Relativism

See artikkel räägib filosoofilisest seisukohast; sõna "relativistlik" võib peale relativismi viidata ka relatiivsusteooriale.

Relativism on filosoofias mis tahes seisukoht, mis peab tõde, tunnetust, väärtusi, reaalsust ennast vms taolist relatiivseks – sõltuvaks mingist vaatekohast.

Relativism toob sageli kaasa seisukoha, et inimeste uskumuste ja käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub näiteks nende ajaloolisest ja kultuurikontekstist ning on mõistetav ja hinnatav ainult selles kontekstis.

Relativismi ühisjooned

Kõigile relativismi liikidele on ühine, et

väidetakse, et miski (näiteks moraaliväärtused, ilu, teadmine, esteetika, tähendus on suhteline, sõltudes mingist raamistikust või vaatekohast (näiteks individuaalsest subjektist, kultuurist, ajastust, keelest, mõisteskeemist
eitatakse, et üksainus vaatekoht on teistega võrreldes privilegeeritud

Relativismi liigid

Filosoofid eristavad erinevaid relativismi liike sõltuvalt sellest, mida millest väidetakse sõltuvat. Näiteks moraalirelativism väidab, et moraaliväärtused on suhtelised, ja epistemoloogiline relativism väidab, et teadmine on suhteline. Näiteks moraalisubjektivism on moraalirelativismi vorm, mis relativeerib moraalset väärtust individuaalse subjekti suhtes.

Tänapäeva filosoofias arutatakse kõige rohkem moraalirelativismi, tunnetusrelativismi ja esteetilist relativismi.

Relativism filosoofias ja antropoloogias

Relativismi mõiste on tähtis nii filosoofias kui ka kultuuriantropoloogias. Filosoofid uurivad uskumuste võimalikku sõltuvust keelest, mõisteskeemist või muust sarnasest (üks näide on moraalirelativism). Antropoloogid uurivad inimeste tegelikku käitumist. Nende jaoks tähendab relativism metodoloogilist hoiakut, mille puhul uurija paneb kõrvale omaenda kultuurilise kallutatuse, et püüda uskumusi ja käitumisviise mõista kohalikus kontekstis. Seda nimetatakse metodoloogiliseks relativismiks.

"Poliitika kaitseks"

Relativismi pooldav Briti politoloog Bernard Crick kirjutas artikli "Poliitika kaitseks" ("In Defense of Politics"), milles ta väidab, et inimestevaheline moraali konflikt on vältimatu, seda saab lahendada üksnes eetika ning kui lahendamine leiab aset avalikult, siis tekib poliitika. Seetõttu on igasuguse moraalifilosoofia keskmes vaidluste lahendamine, kahju vähendamine, vahendamine ja rahuloomine. See artikkel on mõjutanud feministe ja hiljem rohelisi.

Relativism ja relatiivsusteooria

Väidet "Kõik on suhteline" on ekslikult omistatud Albert Einsteinile, kuid tema relatiivsusteooria järgi tuleb just välja, et valguse kiirus vaakumis on absoluutne.

Absoluutsete väärtuste kriitika

Relativism kritiseerib üksikute eetiliste väärtuste, näiteks vabaduse, õigluse, korra, sallivuse, armastuse või lihtsuse absoluutseks kuulutamist, väites, et ühekülgsel ja liialdatud kasutamisel muutuvad need ebainimlikeks ning et ainult mõistlik tasakaal eri väärtuste vahel võib viia heade ja inimväärsete oludeni.

Relativismi vastuolulisus

Tavaline argument relativismi vastu tõstab esile, et relativism on seesmiselt vastuoluline. Väide "Kõik on suhteline" on kas suhteline või absoluutne. Kui see väide on suhteline, siis peab maailmas olema midagi absoluutset. Ja kui see väide on absoluutne, siis ta on ise näide tõest, mis ei ole suhteline.

Mõnikord sõnastatakse relativism teesina, et kõik vaatekohad on võrdselt kehtivad, näiteks kõik moraaliprintsiibid on võrdselt head ja kõik uskumused või uskumuste süsteemid on võrdselt tõesed. Sellele saab vastu vaielda, et sel juhul on võrdselt tõene ka väide, et relativism on väär. Samuti saab sellisele relativismile ette heita, et see teeb võimatuks mõtlemisviisi täiustamise. Sellepärast ei taha kuigi paljud filosoofid end relativistiks nimetada.

Tunnetusrelativism

Filosoofias on relativismi all tavaliselt silmas peetud seisukohta, mille järgi pole olemas absoluutset tõde (või see on tunnetamatu) ja tunnetus on relatiivne. See seisukoht jääb dogmatismi ja skeptitsismi vahele.

Moraalirelativism

Pikemalt artiklis Moraalirelativism

Moraalirelativism on seisukoht, mille järgi moraalinormid on eri ühiskondades erinevad ning universaalseid moraalinorme ei ole.

Teadusrelativism ehk epistemoloogiline relativism

Teadusrelativism väidab, et teaduslik tõde luuakse järjestikuste tähendustena.

Relativiste

Relativistideks on nimetatud näiteks Ludwig Wittgensteini, Peter Winchi, Thomas Kuhni, Richard Rortyt, Michel Foucault'd ja Jacques Derrida'd, kelle tegelikud seisukohad on keerukamad.

Ajalugu

Tunnetuse relatiivsuse idee leidub paljudel filosoofidel. Relatiivsusest hakkasid esimesena rääkima sofistid. Protagoras ütles: "Inimene on kõikide asjade mõõt". Tajutakse mitte absoluutselt, vaid üksiku inimese suhtes või inimese suhtes üldse. Seevastu Sokrates ja Platon rõhutasid mõistete ja ideede üldkehtivust. Skeptikud rõhutasid tunnetuse sõltuvust asjaoludest ega möönnud absoluutset teadmist. Ka Boethius võttis arvesse inimese vaimse eripära mõju tunnetusele (Filosoofia lohutus V)

Charles Bonnet ütleb: "Substantsid on meile teada ainult oma suhete poolest meie võimetega: teistsuguste võimetega olendid näevad neid teistes suhetes. Aga kõik suhted, milles substantsid erinevatele olenditele ilmnevad, on väga reaalsed, sest nad tulenevad substantside olemusest endast, mis on kombineeritud neid taipavate olendite olemusega." (Essai analytique sur les facultés de l'âme, eessõna, lk XXIII). Jean le Rond d'Alemberti järgi me tunnetame ainult nähtumuste suhteid. Johann Christian Lossius nimetab igasugust tõde ainult asjade suhteks meiega. Tunnetus on relatiivne, seda määrab meie organisatsioon (Physische Ursachen des Wahren). Ka Adam Weishaupt rõhutas kõigi meie tunnetuste relatiivsust, sõltuvust meie organisatsioonist (Über Materialismus und Idealismus). Sarnased vaated olid hiljem Auguste Comte'il: "Igasugune olevate seesmise loomuse, nende esma- ja lõpp-põhjuste jne uurimine peab ilmselt olema alati absoluutne, kuna aga igasugune nähtumuste üksikute seaduste uurimine on silmapaistvalt relatiivne, ilma et täpne reaalsus võiks kunagi mingil moel täielikult ilmsiks saada." (Philosophie des sciences)

Immanuel Kant jõuab vaateni, et absoluudini (asjad iseeneses, noumenonid) pole tunnetusel võimalik jõuda, sest ta ei saa väljuda oma aprioorse konstitutsiooni raamest. Transtsendentses suhtes (asjade iseeneses suhtes) on igasugune tunnetus relatiivne, kuid igasuguse võimaliku kogemuse jaoks on fundamentaaltunnetused absoluutsed.

Georg Friedrich Wilhelm Hegelil on absoluudi sees omamoodi metafüüsiline relativism.

Johann Friedrich Herbart ütleb: "Me elame kord juba suhetes ega vaja midagi enamat". Me tunnetame ainult omal moel asjade ("reaalide") vahelisi vahekordi.

Herbert Spencer rõhutab "meie mõtlemise relatiivsust". Igasugune tunnetus on relatiivne, me elame suhtes, absoluut on tunnetamatu.

Ernst Laas ütleb, "et kõik ruumilised ja ajalised asjad on ainult relatiivsed, on suhtes omavahel ja viimaks kõik koos kunati aprehendeerivate subjektide keskse kohaga" (Idealismus und Positivismus).

Wilhelm Dilthey järgi saab tunnetus vaid "tuvastada osasisude konstantseid suhteid, mis looduseelu mitmekesistes kujudes korduvad" (Einleitung in die Geisteswissenschaften).

Alois Riehli järgi ei ole relatiivne "mitte subjekti olemine, vaid tema subjektolemine, mitte objektide olemine, vaid nende objektolemine". Meie tunnetus on relatiivne asjade laadi, mitte nende eksistentsi suhtes. (Der philosophische Kritizismus und seine Bedeutung für die positive Wissenschaft).

Relativistlikel seisukohtadel olid ka Friedrich Albert Lange, Friedrich Nietzsche, Hermann von Helmholtz, Georg Simmel ja Rudolf Goldscheid.

Individuaalset ja spetsiifilist (liigi-)relativismi eitab Edmund Husserl: "Mis on tõene, see on absoluutne, on "iseeneses" tõene" (Logische Untersuchungen).

Moraalirelativismi kui absoluutsete, iseenesest olemasolevate normide, väärtuste ja eesmärkide eitust pooldas Erich Adickes.

Vaata ka

Viited

Kirjandus

Benjamin Lee Whorf. Language, Thought and Reality, Cambridge: M.I.T. Press 1956.
Hans-Georg Gadamer. Wahrheit und Methode, Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck) 1960.
Donald Davidson. On the Very Idea of a Conceptual Scheme. – Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association, 1974, lk 5–20. Ümbertrükk: Donald Davidson. Inquiries into Truth and Interpretation, Oxford: Clarendon Press 1984.
Michael Krausz, Jack W. Meiland (toim). Relativism: Cognitive and Moral, Notre Dame: University of Notre Dame Press 1982.
- Chris Swoyer. True For.
Richard Rorty. Objectivity, Relativism, and Truth: Philosophical Papers, kd 1, Cambridge: Cambridge University Press 1991.
John Joseph Gumperz, Stephen C. Levinson. Rethinking Linguistic Relativity, Cambridge: Cambridge University 1996.
Harvey Siegel. Relativism Refuted: A Critique of Contemporary Epistemological Relativism, Dordrecht: D. Reidel 1987.
Susan Haack. Reflections on Relativism: From Momentous Tautology to Seductive Contradiction. – Philosophical Perspectives, 10, 1996, lk 297–315.

Välislingid

Sissekanne Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias (autor Chris Swoyer)