Piraat (Bellini)

"Piraat" (originaalis Il Pirata) on Vincenzo Bellini ooper (melodramma) kahes vaatuses Felice Romani libretole Charles Nodieri ja Isidore Justin Séverin Taylori näidendi "Bertram, ou Le pirate" (1826) alusel, mis omakorda oli kirjutatud Charles Maturini värsstragöödia "Bertram" (1816) ja Walter Scotti poeemi "Rokeby" (1813) järgi. See on Bellini kolmas ooper.

Esmaettekanne toimus 27. oktoobril 1827 Milano Teatro alla Scalas.

Rollide esmaesitajad

• Giovanni Battista Rubini (Gualtiero)
• Henriette Méric-Lalande (Imogene)
• Antonio Tamburini (Ernesto)
• Pietro Angilioni (Goffredo)
• Lorenzo Lombardi (Itulbo)
• Marietta Sacchi (Adele)

Ajalugu

Pärast menukaid "Bianca e Fernando" etendusi reisis Bellini Napolist Milanosse. Tal oli plaan teha end tuntuks ka Teatro alla Scala publikule. Impressaario Domenico Barbaia toetas noore helilooja initsiatiivi, tellis temalt ooperi ja viis ta kokku poeet Felice Romaniga, kes oli tollal Milano suurima teatri ametlik libretist. Küsimus tekkis aga teatri omanikes (rahastajates), kes ei tahtnud palgata heliloojat, kes oli 26-aastane uustulnuk ja neile tundmatu. Romani andis Bellinile nõu, et loobugu honorarist, mis oligi lõpuks tühine.

Romani pakkus Bellinile esimeseks kohe "Il pirata" teemat, millega noor helilooja meelsasti nõustus. Lugu pakkus talle mitmeid kirglikke ja dramaatilisi olukordi, mille väljendamises muusikas oli Bellini meister. "Il Pirata" ajast kujunesid Bellinil Romaniga väga tihedad tööalased sidemed. Romanist kirjutas kaheksa libretot Bellini üheteistkümnele ooperile. Üks neist ooperitest oli varasema muudetud versioon, aga ka Romani poolt muudetud libretoga. See koostöö oli tollases Itaalia ooperitööstuses unikaalne. Romani kohtles tavaliselt heliloojaid tavaliselt halvasti ega arvestanud nende ettepanekutega. Bellini oli erand, mis tähendas, et mainekas libretist austas teda ja tema muusikat ning nõustus isegi Bellini pakutud muudatustega.

1827. aasta maikuus oli libreto valmis ja augustis hakkas Bellini muusikat komponeerima, pidades silmas konkreetseid lauljaid, keda teatril oli võimalik kasutada. Ta sai valida osadesse oma lemmikud, kellega varem oli koostööd teinud. Selleks ajaks oli heliloojal teada, et kirjutab muusikat Giovanni Battista Rubinile ja soprani rolli hakkab esitama Henriette Méric-Lalande. Mõlemad olid laulnud tema ooperi "Bianca e Fernando" (1826) originaallavastuses. Neile kahele assisteeris ka tollane juhtiv bass-bariton Antonio Tamburini. Komponeerimine võttis aega umbes pool aastat. Bellini arvestas, et Milano publik ootab meloodiate intensiivsust ja seda, et teos väljendaks eemaldumist Gioachino Rossini domineerivast ooperimudelist.

Kuid proovid ei edenenud ilma raskusteta. Bellini noomis Rubinit, et too laulis küll kaunilt, kuid tal oli puudulik väljendusvõime. Bellini käskis kõrgelt hinnatud tenoril "viskuda kogu hingest sellesse tegelasse, keda esindas", et kasutagu selleks kogu oma keha ja arvestagu, et laulu tuleb ilmestada žestidega. Ilmselt oli Bellini manitsustest kasu. Publik oli temaga rahul ning kriitikud imestasid, et Rubini astus seekord üles nii laulja kui näitlejana.

Ooper võeti väga hästi vastu. See tõi noorele heliloojale rahvusvahelise tuntuse. Esietendusele järgnesid etendused Viinis (1828), Dresdenis (1829), Londonis (1830), Madridis (1830), Pariisis (1832), New Yorgis (1832), Havannas (1834), Peterburis (1843) ja Buenos Aireses (1850). Siis vajus ooper unustusse, sest ei suutnud konkureerida Bellini hilisemate kuulsaimate teostega "Norma", "La Sonnambula" ja "I Puritani". Ooper ilmus välja 1935. aastal Rooma etendusega, kuid tugevate kärbetega. Sellega tähistati Bellini sajandat surma-aastapäeva. Seejärel võeti Bellini ooper ette kanda alles 1951. aastal Catanias ja Palermos (1958) Maria Callasega peaosas. Tänu Callasele võeti ooper samal aastal ka Milano La Scala mängukavva. Teost esitati veel Firenzes (1967) ja Barcelonas (1969). 1984. aasta lavastus Jesi Teatro Pergolesis oli tänapäeval esimene terviklik ettekandmine, nagu ka kontsertetendus Leningradis (1984). Veel on teos olnud laval Martina Francas (1997), New Yorgis (2002) ja uuesti Milanos (2018 ja 2021).

"Il Pirata" on itaalia romantilise ooperi prototüüp, võrreldav sakslase Carl Maria von Weberi ooperiga "Der Freischütz". Kriitikud on väitnud, et teos avaldas suurt mõju Gaetano Donizetti "Lucia di Lammermoorile", kes selle ooperiga tahtis vähendada Bellini kasvavat populaarsust ning komponeeris oma ooperisse samuti ühe ekstraklassi hullumeelsusstseeni, konkureerimaks Bellini ooperi lõpustseeniga. Itaalia kommentaatorid on omal ajal arvanud, et Bellini oopusel oli suur mõju ka Richard Wagnerile, kui ta komponeeris ooperit "Das Liebesverbot".

Helisalvestised on tehtud 1959., 1967., 1970., 1994., 2003., 2012. ja 2021. aastal.

Rollid

• Imogene (sopran) – Wenesto naine
• Gualtiero (tenor) – endine Montaldo krahv
• Ernesto (bariton) – Caldora hertsog
• Goffredo (bass) – kunagi Gualtiero hoidja, nüüd erak
• Adele (metsosopran) – Imogene kaaslane
• Itulbo (tenor) – Gualtiero leitnant

Süžee

Tegevus toimub 13. sajandil Sitsiilias Caldora kindluses ja selle ümbruses. Montaldo krahv Gualtiero, kes on lojaalne Manfredi õukonnale, ja Anjou järeltulija Caldora hertsog Ernesto armastavad mõlemad Imogenet. Mõlemad on segatud Sitsiilia trooni pärast võitlevate Manfredi ja Anjou Charlesi vahelisse rivaalitsemisse. Imogene ise armastab küll Gualtierot, kuid on sunnitud abielluma Ernestoga, kes ähvardab keeldumise korral tappa ta isa. Pärast Manfredi surma peab Gualtiero minema eksiili. Temast saab piraat. Mõne aasta pärast satub Gualtiero piraatide laev tormis Ernesto kindluse lähedal karile. Imogene pakub laevahukust pääsenud piraatidele ulualust. Naine tunneb nende hulgas ära Gualtiero. Kauane eemalviibimine pole nende armastust kahandanud. Kui Gualtiero saab teada armastatud naise abiellumisest Ernestoga, veenab ta Imogenet loobuma seaduslikust abielust Ernestoga ja jätma talle ka nende ühise lapse. Kuid Imogene keeldub. Ernesto veendub, et tema naine armastab endiselt piraati. Jälgib nende kohtumisi ja kutsub Gualtiero duellile, kus ta tapetakse. Gualtiero annab end ise võimudele üles. Ta mõistetakse surma. Imogene kaotab mõistuse. Ooper lõppeb Imogene hullumeelsuse stseeniga.

Muusikalood

• Gualtiero kavatiin "Nel furor delle tempeste"
• Imogene kavatiin "Lo sognai ferito, esangue"
• Piraatide koor "Viva! viva!"
• Imogene ja Adele duett "Ebben?... Verrà..."
• Imogene ja Gualtiero duett " Tu sciagurato! Ah! fuggi…"
• Imogene ja Adele duett "Grazie, pietoso ciel"
• Koor "Più temuto, più splendido nome"
• Ernesto kabaletta "Sì, vincemmo ja il pregio io sento"
• Ansambel kooriga "Parlarti ancor per poco"
• Imogene ja Ernesto duett "Tu m'apristi in cor ferita"
• Imogene, Gualtiero ja Ernesto poja tertsett "Vieni: cerchiam pe' mari"
• Imogene ja Adele stseen "Sventurata! fa core"
• Koor "Lasso! perir così"
• Gualtiero aaria "Tu vedrai la Venturata"
• Adele aaria kooriga "Udiste! È forza, amiche"
• Imogene hullumeelsuse stseen "Col sorriso d'innocenza"

Allikad

• Stanley Sadie (toimetaja), The New Grove Dictionary of Opera, Vol. One. London, 1998
• Charles Osborne, The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, 1994
• Tiit Made, Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• Berlin Classics. Vincenzo Bellini "Il Pirata" CD, Berliin, 1994