Rammu saar

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rammu
Aerofoto läänest. Rammu keskel
Aerofoto läänest. Rammu keskel
Ümbritseb Kolga laht
Koordinaadid 59° 34′ 24″ N, 25° 13′ 17″ E
Pindala 1,12 km²[1]
Pikkus 3,5 km
Rannajoone pikkus 11,18 km
Kõrgeim koht
3,4 m üle merepinna
Elanikke
(asustamata)
Rammu (1) asukoht Kaberneeme (6) ja Ihasalu poolsaarest (7) põhjas

Rammu saar (rts, sks Ramö) on Harjumaal Jõelähtme vallas Rammu külas asuv 1,12 km² suurune väikesaar. See on Kolga lahe suurim saar. 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel puudus saarel püsiasustus.[2]

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Saart on esmamainitud 1564 kui Herman Zöge saart (holm des Herman Zöge). 1570 on saart nimetatud holm Ramboe, 1737 Rammo Saar, 1768 Rammusaar ja 1798 Rammosaar.

Saare nime tähendus pole teada. Nimi võib tuletuda eestikeelsest sõnast 'ramm' või rootsikeelsetest sõnadest ramm 'soine ala' või ram 'jäär'. [3]

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Rammu saar asub Kolga lahes, Kaberneeme neemest 4 kilomeetrit loode pool.

Saarel eenduvad mitmed maasääred: loodes Kudusäär, kirdes Ninaotsanukk, kagus Vesisäär, idas Allu saar. Rammu pikkus on umbes 3,5 kilomeetrit. Rammu saart on võrreldud kapsarauaga, mis tähendab, et saar on S-kujuline ja keskel on varre kujuline jämedam koht.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Maajärv on saare suurim veekogu.

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Rammu saar on kuni 3,4 meetrit kõrge. Saarel esineb kamardunud randa, liivaranda ja kruusa-veeristikuranda.

Nagu teised sealkandis asuvad saared, on ka Rammu kivine: palju leidub rändrahne ja kivikuhjatisi. Rammu pinnas on kohati liivane. Saarelt on leitud maagaasi.

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Rammul on 4 järvikut, neist suurim on Maajärv (2,4 ha). Saare joogivett on saadud salvkaevudest.

Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Rammu saarel on tuvastatud 255 liiki soontaimi. Taimedest valdavad kadastik, männid, pihlakad, pajud, roostik. 1984 istutati 50 hektarile mände, praegu on saarel levinud samblikumännikud. Saare ainulaadsem taimekooslus on kukemarjanõmm, saare põhjaosas esineb rannaniitu. Haruldastest taimedest kasvab saarel põhjatarna.

Linnustik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarel on tuvastatud 52 liiki linde.

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarel on pesitsenud rebaseid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärimuse järgi hukati Rootsi kuninga käsul 1710. aastal üks soomerootslane, kelle naine koos pojapojaga põgenenud Pranglile. Ent sealgi ei saanud nad rahu, kuna kohalik rahvas põletanud nende hurtsiku. Ainukesena pääses pojapoeg, kes läinud asustamata Rammu saarele. Sinna kutsus ta ka ühe lapsepõlvekaaslase Soomest, mandrilt leidsid nad mõlemad naise ja nii saanudki alguse esimesed pered Rammul.

Saar kuulus esmalt Eestimaa kubermangu Harju kreisi Kuusalu kihelkonda Kodasoo mõisale. Jõelähtme kihelkonna kirikukroonika järgi asusid 18. sajandi alguses saarele kaks soomlast. Teadaolevalt asus saarele 1715 Klaus Klamasback ja peale teda Jaak Lambot. Saare elanikud käisid kalal, hülgejahil ja nagu teistel saarekestel, veeti salakaupa.

1851. aasta aprillis muutus saare elu jõukamaks. Torm ajas Allu saare randa lõpnud küürvaala, mis kahe purjepaadi vahel Tallinna veeti ja mida raha eest rahvale näidati. Vaala ostis ära Peterburi Teaduste Akadeemia 850 rubla eest ja vaala luustik on seal siiani alles. See oli 9,68 meetri pikkune küürvaal, kelle kaaluks hinnati üle 10 tonni (25 tuhat naela).

1922 said rammulased ka 4-klassilise kooli, mis tegutses 1944. aastani. Saarel asus kalmistu.

Rammu saarel oli 3 veskit.

Rammu saarel sündis Johannes Klamas (Klaamas) (12. veebruar 1895 – 10. september 1921), kes teenis Vabadussõjas välja Vabadusristi (VR II/3).

Ligi 100 elanikku pagendati nõukogude võimude poolt 1952. aastal.

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Kunagisest vilkast, tihedalt paiknenud 22 taluga kalurikülast saare lõunarannikul on praeguseks säilinud vaid varemed. Taasasustatud on kolm suvitustalu, samuti on taastatud alumine silindriline tuletorn, mille juurde on ehitatud ka saun.

Saare kirdeosas paikneb muinsuskaitsealune kalmistu.

Saarel on kaks silindrilist tuletorni (idapoolne 32 m kõrge), kumbki enam ei tööta.

Saarel on ka Riigimetsa Majandamise Keskuse rajatud 2,5 km pikkune matkarada.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rammu saar Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 12. augustil 2019.
  2. Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu. Statistikaamet, 9. jaanuar 2013.
  3. Rammu saar Eesti kohanimeraamatu andmebaasis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]