Priština

Allikas: Vikipeedia
Priština

serbia Приштина / Priština
albaania Prishtinë *, Prishtina **

Elanikke: 500 000 (2009)

Koordinaadid: 42° 40′ N, 21° 10′ E42.66666666666721.166666666667koordinaadid: 42° 40′ N, 21° 10′ E
Priština
Priština Kosovo kaardil

Priština (albaania keeles Prishtinë või Prishtina; serbia keeles Приштина, Priština) on Kosovo pealinn ja suurim linn, Priština valla ja Priština ringkonna halduskeskus. Linnas asuvad ka Kosovo valitsusasutused ning ÜRO Kosovo missiooni (United Nations Interim Administration Mission in Kosovo, lühendatult UNMIK) peakorter.

Hinnanguliselt jääb Priština elanike arv 500 000[1] ja 600 000[2] vahele. Suurem osa linna elanikest on albaanlased, kuid lisaks neile elab Prištinas ka türklasi, bosniakke, mustlasi ja teisi rahvuseid.

Prištinas tegutseb Priština Ülikool ning linna lähistel asub Priština rahvusvaheline lennujaam.

Geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

UNMIKi peakorter Prištinas

Priština pindala on 572 ruutkilomeetrit. Linn asub Kosovo kirdeosas Goljaki mägede lähistel ning linnast lõunas asuvad Šari mäed. Priština asub Obilići ja Kosovo Polje (albaania keeles Fushë Kosovë) linnade vahel. Viimaste aastate kasv on olnud nii kiire, et linn on peaaegu kasvanud Kosovo Polje külge. Mõned kilomeetrid linnast lõunas asub Badovaci järv.

Varem voolas läbi Priština kesklinna ka jõgi, kuid see on suunatud maa-alustesse tunnelitesse ning tuleb maapinnale taas linnast väljas. Jõgi suunati maa alla, sest see möödus kohalikust turust ning sinna visati rohkelt prügi, mis omakorda põhjustas roiskumislõhna ja sundis jõge kinni ehitama. Jõge on näha vaid linna lõuna- ja põhjapoolsetes eeslinnades.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varane ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vana-Rooma perioodil asus praegusest Prištinast 15 km lõunas linn nimega Ulpiana. Linn hävitati, kuid selle taastas keiser Justinianus I. Praegu asub sellel kohal Lipljani linn, kus on näha kunagise Vana-Rooma asula varemeid.

Pärast Rooma riigi lagunemist hakkas kerkima kõigisse Balkani piirkondadesse suunduvate teede ristumiskohale Priština linn. Prištinast sai tänu oma asukohale oluline kaubanduskeskus Kaugu-Euroopa peamistel kaubateedel. Keskaegses Serbia riigis mängis Priština olulist rolli ning kandis Nemanijći ja Brankovići dünastiate ajal pealinna rolli, kuni 1389. aasta Kosovo lahingus alistas Ottomani armee Balkani koalitsiooniväed. Järgnevatel aastakümnetel läks piirkond järk-järgult Ottomani impeeriumi võimu alla ning kogu Serbia vallutati aastaks 1459.

1686. aastal ajutiselt Priština vabastati Ottomani võimu alt kirjanik Pjeter Bogdani toetajate ja Austria vägede poolt, kuid üldiselt muutus linna olemuslikult üha enam Ottomani riigi tavadele vastavaks ning paljud selle elanikud – nii albaanlased kui slaavi päritolu inimesed – võtsid vastu islami usu.

Vastupanuna Ottomani valitsusele lõid piirkonnas elavad albaanlased 1870. aastatel Prizreni liidu ning 1881. aastal moodustati esialgne valitsus. 1912. aastal liideti Priština koos ülejäänud Kosovoga lühiajaliselt äsja iseseisvunud Albaaniaga. Juba järgmisel aastal loovutas Albaania piirkonna aga rahvusvahelise surve tulemusel Serbia kuningriigile. 1918. aastal sai Kosovost äsja loodud Jugoslaavia osa.

Rahvusraamatukogu

Enne Teist maailmasõda oli Priština etniliselt mitmekesine linn, mille suuremad kogukonnad moodustasid albaanlased ja serblased. Serblaste korraldatud etnilise puhastuse käigus küüditati paljud albaanlased Türgisse, sest moslemitest albaanlased identifitseeriti türklastena ja aeti kodudest välja. Türgi valitsus omakorda sundis küüditatud albaanlasi võtma türgipäraseid nimesid ning asustas nad piirkondadesse, kus varem olid elanud kreeklased ja armeenlased.

Teise maailmasõja ajal vähenes Prištinas oluliselt serblaste kogukonna suurus. Aastatel 1941-1945 kuulus Priština Itaalia okupatsiooni all olevasse Suur-Albaaniasse.

Priština pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1946. aastal sai Priština Kosovo Sotsialistliku Autonoomse Piirkonna pealinnaks. Aastatel 1953-1999 kasvas linna elanike arv umbes 24 000 inimeselt üle 300 000. Sel perioodil suurenes kõigi linna rahvusgruppide elanike arv, kuid kõige kiiremini suurenes albaanlaste osakaal, sest paljud albaanlased kolisid Kosovo mägismaalt linna. Kui 1953. aastal elas linnas umbes 9000 albaanlast, siis 1981. aastaks oli neid juba peaaegu 76 000. Serblastest elanike arvu kasv oli oluliselt tagasihoidlikum. 1980. aastate alguseks moodustasid albaanlased juba üle 70% linna elanikkonnast.

Kuigi Kosovot juhtisid kohaliku kommunistliku partei albaanlastest liikmed, põhjustasid majanduslangus ja poliitiline ebastabiilsus 1960. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses rahvusliku taustaga rahutusi. 1968. aastal levisid Belgradi tudengirahutused ka Prištinasse, kus need suruti maha Jugoslaavia julgeolekujõudude poolt. Josip Broz Tito valitsus tuli siiski mõningatele tudengite nõudmistele vastu ning muuhulgas asutati 1970. aastal iseseisva õppeasutusena Priština ülikool. Sellega lõppes pikk periood, mil ülikool oli olnud osaks Belgradi ülikoolist ning albaaniakeelne haridus ja kultuuri areng Kosovos said sellega olulise tõuke. Albaanlastel lubati kasutada ka Albaania lippu.

1981. aastal alustasid Priština ülikooli tudengid rahutusi ülikooli sööklas pakutava toidu halva kvaliteedi pärast. Esmapilgul tühisel põhjusel alanud tänavarahutused levisid üle kogu Kosovo, omandades rahvusliku ülestõusu iseloomu. Jugoslaavia keskvalitsus vastas erakorralise olukorra väljakuulutamise ning märulipolitsei ja sõjaväe saatmisega Kosovosse. Kokkupõrgetes said mitmed inimesed surma ning tuhandeid vangistati või karistati muul moel.

Priština Kosovo sõja ajal ja selle järel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaade Prištinale

1989. aastal vähendas Serbia president Slobodan Milošević oluliselt Kosovo autonoomiat ning Serbia valitsus kehtestas kogu Kosovos repressiivrežiimi, mille käigus riigiettevõtted ja – asutused puhastati albaanlastest. Kuna Priština ülikooli nähti albaania natsionalismi hällina, vallandati sealt 800 õppejõudu ning 23 000 ülikooli tudengist 22 500 visati välja. Vastusena lõid Kosovo albaanlased varivalitsuse Kosovo Demokraatliku Liiga (Lidhja Demokratike e Kosovës ehk LDK) baasil, mida juhtis Ibrahim Rugova. Kuigi ametlikult kontrollisid linna Miloševići valitsuse ametisse nimetatud serblased, rajas LDK paralleelsed struktuurid. Erafinantsidele tuginedes lood tasuta tervishoiu- ja haridusasutused, mida ametlik võim albaanlastest elanikkonnale ei võimaldanud.

LDK roll piirkonnas tähendas, et Kosovo Vabastusarmee (Ushtria Çlirimtare e Kosovës ehk UÇK) hakkas alates 1996. aastast ründama Serbia ja Jugoslaavia vägesid. Prištinas püsis olukord suhteliselt rahulikuna kuni 1999. aasta märtsini kui puhkes Kosovo sõda. Märtsi lõpus kuulutati linnas välja eriolukord ning suured piirkonnad suleti liikumiseks. Kui NATO alustas 24. märtsil 1999 õhurünnakuid sihtmärkide vastu Jugoslaavias, puhkes Prištinas laiaulatuslik vägivald. Serblaste ja Jugoslaavia üksused heitsid mürske mitmete piirkondade pihta ning koostöös paramilitaristidega korraldasid laiaulatuslikke albaanlaste väljaajamisi, mille käigus rööviti ja hävitati albaanlaste vara. Paljud kodudest välja aetud albaanlased aeti rongide peale, mis transportisid nad Makedoonia priirile, kuhu neid sunniti eksiili. USA välisministeerium hindas 1999. aasta mais, et Prištinast oli selleks ajaks välja aetud 100 000 – 120 000 inimest.

NATO ründas sõja käigus mitmeid strateegilisi sihtmärke Prištinas, kuid suurema osa purustustest tekitasid linnas Jugoslaavia julgeolekujõud. Sõja lõpuks oli suurem osa linnas elanud 45 000[3] serblasest põgenenud. Linna jäänuid ründasid kättemaksuhimulised albaanlaste jõugud, mis vähendas Priština serblaste kogukonda veelgi. Taga kiustati ka teis rahvusgruppe, keda süüdistati koostöös serblastega. Näiteks mustlased aeti linnast välja. ÜRO põgenike ülemkomissari hinnangul oli 1999. aasta augustis Prištinas vähem kui 2000 serblast ning see arv kahanes veelgi pärast 2004. aasta rahutusi Kosovos. 2008. aasta alguses elas Pristinas vaid mõnikümmend serblast, kellest suurem osa olid vanurid. [4] 2009. aasta seisuga Prištinas serblasi ei ela. [5]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prištinas on registreeritud 8725 äriettevõtet kokku 75 089 töötajaga. Arv aga ei näita ettevõtete täpset arvu, sest mitte kõik ei ole registreeritud.

Pärats Kosovo iseseisvumist on Priština linnapea Isa Mustafa rajanud mitmeid teid ning kavas on ehitada ringtee ümber linna. Kosovo valitsus on samuti tegelemas maantevõrgu kaasajastamisega ning ehitamisel on maantee Uroševacisse ning teistesse linnadesse.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kosovo muuseum asub Austria-Ungari stiilis hoones, mis ehitati Ottomani impeeriumi ajal Kosovo vilajetti piirkondlikule administratsioonile. Aastatel 1945-1975 oli see Jugoslaavia rahvaarmee peakorteriks. 1963. aastal müüdi see Kosovo muuseumile. Ajavahemikus 1999-2002 oli muuseumihoones Euroopa Ülesehitusameti peakontor.

Kosovo muuemis on ulatuslik kollektsioon arheoloogilisi ja etnoloogilisi esemeid, sealhulgas neoliitikumist pärit terrakota jumalanna troonil, mis kaevati välja Priština lähistelt 1960. aastal ja mis on kujutatud linna vapil. [6] 1999. aasta rüüstamiste käigus viidi paljud eksponaadid Belgradi, kus need asuvad praeguseni.

Priština kellatorn (Sahat Kulla) rajati 19. sajandil. Pärast tulekahjut tornis, taastati see kasutades telliseid. Torni originaalkell oli valmistaud Moldovas 1764. aastal, kuid 2001. aastal see varastati. Samal aastal asendasid Prantsuse KFOR üksused kellamehhanismi elektrilise süsteemiga.

Linnakeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Kosovo sõda oli Prištinas väga vähe rohelisi alasid. Parku i Qytetit (linnapark) oli ainus omalaadne ning seegi oli halvas korras. Kolm turgu Prištinas olid prügi mahapanekuks tavalised kohad ja rämps vedeles ka tänavatel.

Sõja järel on linnapargis tehtud suuri arendustöid ning rajatud sinna lillepeenrad, kõnniteed ja laste mänguväljak. Lisaks on rajatud Gërmia park, kus asuvad restoranid, jalutusteed, välibassein ning korv- ja võrkpalliväljak, ning Tauk Bashqe roheala.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]