoluline situatsioon organismi jaoks on. Kognitiivne komponent sisaldab hinnangut selle kohta, kui oluline on situatsioon organismi elus. Nendest kolmest aspektist lähtuvatest tõlgendustest sõltub, millist emotsiooni situatsioon tekitab. Mõistmaks emotsiooni teket, on vaja tõlgendamise struktuurilist analüüsi.[5]

Esmane tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlgendamisprotsess jaotatakse esmaseks ja teiseseks tõlgendamise faasiks[5]. Primaarsel tõlgendamisel hinnatakse kahte situatsioonilist aspekti: motivatsioonilist relevantsust ja motivatsioonilist ühtivust. Hinnates motivatsioonilist relevantsust, küsib isik, kui oluline on situatsioon tema vajadustest ja heaolust lähtuvalt. Motivatsioonilise olulisuse aspekt tõlgendusprotsessis mõjutab kogetava emotsiooni intensiivsust. Kui olukorda tõlgendatakse enda heaolu suhtes väga oluliseks, siis tekitab situatsioon intensiivsema emotsionaalse vastuse. Teine aspekt esmases situatsioonitõlgenduses on motivatsioonilise ühtivuse hindamine. Selles punktis otsib isik vastust küsimusele, kas antud situatsioon on kooskõlas või mitte tema eesmärkidega. Eesmärgiline kooskõla või ebakooskõla tingib erinevaid emotsioone.[6].

Teisene tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Kogetavad emotsioonid sõltuvad lisaks esmases tõlgendamise faasis toimuvale ka sellest, mis toimub tõlgendamise teiseses faasis. Selle jooksul hinnatakse enda ressursse ja võimalusi olukorraga toimetulekuks. Ka määratletakse, kes situatsiooni eest vastutab. Selleks võib olla isik ise, keegi teine või ka teatud grupp inimesi. Näiteks pidades vastutavaks iseend, võib kahjulik sündmus tingida enesesüüdistamise, samas kui kasulik aga enese tunnustamise.[5] Tulenevalt sellest, keda peetakse situatsioonis vastutavaks, oleneb ka, mil määral panustatakse sündmuse ajal kogetavate emotsioonidega toimetulemisse. Hinnatakse üleüldist toimetulekupotentsiaali, mis jaguneb probleemile sunnatud toimetulekuks ja emotsioonile suunatud toimetulekuks. Probleemile suunatud toimetulek lähtub isiku võimetest vajalikke samme astuda ja olukorda enda eesmärkidest lähtuvalt kohandada. Isiku uskumused oma probleemidega toimetulekuks vajalike võimete kohta mõjutavad läbielatavaid emotsioone. Emotsioonidele suunatud toimetulek viitab aga eelkõige iseenda emotsioonide reguleerimisele näiteks olukorras, mil välist situatsiooni pole võimalik muuta ning ennast tuleb kohandada situatsioonile vastavalt.[6] Hinnangust enda emotsioonidega toimetulekule oleneb jällegi, millist emotsiooni isik kogeb.

Tõlgenduse strukturaalne mudel, mille järgi igale esmases ja teises tõlgenduses esinevale komponendile on oma vastus, lubab nende vastuste baasil ennustada ilmnevaid emotsioone. Selle teooria kohaselt peaks olema võimalik individuaalsete tõlgenduste järgi ennustada isiku emotsionaalset kogemust. Näiteks võib sellist tõlgenduste ja emotsiooni vahekorda analüüsida viha näol. Kui inimene hindab olukorda motivatsiooniliselt relevantseks, samas aga motivatsiooniliselt ebakooskõlaliseks, pidades teist isikut olukorra eest vastutavaks, siis tõenäoliselt tunneb isik antud olukorras viha. Vihast eristab aga ärevusest näiteks see, keda peetakse olukorra puhul vastutavaks. Kui viha puhul on see keegi teine, siis ärevuse puhul konkreetne vastutaja, keda süüdistada, puudub.

Protsessimudel[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlgendusteooriat on palju süüdistatud selles, et viimane ei kajasta emotsiooni dünaamilist iseloomu. Ühe lahendusena on pakutud välja tõlgendusprotsessi tsükliline käsitlus, milles tõlgendusele järgneb toimetuleku hindamine ning seejärel ümbertõlgendamine[1]. Siiski ei osutnud tsükliline lähenemine edukaks. Põhiliseks ebaedu põhjuseks oli mudeli suutmatus seletada emotsionaalse vastuse kiiret või automaatset iseloomu[7]. Probleemid nii strukturaalse kui ka tsüklilise mudeliga viisidki tõlgenduse protsessilise mudeli väljatöötamiseni.

Tõlgenduse kahe protsessi mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Smith ja Kirby[8] pooldavad tõlgenduse kaheprotsessilist mudelit. Kui struktuuriline tõlgenduse mudel keskendub sellele, mida hinnatakse, siis protsessimudel peab oluliseks eelkõige seda, kuidas hinnatakse emotsionaalseid stiimuleid. Protsessimudelis on esindatud kolm põhilist komponenti: tajutav stiimul, seostav töötlus ning arutlemine. Tajutavad stiimulid on need, mida isik ümbritsevas keskkonnas tajub.[8]. Seostav töötlus on mälupõhine, luues kiireid seoseid ja võimaldades hinnata aktiveeritud mälestusi. Selline mälust aktiveeritud info seostatakse kiiresti olemasoleva stiimuliga. Arutlemine on aeglasem ja kaalutletum protsess, hõlmates stiimuli/olukorra loogilist ja kriitilist analüüsi.[7] Seostamine ja analüüs toimuvad paralleelselt reaktsiooniga tajumuslikule stiimulile, muutes selliselt kognitiivse tõlgenduse emotsionaalsele olukorrale komplekssemaks [8]

Schereri mitmetasemeline järjestikune kontrollimudel[muuda | muuda lähteteksti]

Veel ühe mõnevõrra erineva tõlgenduse protsessiteooria on esitanud Klaus Scherer. Tema mudeli järgi on tõlgendamine kolmetasandiline nähtus, kus igal tasandi toimub kindla järjestusega protsess[9]. Kolm tasandit jaotuvad sisemiseks (sensomotoorseks), õpituks (skeemidel põhinevaks) ja kaalutlemise (kontseptuaalseks) tasandiks[7]. Tõlgendamine toimub kindlas järgnevuses. Igas protsessis on veel n-ö kontrollpunktid, milles jooksvalt stiimulile hinnanguid antakse, luues samm-sammu haavalise tõlgendamisprotsessi[9]. Nendes kontrollpunktides hinnatakse relevantsust (uudsus ja olulisus eesmärkide suhtes), millele järgnevad implikatsiooni kontroll (põhjus, eesmärgist juhinduvus ja pakilisus) ning toimetuleku potentsiaali (kontrolli omamise ja võimu) kontroll. Lõpuks viiakse läbi normatiivse tähtsuse kontroll (hinnatakse olukorra ühilduvust isiklike standarditega).[7] Kui kahe protsessi mudel eeldab erinevate protsesside samaaegset ja paralleelset toimumist, siis Schereri mitmetasandiline mudel eeldab kindlat järjestusega tõlgenduse andmist.

Rosemani tõlgendusteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Ira J. Rosemani tõlgendusteooria järgi tekivad emotsioonid erinevate tõlgendamiskomponentide interaktsiooni tulemusena. Esimeseks selliseks tõlgenduse komponendiks on motiivi konsistentsus. Kui olukorda hinnatakse oma eesmärkidest lähtuvalt mittekooskõlaliseks, siis kogetakse tihti negatiivseid emotsioone, nagu viha või kahetsust. Teine tõlgenduse komponent on hinnang sellele, kes vastutab.[10] Selleks võib olla isik ise, aga ka keegi teine või grupp inimesi. Ka on võimalik, et sündmust peetakse juhuslikult tekkinuks ja seega vastutaja puudub. Nii nagu iga komponendi puhul, sõltub ka sellisest hinnangust tekkiv emotsioon. Näiteks kui tuntakse end ihaldatud olukorra eest vastutavana, siis võidakse kogeda uhkust.

Lisaks eelmainitud kahele komponendile on emotsiooni kujunemises oluline ka nende komponentide intensiivsus. Näiteks hinnangu kindlusest ja tugevusest sõltub, millist emotsiooni kogetakse. Rosemani tõlgendusteooria järgi on motiivi konsistentsuse ja vastutuse hinnangud kõige olulisemad komponendid tõlgenduses.[10]

Lahendamata probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu igal teoorial, esineb ka tõlgendusteooria puhul mitmeid veel lahendamata küsimusi. Näiteks pole ühist seisukohta selle suhtes, millised protsessid on tõlgendamises automaatsed ning millised mitte. Üldiselt ollakse nõus, et korduvad tõlgendamised muutuvad automaatsemaks, kuid ei pole kindlust, millal see toimub ja milliste protsessi osade puhul see kehtib. Veel on küsimuseks, kas tõlgendamise protsessid toimuvad järjestikku või paralleelselt. Pole ka selge, kas tõlgendamine on seotud kindlate neuronaalsete mehhanismidega või mitte. Nendele küsimustele otsivad vastuseid edasised uuringud emotsioonide tõlgendusteooria vallas.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Smith, C. A. ja Lazarus, R. S. (1990). Chapter 23. Emotion and Adaptation. In L. A. Pervin (Ed.), Handbook of Personality: Theory and Research. (lk 609–637). New York, NY: Guilford Press.
  2. 2,0 2,1 2,2 Moors, A., Ellsworth, P. C., Scherer, K. R. ja Frijda, N. H. (2013). Appraisal Theories of Emotion: State of the Art and Future Development. Emotion Review, 5(2), lk 119–124.
  3. 3,0 3,1 Shorr, A. (2001). Appraisal. In K. R. Scherer, A. Shorr ja T. Johnstone (Eds.), Appraisal processes in emotion: theory, methods, research (lk 20–34). New York, NY: Oxford University Press.
  4. Heffner, C. L. (2017). Psychology 101. Chapter 7: Motivation and Emotion. Section 3, Emotion. All Psych Online, All Psych and Hefner Media Group, Inc.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Lazarus, R. S. (1991). Progress on a cognitive-motivational-relational theory of Emotion. American Psychologist, 46(8), 819–834.
  6. 6,0 6,1 Smith, C. A. ja Kirby, L. D. (2009). Putting appraisal in context: Toward a relational model of appraisal and emotion. Cognition and Emotion, 23 (7), 1352–1372.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Marsella, S. ja Gratch, J. (2003). Modeling coping behaviors in virtual humans: Don't worry, be happy. Paper presented at the Second International Joint Conference on Autonomous Agents and Multi-agent Systems, Melbourne, Australia.
  8. 8,0 8,1 8,2 Smith, C. A. ja Kirby, L. (2000). Consequences require antecedents: Toward a process model of emotion elicitation. In J. P. Forgas (Ed.), Feeling and Thinking: The role of affect in social cognition (lk 83–106). Cambridge, UK: Cambridge University Press.
  9. 9,0 9,1 Scherer, K. R. (2001). Appraisal Considered as a Process of Multilevel Sequential Checking. In K. R. Scherer, A. Schorr ja T. Johnstone (Eds.), Appraisal Processes in Emotion: Theory, Methods, Research (lk 92–120). New York, NY: Oxford University Press.
  10. 10,0 10,1 Roseman, I. J. (1996). Appraisal Determinants of Emotions: Constructing a More Accurate and Comprehensive Theory. Cognition & Emotion, 10(3), 241–278.