Philipp Karell

Philipp Jakob Karell (vene Филипп Яковлевич Карелль; vkj 28. november / 10. detsember 1806 Tallinn – 18. august 1886 Peterburi) oli eesti arst.

Philipp Jakob sündis 1806. aastal Tallinnas, ta isa Jakob oli Haiba mõisnik Gustav Reinhold von Ulrichi Haiba mõisale kuulunud pärisori Kondi talust, kes pidas mõisas mitut ametit – oli teenija, jääger, aidamees. Haiba mõisapreili von Ulrichi teenrina pääses Jakob Jakobson perega 1791. aastal elama Tallinna Toompeale, kus ta ka pärisorja seisusest vabastati 1805/1806. Philipp Jakob Karell, perekonna üheksas laps sündis 1806. aastal juba priikslastud mehe pojana. Algselt oli Ph. J. Karelli perekonnanimi Jakobson.

Philipp Karell õppis Pühavaimu kiriku koguduse algkoolis, 1817–1820 Tallinna kreiskoolis, koos Fr. R. Kreutzwaldiga ja 1820–1826 Tallinna kubermangugümnaasiumis. Ta asus 1826. aastal õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda, ja oli üks esimesi eesti soost arste, kes lõpetas (koos Fr. R. Kreutzwaldiga) Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiinidoktori kraadiga. Tartu Ülikoolis Philipp kuulus korporatsiooni „Estonia” ja oli ka selle esimeheks.

"Keisri ihuarsti dr. Philipp Karelli portree", Johann Köler 1886

1832. aastal siirdus Karell koos Friedrich Nestleriga Tartust Peterburi. 1832. aastal nimetati ta keisri ihukaardiväepolgu komandöri kindralmajor Georg Otto Wilhelm von Meyendorffi ettepanekul keisri ihukaardiväepolgu pataljoni arstiks Peterburi. 1834. aastal nimetati ta ratsa-kaardiväe nooremaks arstiks, 1838. aastal sama rügemendi staabiarstiks, täites ka kindralstaabi arsti kohuseid. 1844. aastast oli ta ihukaardiväe ratsaväepolgu sõjaväehaigla ülemarsti kohusetäitja Krasnoje Selos ning juhtis seda haiglat elu lõpuni.

Keisri ihuarst doktor Philipp Jakob Karell. Foto: ERM Fk 493:5

Venemaa keisri õukonnas

1849. aastal, kui Venemaa keiser Nikolai I ihuarst prof. Martin Wilhelm von Mandt võttis enesele pikema puhkuse, soovitas ta oma asetäitjaks keisrile dr. Philipp Karelli. 1849. aastast oli ta keiser Nikolai I, keisrinna Aleksandra Fjodorovna ja 1853. aastast keiser Aleksander II perekonna ihuarst.

1856. aastast tegelik riiginõunik. 1867. aastast salanõunik. Venemaa keiser andis talle kõrgeima Venemaa keisririigi autasu Püha Andrease ordeni. Karell omandass teenistusastmete tabeli reglemendi kohaselt salanõunikuna Venemaa pärusaadli seisuse, aadlivapp kinnitati keisri poolt 1864. aastal.

Karell lahkus vabatahtlikult Aleksander II ihuarsti kohalt, kuna keeldus tegemast aborti hilisemale Aleksander II morganaatilise abikaasale vürstinna Dolgorukovale. Tegemist oli enneolematu skandaaliga, mis aga tegi Karelli väga populaarseks teiste Romanovite tsaariperekonna liikmete seas. Kõrgelt hindas Karelli järgmine Vene imperaator Aleksander III. Fakt on, et hiljem said tsaari ihuarstide ja õukonna arstide ametikohad Karelli sugulased Gustav von Hirsch (1828–1907), Julius August Ferchmin (1835–1905), Friedrich Fabian Enghoff (1829–1916) jt. Ka Lydia Koidula abikaasa Eduard Michelson sai mereväearsti ametikoha Peterburis, Ph. J. Karelli toel.

Doktor Karell oli Venemaal esimene, kes võttis luumurru ravimisel tarvitusele tärklismähise. Ta propageeris piimravi, mis seisnes mitme haiguse ravimises üksnes piimaga toitmisega. Tema selleteemaline uurimistöö avaldati 1865. aastal väljaandes "St. Petersburger Medizinische Zeitschrift" ja 1866. aastal väljaandes "Archives générales de médecine".

Tema algatusel asutati 1867. aastal Peterburis Venemaa Haavatute ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu, mille embleemiks oli punane rist ja millest kujunes 1879. aastal Punase Risti Selts Venemaal.

Ph. J. Karell oli Eestlaste Peterburi patriootide ringi liige, Peterburi Jaani kiriku rajamise toetaja, ta võttis koguduse tööst aktiivselt osa ja kellest sai Jaani kiriku koguduse esimene aupatroon. 1868. aasta sügise ikalduse ja näljahäda järel talurahva toidu- ja söödaprobleemide abistamiseks organiseerisid Peterburi patrioodid mõisatest toiduabi. 1870. aastal Tallinna Kaarli kirik ehitamiseks saadi Karelli abil keiserlikult perekonnalt rahalise toetuse (15 000 rubla) ning ta isiklikult annetas ta aga raha kiriku kõrgete tammepuust välisuste tarvis.

1860. aastal valminud Peterburi Jaani kirik

1870. aastal valminud Tallinna Kaarli kirik

1884. aastal asutas ta 5000 rubla suuruse põhikapitaliga Karelli stipendiumi, millest tuli esmajoones toetust jagada Tallinna kubermangugümnaasiumis õppivatele Harju kreisi Hageri ja Rapla kihelkonnast pärit kehvematele eesti rahvusest noorukitele.Doktor Philipp Jakob Karell, pärast oma järjekordset Võsul suvitamist avaldas ühes mainekas Peterburi ajalehes artikli, milles ülistas Võsu ja soovitas minna just sinna oma suvepuhkust veetma, sest Võsul on kaks võimsat looduslikku tegurit, meri ja männimets, ning nende koosmõju inimese tervisele on erakordselt suur. Sellest ajendatuna ehitasidki mõned Peterburi kindralid ja akadeemikud Võsule suvila, üksikud neist on siiani alles. Karelli enda suvila, mis asus Võsul Vabaduse tänaval, enam pole säilinud.

Philipp Karell oli Kreutzwaldi ja Faelmanni kaasaegsena ka suur Eesti patrioot, temast sai 1882. aastast Õpetatud Eesti Seltsi auliige ja 1885 Tallinna aukodanik. Peterburi aastatel aitas ta Kreutzwaldil avaldada „Kalevipoja“ rahvaväljaande ja toetas ka Eesti kunstnikke. Kumu püsiekspositsioonis asub Johann Köleri 1886 aastal maalitud portree Philipp Karellist, kus taustal Eesti talu.

Ph. J. Karell suri 1886. aastal, 80. eluaastal Peterburis Jelagini saarel asunud keisri suveresidentsis (Jelagini loss). Poeg Aleksander Karelli ütluste kohaselt suri ta hobusetõlla ümberminemisel tekkinud vigastusest väljaarenenud kõhuvähki, mis kahe kuuga doktori hauda viis.. Ta on maetud Peterburi Sergiuse kloostri kalmistule.

Tunnustus

• Ordre de Saint-Alexandre Nevski
• Ordre de Sainte-Anne (1^re classe)
•  Ordre de l'Aigle blanc (Russie impériale)
• Ordre de Saint-Stanislas (1^re classe)
• Ordre de Saint-Vladimir (2^e classe)
• Ordre de Saint-Vladimir (1^re classe)

Isiklikku

Tema vanem vend, helilooja ja muusikategelane Carl Friedrich Karell (1791–1857) oli helilooja Pjotr Tšaikovski õigusteaduskooliaegne klaveriõpetaja., noorem vend Ludwig Johann Karell (1809–1871) oli 1829–1871 Raplas köster ja kihelkonnakooli õpetaja. Ph. J. Karelli õde Frederika oli Kullamaa koguduse köster Johann Bernhard Hirschi (1790–1838) abikaasa, kelle poeg Gustav Hirsch oli Aleksander III ja Nikolai II ihuarstiks.

Philipp Karell oli abielus 1838. aastast Marie Lebeauga, esimeses abielus Nestler, kelle isa oli prantslane, ema aga venelanna. Neil oli palju lapsi, kellest tuntuim oli Venemaa keisririigi sõjaväelane alampolkovnik Aleksander Karell (1849–1929 Taanis).

Kirjanik Jaan Kross on kirjutanud ajaloolise näidendi „Doktor Karelli raske öö“, mille nimiosas esines 1994. aastal Eesti Draamateatris etendunud näidendis Ain Lutsepp.

Kirjandus

• Aadu Lüüs. Philipp Karell'i elu ja arstiline tegevus, Eesti Arst, nr 11/1926, lk 402-416
• Aadu Lüüs. Philipp Karelli elu ja tegevus., Eesti Kirjandus, nr 11/1926
• Aadu Lüüs. Philipp Karell: zu seinem 120. Geburtstage, "Münchener Medizinische Wochenschrift", nr 49, 1926
• Aadu Lüüs. Philipp Karell: zu seinem 120. Geburtstage, "Schweizerische Medizinische Wochenschrift", nr 50, 1926
• Aadu Lüüs. Philipp Karell: zu seinem 120. Geburtstage, "Wiener Medizinische Wochenschrift", nr 50, 1926. ISSN 0043-5341
• Aadu Lüüs. Eestlane Wene keisrikojas., Postimees, nr. 121, 7 mai 1926
• Martin Lipp. Karellide suguvõsa: haridus- ja perekonnaloolised uurimused. (toim. Aadu Lüüs), Tartu: A. Annuk, 1932
• Edward Harris Goodman. The use of the "Karell Cure" in the Treatment of Cardiac, Renal and Hepatic Dropsies, Archives of Internal Medicine, Vol. XVII nr 6.1 Juuni 1916, lk 809-827
• Oskar Kuningas, Ühest Harjumaalt võrsunud arstiteadlasest, Harju Elu : Harjumaa ajaleht, nr. 101, 30 august 1986
• Kuulo Kutsar. Keisrite ihuarst – päritolult ja hingelt eestlane, Eesti Arst, nr. 2/1992, lk 125-128
• Maie Toomsalu. Tsaaritohter Philipp Jakob Karell. Eesti Arst, 86 (4), 287−292

Välislingid

• Philipp Karell veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"