Hans Arp

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hans/Jean Arp
Hans Arp.JPG
Hans Arp, 1925
Sünninimi Hans Arp
Sünniaeg 16. september, 1886
Sünnikoht Strasbourg, Saksamaa
Surmaaeg 7. juuni, 1966
Surmakoht Basel, Šveits
Rahvus sakslane
Tegevusala luule, maalikunst, graafika, gobelään, skulptuur
Kunstivool dadaism

Hans Arp (16. september 1886 Strasbourg7. juuni 1966 Basel) oli Elsassi päritolu maalikunstnik, skulptor ja kirjanik, üks dadaismi rajajaid. Ta võttis kunstnikuna kasutusele oma nime prantsusepärase vormi Jean Arp.

Arp oli justkui ühemehebänd – ta suutis ja tegi kõigest kunsti. Tema tuntuimaid tööd biomorfsed skulptuurid. Teda peetakse üheks mitmekülgsemaiks kunstnikuks 20. sajandi alguses. Arp valmistas skulptuure kipsist, kivist ja pronksist. Lisaks sellele arendas end maalikunstis, joonistamises, kollaažides ja luules. Arpi tööde peamised teemad on transformatsioon, kasv, viljakus ja metamorfoos.[1]

Arp kirjutas ka esseesid, mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati New Yorkis tema kirjutistest ja luuletustest kogumik „On My Way“ ("Olen Teel").[2]

Varane elu 1886 – 1914[muuda | muuda lähteteksti]

Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii Saksamaast kui ka Prantsusmaast, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa, Jürgen Peter Wilhelm Arp, sündis 1853. aastal Kielis ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta oma tulevase abikaasa Joséphine Koeberlé'iga. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas ning noorem vend Francois. Arp veetis terve oma lapsepõlve Strasbourgis, samas linnas, kus sajand varem tegutsesid Goethe ja Herder. Arpi kohta on kirjutatud, et kooliajal ei olnud ta usin õppija vaid unistaja ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.[3]

"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud – avastada unistustes olevaid kunstimaastikke – varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."[3]

Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."[3]

Kunstnikule võeti eraõpetaja ning koos suunduti Vosgesesse, et nooruk saaks linnakärast eemal rahulikult töötada. Sellegipoolest olid maal elamise rõõmud samaväärselt tähelepanu kõrvale juhtivad ning pärast Vosgesest naasmist soovitas Arpi ema minna pojal õppima Strasbourgi kunsti- ja käsitöökooli. Sel perioodil hakkas Arpile eratunde andma maalikunstnik Georges Ritleng.[4]

Samuti on oluline märkida Arpi armastust luule vastu seetõttu, et see suunab teed kogu tema ülejäänud loomingu juurde. Nooruseas oli tema suurim pühendumus saksa romantikutel, eriti Clemens Bretanol. Juba 15-aastaselt soovis Arp Bretano stiiliga sarnast luulekogu avaldada, aga selle käsikiri läks kaotsi. Hiljem samal aastal avaldati kolm tema luuletust ühes kriitikaväljaandes, kus kirjutati noore autori kohta järgmist: "See on lapse kirjutatud raamat, aga erakordselt tundliku lapse, kellel on suurepärane poeetiline vaatepunkt."[5]

"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930

1905. aastal läks ta õppima Weimari Kunstikooli, kus tema õpetajaks sai Ludwig von Hoffmann. Ta õppis selles koolis 2 aastat, kuid arvatakse, et sellel koolil polnud tema loomingule suuremat mõju, kui välja arvata tehniline ettevalmistus. Sellegipoolest oli Weimar tol ajal üks suurimaid kunstikeskuseid ning Arp hakkas sel perioodil tundma huvi ka prantsuse maalikunsti vastu.[6]

21-aastaselt otsustas Arp kolida Pariisi. Ta võttis tunde Juliani Akadeemias, mis oli tol ajal ringireisivate kunstitudengite meka.

1908. aastal lahkus ta Pariisist ja kolis Šveitsisse. Tema isa pidi olude tõttu Strasbourgis sigarivabriku sulgema ning nende pere oli kolinud Weggisesse. Arp liitus nendega ning elas peaaegu 2 aastat täielikus isolatsioonis ja üksinduses. Need aastad mängisid tema tulevases karjääris väga suurt rolli.[6]

"See oli Weggises, kus ma avastasin, mida tähendab "abstraktne kunst". Kuid minu Šveitsi kolleegid olid skeptilised ja kahtlevad. Kahjuks ma hävitasin kõik oma eksperimentaalsed tööd selles perioodist. Natuke hiljem tutvusin ma Kandinsky ja Rossiné'iga, kes olid esimesed inimesed, kes mõistsid ja julgustasid minu kunstilisi ettevõtmisi."[6]

1911. aastal lõi ta Šveitsis Moderner Bund (Modernne Punt) ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta Robert ja Sonia Delaunayga Pariisis ja Vassili Kandinskyga Münchenis. Arp osales Erste deutsche Herbstsalon (Esimene Saksa Sügissalong) näitusel 1913. aastal Der Sturmi (Tormi) Galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal, tutvus ta Guillaume Apollinaire'i, Max Jacobi, Amadeo Modigliani ja Pablo Picassoga.[7]

Zürich 1915 – 1919[muuda | muuda lähteteksti]

Kui algas I Maailmasõda, elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus ta Pariisist ja naasis Šveitsisse. Ta jõudis Zürichisse 1915. aasta suvel. [8]

Sama aasta Novembris korraldas ta Otto van Reesi ja Adja van Rees-Dutilhiga näituse Tanneri Galeriis, mis hõlmas tema kollaaže ja gobelääne. Selle näituse oluline aspekt oli see, et kunstnikud kasutasid oma töödes uusi materjale nagu siid, vill, paber ja riideräbalad, mis oli õlimaalis revolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja Hugo Ballilt, kes kutsus teda Cabaret Voltaire'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning ta sai kaunistada seinad baaris, kus üritused toimusid. Samuti esitas ta oma luuletusi.[9]

Arp kirjeldas oma Zürichi perioodi järgmiselt: "Tülgastunud maailmasõja tapatalgudest, pühendasime end Zürichis kunstidele. Samal ajal, kui silmapiiril kärkisid kahurid, meie laulsime, maalisime, tegime kollaaže ja kirjutasime kogu oma väega luuletusi. Me otsisime kunsti, mis põhineks kindlal vundamendil, mis raviks terveks ajastu hulluse ja taastaks tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Meil oli eelaimdus, et ühel päeval kasutavad isegi võimuahned gangsterid kunsti selleks, et inimeste meeli halvata."[10]

"Pilvekarjus" 1953

Samal perioodil armus ta ka Sophie Taeuberisse. Väidetavalt oli see armastus esimesest silmapilgust ning 1922. aastal noored abiellusid. Sophie oli maalikunstnik ja tantsija.[11]

Köln 1919 – 1920[muuda | muuda lähteteksti]

Dadaism ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samaaegselt tõstis dadaism pead ka Berliinis, Hannoveris, Kölnis, Pariisis ja New Yorgis, kuigi selle kunstivoolu nimi võis linnade vahel erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses Max Ernstiga. Samuti võis kirjavahetus toimuda Johannes Theodor Baargeldiga, rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe "Der Ventilator " (Ventilaator), et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Kahjuks oli esimese väljaande rõhk liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande "Die Schammade " (Häbi), mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid Fatagaga'ks. [12]

Pariis 1920 – 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa Dada-liikumisest jätkas pärast I maailmasõda Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai sürrealist, seda rohkem jäi ta dadaistiks. André Breton ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp arvas, et sürrealistid jätkavad samu antiesteetika dogmasid, millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.[13]

Marcel Jean ütles Arpi kohta seda, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevatel koosolekutel eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.[14]

1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis Meudonisse maja. Järgnevad aastad kuni II maailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles Mondriani, Theo van Doesburgi, Seuphori ja Sürrealistidega. Samuti tegi ta koostööd oma abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920–1939 avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi töödega. [15]

Olulisimaks sündmuseks peetakse 1930. aastat, kui Arp hakkas eksperimenteerima ümaravormiliste iseseisvate skulptuuridega. Ta oli 44-aastane ning oli terve oma eelneva karjääri jooksul kasutanud vaid revolutsioonilisi materjale nagu puulõiked, papp, kollaažid jms. Paljud oma eelnevad eksperimentaalsed tööd oli ta kahjuks hävitanud. Arp oli varem traditsioonilisse seisvasse skulptuuri skeptiliselt suhtunud, sest seda seostati akadeemilisusega.[16]

Hiline elu 1940 – 1966[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, Sonia Delaunay, Alberto ja Susi Magnelliga Grassesse, kus nad elasid peaaegu 2 aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "Les Nourritures Terrestres"("Maised viljad")...Hoolimata sõjaõudustest vaatan ma sellele ajale tagasi kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."[17]

"Konfiguratsioon" 1931

1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Sophie suri 13. jaanuaril 1943. aastal, mis oli Arpile nii suur hoop, et järgneval viiel aastal ei teinud ta ühtegi iseseisvat tööd. Ainsad märked tema tegemistest olid 1943 – 1945 ilmunud 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud poeedi või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning oma skulptuuridega jätkata. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.[18]

1949. aastal külastas ta esmakordselt Ameerika Ühendriike, kus külastas enda näituse avamist Curt Valentini Galeriis. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka laiaulatuslik monograafia, mille koostajateks olid Robert Motherwell, Carola Giedion-Welcker ja Bernard Karpel. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti suurt populaarsust kogus ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi Harvardi Ülikoolile. Sellele järgnesid paljud tööpakkumised ja näitused. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna Veneetsia Biennaalil. [19]

1959. aastal abiellus Arp Marguerite Hagenbachiga, kes oli pikki aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Oma viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitmeid preemiaid: 1963. aastal Grand Prix National des Arts, 1964. aastal Carnegie Auhind, 1965. aastal Goethe Auhind Hamburgi Ülikoolis ning Verdienstkreuz samuti 1965. aastal. [20]

Jean Arp suri 1966. aastal 7. juunil Baselis.

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Arpi tööd ei esinda sihilikult midagi, samas on neil kindel inspiratsioon loodusest. Tema kõige abstraktsemad tööd viitavad orgaanilisusele, mis hoiab vaataja uudishimulikuna. Arp oli üks esimesi, kes muutis juhuslikkuse oluliseks osaks oma kunstist, sest kuni tema eksperimentideni olid Lääne kunstnikud püüdnud pigem kunsti kontrollida. Üks huvitavaid aspekte on see, et Arp tegi oma tööd kõigepealt valmis ja alles siis andis neile nimed, et vältida meelte mõju oma skulptuuridele. Kuna ta alustas dadaismist ning liikus edasi sürrealismi, peetakse tema stiili ja töid oluliseks ühenduslüliks nende kahe liikumise vahel.[21]

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

"Pagoodi vili" 1949

Jean Arp oli kunstnik, keda iseloomustas lihtsus, lahkus, väärikus ja tarkus. Ta leidis oma isikupärase suuna juba varases eas. Kunstimaailma korruptsioon ja intriigid teda ei häirinud ning öeldakse, et tal oli samu omadusi nagu Jaapani zen-kunstnikel, sest ta armastas loodust ja inimesi kõigi nende erinevustega. Oluline osa tema elus oli huumoril ja fantaasial, isegi tema varajased dada-tööd ei olnud kunagi vägivaldsed või groteskselt moondunud. Ta oli tark ja instiktiivne ja tema tööd nii poeesias kui skulptuuris peegeldasid alati ausalt tema iseloomu.[22]

Arp ise kirjeldas oma meetodit järgnevalt: "Igaüks, kes üritab pilvi nooltega alla lasta, väsib varsti. Paljud skulptorid on sellised rumalad jahtijad. Tegelikult peaks tegema nõnda: meelita pilve viiulipalaga, mida mängitakse trummidel või trummipalaga, mida mängitakse viiulil. Siis ei lähe kaua, kuni pilv tuleb ise maa peale ning täis õnne, muutub kiviks. Seega ainult silmapilgus avastab skulptor oma kõige ilusamaid töid."[22]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Sihtasutused: http://fondazionearp.ch/ / http://fondazionearp.ch/en/marguerite-arp / http://www.fondationarp.org/

Muuseum: https://arpmuseum.org/

Guggenheimi galerii: https://www.guggenheim.org/artwork/artist/Jean-Arp

Luuletusi: https://allpoetry.com/Jean-Hans-Arp

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. THE ART STORY FOUNDATION. "Hans Arp". The Art Story. Vaadatud 26.11.2019.
  2. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 11. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 12. 
  4. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 12–13. 
  5. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 13–14. 
  6. 6,0 6,1 6,2 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 17. 
  7. The Solomon R. Guggenheim Foundation. "Jean Arp". Guggenheim, 2019. Vaadatud 28.11.2019.
  8. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 27. 
  9. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 29–30. 
  10. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 30. 
  11. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 31. 
  12. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 43. 
  13. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 47. 
  14. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 50–51. 
  15. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 53–54. 
  16. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 54–55. 
  17. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 57. 
  18. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 58. 
  19. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 58–59. 
  20. Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 60. 
  21. THE ART STORY FOUNDATION. "Hans Arp". The Art Story. Vaadatud 26.11.2019.
  22. 22,0 22,1 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 64.