Peruu jalgpallikoondis

Allikas: Vikipeedia
Peruu jalgpallikoondis
Federación Peruana de Fútbol (2011).png
Hüüdnimi La Blanquirroja, La Rojiblanca
Jalgpalliliit Peruu jalgpalliliit
(asutatud 1922)
Konföderatsioon CONMEBOL (Lõuna-Ameerika)
Peatreener Ricardo Gareca
Kapten Claudio Pizarro
Rekordinternatsionaal Roberto Palacios  (128 mängu)
Parim väravakütt Teófilo Cubillas  (26 väravat)
Kodustaadion Estadio Nacional
FIFA edetabeli koht 59.  (märts 2015)
Kõrgeim 19.  (juuli 2013)
Madalaim 91.  (september 2009)
Kodus
Võõrsil
Esimene kohtumine Peruu PeruuUruguay Flag of Uruguay.svg 0:4
(Lima, Peruu, 1. november 1927)
Suurim võit Peruu PeruuEcuador Flag of Ecuador.svg 9:1
(Bogotá, Colombia, 11. august 1938)
Suurim kaotus Flag of Brazil.svg BrasiiliaPeruu Peruu 7:0
(Santa Cruz, Boliivia, 26. juuni 1997)
Maailmameistrivõistlused
Kvalifitseerunud 4  (esmakordselt 1930)
Parim tulemus Kaheksa parema hulgas (1970, 1978)
Copa América
Kvalifitseerunud 30  (esmakordselt 1927
Parim tulemus Võitja (1939 ja 1975)

Peruu jalgpallikoondis on Peruu rahvuskoondis jalgpallis, mis esindab riiki alates 1927. aastast. Seda haldab Peruu jalgpalliliit (FPF). Peruu jalgpallikoondis on Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu CONMEBOL liige. Peruu jalgpallikoondis on olnud kõige edukam 1930. ja 1970. aastatel. Jalgpallikoondise koduväljak on riigi pealinnas Limas asuv Estadio Nacional.

Peruu on tulnud kahel korral Copa América võitjaks ja jõudnud neljal korral jalgpalli maailmameistrivõistlustele. 1936 osaleti olümpiamängude jalgpalliturniiril. Meeskonna kauaaegsed rivaalid on olnud Tšiili ja Ecuador.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalgpalli tõid Peruusse 19. sajandil Briti sisserändajad ja Inglismaalt naasnud peruulased.[1] Briti rajasid 1859 Limasse spordiklubi Lima Cricket and Football Club, kus mängiti kriketit, ragbi ja jalgpalli. Need uued spordialad muutusid järgmistel aastakümnetel populaarseks Peruu ülemklassi seas, kuid spordi varast arengut peatas sõda Tšiiliga aastatel 1879–1883. Pärast sõda võeti jalgpall Peruu rannikul omaks kaasaegse uuendusena.[2] Jalgpall sai populaarseks igapäevategevuseks Lima barrio '​des.

1912 moodustati Peruu jalgpalliliiga, mida mängiti vaid kuni 1921. aastani seoses vaidlustega klubide vahel. 1922 loodi Peruu jalgpalliliit (FPF) ja 1926. aastast hakkasid taas toimuma iga-aastased liigamängud. Peruu jalgpalliliit astus Lõuna-Ameerika jalgpalliliitu CONMEBOL 1925. aastal, kuid alles 1927. aastal moodustati rahvusmeeskond – viivitus tulenes rahalistest probleemidest.[3] Meeskond debüteeris 1927. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, mida võõrustati Estadio Nacionali staadionil Limas. Peruu kaotas esimese mängu 0:4 Uruguayle, kuid teises mängus võideti 3:2 Boliiviat.[4] Järgmisena võttis Peruu 1930. aastal osa esimestest maailmameistrivõistlustest.

Peruu meeskond 1936. aasta olümpiamängudel Saksamaal

1930. aastaid on nimetatud Peruu jalgpalli esimeseks kuldseks ajastuks. Sel aastakümnel käisid peruulased mitmetel välisvõistlustel, et jalgpalli riigis edasi arendada. Üks tuntumaid oli aastatel 1933–1934 Euroopas käinud meeskond Combinado del Pacífico, mis koosnes Tšiili ja Peruu jalgpalluritest, hankides hädavajalikku kogemust. Alates Ciclista Limast 1926. aastal reisisid Peruu klubid Ladina-Ameerikas, saavutades arvukalt võite.[5] Sel ajal tekkis klubi Alianza Lima jalgpalluritest rühm, mis sai tuntuks kui "Rodillo Negro" ("Must rull"), ja mille eestvedajateks olid ründajad Alejandro Villanueva ja Teodoro Fernández ning väravavaht Juan Valdivieso. Spordiajaloolane Richard Witzig on nimetanud seda kolmikut oma ajal ületamatuks, osutades nende ühisele innovatsioonile ja efektiivsusele väljaku mõlemas otsas. Peruu ja "Rodillo Negro" tõid aukartust 1936. aasta olümpiamängudel, võitisid 1938 esimesed Bolívari mängud ning lõpetasid aastakümne Lõuna-Ameerika meistritena.[6]

Järgmised aastad osutusid meeskonnale vähem edukaks. Peruu mängis 1940. ja 1950. aastatel küllaltki hästi Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, kuid jäädi napilt välja 1958. aasta maailmameistrivõistlustest Rootsis, kaotades kvalifikatsioonis kahe mängu kokkuvõttes hilisemale maailmameistrile Brasiiliale.

Peruu meeskond 1982. aasta maailmameistrivõistlustel, pilt Paraguay postmargil

1960. aastatel hakkas Peruu jalgpall muutuma taas edukamas, kulmineerudes kvalifitseerimisega 1970. aasta maailmameistrivõistlustele Mehhikos, millega juhatati sisse Peruu jalgpalli teine kuldne ajastu.[7] Võtmetegurina Peruu edus 1970. aastatel on välja toodud hirmuäratavat ründepaari, Teófilo Cubillast ja Hugo Sotilit. Peruu jõudis 1970. aastal veerandfinaali, kaotades hilisemale maailmameistrile Brasiiliale. Peruu sai maailmameistrivõistlustel esimest korda välja antud ausa mängu auhinna. Viis aastat hiljem krooniti Peruu teist korda Lõuna-Ameerika meistriks, võites 1975. aasta Copa América. Meeskond jõudis ka kahtedele järgmistele maailmameistrivõistlustele: 1978. aastal Argentinas pääseti teisse vooru ja 1982. aastal Hispaanias langeti välja alagrupimängudes.

Meeskonna välja jäämisele 1986. aasta maailmameistrivõistlustelt Mehhikos oli järgnevalt keskpunktis Alianza Lima noor jalgpallurite põlvkond, kes said tuntuks kui "Los Potrillos" ("Täkkvarsad"). Meeskond lõhenes pärast 1987. aasta Alianza Lima lennukatastroofi, kui Alianza meeskonda ja personali vedanud lennuk kukkus Vaikse ookeani. Õnnetusest pääses eluga vaid piloot; teiste seas hukkusid Peruu peatreener Marcos Calderón ning mitu Peruu rahvuskoondise mängijat, sh väravavaht José González Ganoza ja Luis Escobar, keda peeti tuleviku staarründajaks. Meeskond jäi 1990. ja 1994. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis viimaseks. Prantsusmaal toimuvatest 1998. aasta maailmameistrivõistlustest jäädi välja ainult väravate vahega. 1999 võideti Jaapanis peetav Kirin Cup (jagati esikohta Belgiaga)[8] ja saadi külalismeeskonnana 2000. aasta CONCACAF Gold Cup'il kolmas koht.[9]

Sajandi vahetusest saadik on Peruu meeskonnal olnud mitu sisest probleemi ja jätkuvad raskused maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis. Kui Peruu valitsus esitas süüdistuse Peruu jalgpalliliidu ebapopulaarsele presidendile Manuel Burgale, kes leiti süüdi rahvuskoondise mahajäävuses alates 2002. aastast,[10][11] korruptsioonile 2008. aastal ja ebaseaduslikule tagasivalimisele, peatas FIFA Peruu rahvuskoondise ja jalgpalliliiga tegevuse, osutades poliitilisele vahelesegamisele.[12] Need keelud tühistati 2008. aasta detsembris, kui Peruu Spordiinstituut nõustus pidada jalgpalliliiduga läbirääkimisi.[13][14] Peruu ei kvalifitseerinud järgnevalt 2010. aasta maailmameistrivõistlustele Lõuna-Aafrika Vabariigis ja 2014. aasta maailmameistrivõistlustele Brasiilias vaatama sellele, et 2011. aasta Copa Américal saadi kolmas koht ja 2013. aasta juulis oldi FIFA edetabelis 19., mis on meeskonna kõrgeim koht alates edetabeli koostamisest 1992. aastal. 2015. aastast on Peruu jalgpalliliidu president Edwin Oviedo[15] ja Peruu meeskonna peatreener Ricardo Gareca.[16] 2015. aasta Copa Américal saadi kolmas koht.

Mänguvorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peruu meeskond 1970. aasta maailmameistrivõistlustel Mehhikos traditsioonilises mänguvormis

Peruu koondise mängvorm on punases ja valges värvitoonis, mis on riigi rahvusvärvid. Kodumängudel koosneb vorm valgetest pükstest, valgetest põlvikutest ja valgest särgist, millel jookseb risti vasakust õlast parema puusani ja seljal paremast puusast vasaku õlani diagonaalselt punane ehisvöö. Sellisel kujul on vorm aastate vältel vaid veidi muutunud.[17] Selline vorm on olnud meeskonnal alates 1936. aastast. See on saanud kiitust ühe atraktiivsema vormikujundusena maailma jalgpallis.

Peruu esimene vorm tehti 1927. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlusteks, mis koosnes valge- ja punasetriibulisest särgist, valgetest pükstest ja mustadest põlvikutest.[18] Peruu oli 1930. aasta maailmameistrivõistlustel sunnitud kasutama teistsugust vormi, kuna Paraguayl oli juba registreeritud valge-punasetriibulise särgiga vorm. Peruulased kandsid selle asemel punase kraega valget särki, valgeid pükse ja musti põlvikuid.[18] 1935. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlusteks lisati särgile horisontaalne punane triip. Järgmiseks aastaks, Berliini olümpiamängudeks, võttis meeskond kasutusele punase ehisvööga särgikujunduse, mida kasutatakse senini.[17] Ajaloolase Pulgar-Vidal Otálora kohaselt tuli mõte kasutada diagonaalset punast triipu ühelt kooli jalgpallimängult, kus kanti üle õla värvilisi ehisvöösid, et eristada kaht valgeid särke kandunud meeskonda.[19]

Peruu rahvuskoondisel on olnud kaheksa ametlikku vormiga varustajat. Esimene neist, Adidas, hakkas varustama meeskonda vormiga 1978. aastal. Seejärel on Peruul olnud leping sporditoodete ettevõtetega Penalty (1981–82), Adidas (1983–1985), Calvo Sportwear (1987), Power (1989–91), Diadora (1991–1992), kohaliku Polmeriga (1993–95), Umbro (1996–97) ja Peruu ettevõttega Walon Sport (1998–2010).[17] Alates 2010. aastast on meeskonna varustaja olnud taas Umbro.[20]

Kodustaadion[muuda | redigeeri lähteteksti]

Estadio Nacional on Peruu rahvusstaadion ja enamike Peruu kodumängude staadioniks

Traditsiooniliselt on Peruu meeskonna kodustaadioniks riigi rahvusstaadion Estadio Nacional Limas, mis mahutab 45 000 pealtvaatajat. Staadioni on varem renoveeritud ja ümber ehitatud. 2011. aasta juunis avati staadion pärast Peruu presidendi Alan García Pérezi haldamisel tehtud renoveerimist.[21] See oli 88 aastat pärast algse staadioni avamist samas kohas 1923.[22]

Algupärane Estadio Nacional oli puitkonstruktsiooniga ja mahutas 6000 pealtvaatajat. See annetati Lima briti kogukonna poolt tähistamaks sajandi möödumist Peruu iseseisvumisest Hispaaniast.[22]

Peruu koondis peab mõnikord kodumänge ka teistel staadionitel, nt kõrgel merepinnast paikneval Estadio Garcilasol Cuscos ja Amazonase vihmametsade lähedal paikneval Estadio Max Augustínil Iquitoses. Teised asendusstaadionid on Limas paiknevad Alianza koduväljak Estadio Alejandro Villanueva ja Universitario koduväljak Estadio Monumental "U".[23][24]

Poolehoidjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pidustused Estadio Nacionalil enne 2004. aasta Copa América finaali, mida Peruu võõrustas

Jalgpall on olnud Peruu populaarseim spordiala alates 20. sajandist. Algselt oli jalgpall vaid Lima eliiti kuulunud anglofiilide spordiala, mis aga varsti ka ülejäänud linna eraldus. Jalgpallist sai lahutamatu osa laiemas populaarkultuuris 1900. ja 1910. aastatel. Järgmistel aastatel toetas Augusto B. Leguía valitsus jalgpalli muutumist rahvuslikuks ajaviiteks. Rahvusmeeskond on nüüdseks saanud Peruu rahvusliku identiteedi oluliseks osaks.

Peruu jalgpallifännid on tuntud oma erilise lööklause "¡Arriba Perú!" ("Edasi Peruu"), samuti toetuse avaldamiseks kasutatava traditsioonilise Peruu música criolla poolest nii rahvusmeeskonna- kui ka klubimängudel. Música criolla sai rahvusliku ja rahvusvahelise tunnustuse massimeedia levikuga 1930. aastatel, muutudes Peruu ja selle kultuuri sümboliks. Rahvusmeeskonna populaarsemad laulud on "Peru Campeón", polca criolla (Peruu polka), millega ülistati Peruu jõudmist 1970. aasta maailmameistrivõistlustele, ja vals criollo (Peruu valsi) stiilis "Contigo Perú", mida ajaleht El Comercio on nimetanud Peruu rahvusmeeskonna hümniks.[25]

Peruuga on seotud jalgpalliajaloo kõige suurima ohvrite arvuga õnnetus, kui Peruu ja Argentina alla 20-aastaste vahel toimunud 1964. aasta olümpiamängude kvalifikatsioonimängus hukkus rüseluses 315 inimest ja sai vigastada üle 500.

Rivaalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peruu jalgpallikoondise peamised rivaalid on naaberriigid Tšiili ja Ecuador. Peruu on võitnud rohkem mänge Ecuadoriga, kuid on kaotanud rohkem mänge Tšiilile, kui võitnud.[26][27] Peruu seisis mõlemaga vastamisi 1939. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, kui oli ka esimene kord, mil Peruu mängis rahvusvaheliselvõistusel Ecuadoriga; Peruu võitis mõlemad mängud. Samuti võitis Peruu mõlemad vastased 1978. aasta maailmameistrivõistluste valikmängudes, jättes nii mõlemad meeskonnad maailmameistrivõisluste ukse taha.[26][27]

Tšiili–Peruu jalgpalli vastasseis on tuntud nime all "Clásico del Pacífico" ("Vaikse ookeani klassika").[28] Peruu kohtus esimest korda Tšiiliga 1935. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, kus saavutati 1:0 võit.[27] Kaks riiki võistlevad traditsiooniliselt omavahel Lõuna-Ameerika tugevuselt neljanda meeskonna koha pärast (pärast Argentinat, Brasiiliat ja Uruguayd). Mõlemad riigid väidavad, et just nemad on leiutanud käärlöögi; peruulased nimetavad seda chalaca '​ks, samas kui Tšiilis on see tuntud chilena '​na.

Ecuador ja Peruu vastasseis on juurdunud ajalooliselt seoses riikidevahelise piiritüliga alates 19. sajandist. 1995. aastal toimunud lühiaegse Cenepa sõda järel kavandas CONMEBOL muuta sama aasta Copa América alagruppe, et ära hoida kahe riigi vahelist mängu, kuid seda muudatust siiski lõpuks ei tehtud.

Peruu rahvusvahelistel suurturniiridel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmameistrivõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peruu osales esimestel maailmameistrivõistlustel 1930. aastal osavõtukutsega ja on alates 1958. aastast osalenud kvalifikatsiooniringis. Maailmameistrivõistlustele on jõutud kvalifikatsiooni teel kolm korda (aastatel 1970, 1978 ja 1982) ning osaletud kokku neljadel maailmameistrivõistlustel. 2014. aasta seiguga on Peruu maailmameistrivõisluste kvalifikatsioonis võitnud 35, viigistanud 30 ja kaotanud 59 mängu. Maailmameistrivõistlustel on meeskond võitnud neli, viigistanud kolm ja kaotanud kaheksa mängu, löödud on 19 ja sisselastud 31 väravat.[4] 1930. aasta maailmameistrivõistlustel eemaldati mängust Peruu mängija Plácido Galindo ja oli sellega esimene, kes maailmameistrivõistuste mängust eemaldati. Peruu esimene väravalööja maailmameistrivõistlustel oli Luis de Souza Ferreira, kes oli täpne 14. juulil 1930 mängus Rumeeniaga. Teófilo Cubillas oli Peruu suurim väravakütt maailmameistrivõistlustel, olles löönud 13 mängus 10 väravat.

Copa Américal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peruu ja Tšiili vaheline mäng 1975. aasta Copa Américal

Peruu on alates 1927. aastast osalenud 30 Copa América võistlustel ja võitnud kahel korral (aastatel 1939 ja 1975). Riik on võõrustanud võistlusi kuuel korral (aastatel 1927, 1935, 1939, 1953, 1957 ja 2004). Peruu on Copa Américal võitnud kokku 52, viigistanud 33 ja kaotanud 56 mängu.[4] Demetrio Neyra oli Peruu esimese väravalööja võistlustel, lüües värava 13. novembril 1927 mängus Boliiviaga.[18] Kolmel Copa Américal on olnud Peruu mängijad suurimad väravakütid: Teodoro Fernández 1939. aastal, Eduardo Malásquez 1983. aastal ja José Paolo Guerrero 2011. aastal.[29] Fernández valiti 1939. aastal ka võistluste parimaks mängijaks ja Teófilo Cubillas 1985. aastal, olles ainsad Peruu mängijad, kes selle tiitli on saanud.[30]

Peruu sai esimest korda Lõuna-Ameerika tšempioniks 1939, kui 1939. aasta meistrivõistlustel võideti järjestikku Ecuador, Tšiili, Paraguay ja Uruguay. See oli esimene kord, kui võitjaks osutus mõni muu riik peale Uruguay, Brasiilia või Argentina. Peruu tuli teist korda Lõuna-Ameerika meistriks 1975. aastal, mil meistrivõistlused toimusid esimest korda Copa América nime all ja osalesid kõik kümme CONMEBOLi liikmesriiki.

Olümpiamängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peruu mängimas Austria vastu 1936. aasta olümpiamängude jalgpalliturniiril

Peruu jalgpallikoondis on osalenud ühel olümpiamängude jalgpalliturniiril, 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis, Saksamaal. Peruu sai kaks võitu, lõi 11 ja lasi sisse viis väravat.[4] Esimese Peruu värava neil võistlustel lõi Teodoro Fernández 6. augustil mängus Soome vastu. Fernández oli kuue väravaga kahes mängus meeskonna suurim väravakütt ja sai kirja ainsa Peruu kübaratriki olümpiamängudel.

1935. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlused Limas olid 1936. aasta olümpiaturniiri valikvõistlusteks. Uruguay oli seal võitmatu ja Argentina tuli teiseks, kuid kumbki ei võtnud majandusprobleemide tõttu olümpiamängudest osa. Peruu, kes saavutas valikvõistlustel kolmanda koha, sai esindada Lõuna-Ameerikat.[31] Peruu meeskond alustas olümpiaturniiri 7:3 võiduga Soome üle, seejärel sai vastaseks Austria. Austria Wunderteam '​ina tuntud meeskonna treener oli Jimmy Hogan. Pärast 2:2 lõppenud normaalaega lõi Peruu lisajal kaks väravat ja võitis mängu 4:2. Poolfinaalis ootas Peruud ees Poola, kuid Austria vaidlustas eelmise mängu tulemuse, väites, et Peruu fännid olid mängu ajal väljakule tunginud. FIFA president Jules Rimet pakkus välja kordusmängu tühjade tribüünide ees, mille peale aga Peruu olümpiadelegatsioon protestiks võistlustelt lahkus.

Mängijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegune meeskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koondise koosseis 2015. aasta Copa Américal.[32]
Mängude ja löödud väravate arv on 3. juuli 2015 seisuga.

# Nimi Sünniaeg ja vanus Mängud Väravad Koduklubi
Väravavahid
1 Pedro Gallese 23. veebruar 1990 (25-aastane) 13 0 Flag of Peru.svg Juan Aurich
12 Diego Penny 22. aprill 1984 (31-aastane) 14 0 Flag of Peru.svg Sporting Cristal
23 Salomón Libman 25. veebruar 1984 (31-aastane) 6 0 Flag of Peru.svg Universidad César Vallejo
Kaitsjad
2 Jair Céspedes 22. mai 1984 (31-aastane) 5 0 Flag of Peru.svg Juan Aurich
3 Hansell Riojas 15. oktoober 1991 (23-aastane) 4 0 Flag of Peru.svg Universidad César Vallejo
4 Pedro Paulo Requena 24. jaanuar 1991 (24-aastane) 3 0 Flag of Peru.svg Universidad César Vallejo
5 Carlos Zambrano 10. juuli 1989 (26-aastane) 35 4 Flag of Germany.svg Eintracht Frankfurt
15 Christian Ramos 4. november 1988 (26-aastane) 41 1 Flag of Peru.svg Juan Aurich
17 Luis Advíncula 2. märts 1990 (25-aastane) 48 0 Flag of Germany.svg Hoffenheim
19 Yoshimar Yotún 7. aprill 1990 (25-aastane) 45 1 Flag of Sweden.svg Malmö
Poolkaitsjad
6 Juan Manuel Vargas 5. oktoober 1983 (31-aastane) 59 4 Flag of Italy.svg Fiorentina
7 Paolo Hurtado 27. juuli 1990 (25-aastane) 20 2 Flag of Portugal.svg Paços de Ferreira
8 Christian Cueva 23. november 1991 (23-aastane) 14 1 Flag of Peru.svg Alianza Lima
13 Edwin Retamoso 23. veebruar 1982 (33-aastane) 12 0 Flag of Peru.svg Real Garcilaso
16 Carlos Lobatón 6. veebruar 1980 (35-aastane) 39 1 Flag of Peru.svg Sporting Cristal
20 Joel Sánchez 11. juuni 1989 (26-aastane) 7 0 Flag of Peru.svg Universidad San Martín
21 Josepmir Ballón 21. märts 1988 (27-aastane) 41 0 Flag of Peru.svg Sporting Cristal
22 Carlos Ascues 6. juuni 1992 (23-aastane) 13 5 Flag of Peru.svg Melgar
Ründajad
9 José Paolo Guerrero 1. jaanuar 1984 (31-aastane) 63 25 Flag of Brazil.svg Corinthians
10 Jefferson Farfán 26. oktoober 1984 (30-aastane) 69 18 Flag of Germany.svg Schalke 04
11 Yordy Reyna 17. september 1993 (21-aastane) 13 2 Flag of Germany.svg Leipzig
14 Claudio Pizarro 3. oktoober 1978 (36-aastane) 81 20 Vabaagent
18 André Carrillo 14. juuni 1991 (24-aastane) 27 2 Flag of Portugal.svg Sporting

Tuntumad mängijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vasakult paremale: Hugo Sotil, Teófilo Cubillas ja Roberto Challe Estadio Nacionalil 1973. aastal

CONMEBOL tõi 2008. aasta aruandes välja, et Peruu näitab traditsiooniliselt elegantset, tehnilist ja puhast jalgpallistiili ning kiitis Peruu meeskonda, kui ühe lojaalsema Lõuna-Ameerika jalgpallitalendi meisterlikumat esindajat.[33] CONMEBOLi nimetatud Peruu parimate mängijate hulka kuuluvad ründajad Teófilo Cubillas, Pedro Pablo León ja Hugo Sotil, kaitsja Héctor Chumpitaz ning poolkaitsjad Roberto Challe, César Cueto, José del Solar ja Roberto Palacios.[33]

Ründav poolkaitsja ja ründaja Cubillas, keda tuntakse nime all "El Nene" ("Laps"), on laialt tunnustatud Peruu kõigi aega parima mängijana. Chumpitazile on sageli osutatud meeskonna parima kaitsjana. Argentina spordiajakiri El Gráfico kirjeldas 1978. aastal Cuetot, Cubillast ja José Velásquezi parimate keskväljakumängijatena maailmas.

Teodoro Fernándezi, Alejandro Villanuevat ja Juan Valdiviesot on sageli peetud 1930. aastate meeskonna Rodillo Negro võtmemängijateks. Fernández oli meeskonna ründaja ja peamine väravakütt; tema kaaslane rünnakul, Villanueva, oli andekas mängujuht. Valdivieso oli väravavaht, kes oli tuntud erakordse atleetlikkuse poolest penaltite kaitsmisel.

Peatreenerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peruu koondise kaks esimest peatreenerit oli Uruguayst. Neist esimene, Pedro Olivieri, palgati enne 1927. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlusi, kuna tal oli varem kogemust olnud Uruguay peatreenerina. Teine, Julio Borelli, oli paar aastat Peruus kohtunik enne, kui asus 1929. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel tööle Peruu koondise peatreenerina.[34] Endine Barcelona mängija ja Hispaania koondise esimene peatreener Francisco Bru juhendas Peruu meeskonda esimestel maailmameistrivõistlustel 1930. aastal.[35] Peruu peatreenerid 1970., 1978. ja 1982. aasta maailmameistrivõistlustel olid vastavavalt brasiillane Valdir Pereira, peruulane Marcos Calderón ja brasiilane Elba de Pádua Lima.

Spordianalüütikud ja -ajaloolased on tavaliselt pidanud Peruu meeskonna kõige parimaks peatreeneriks Calderóni, kes viis Peruu 1975. aastal Copa América võiduni, ja inglast Jack Greenwelli, kelle juhendamisel võitis meeskond 1938 Bolívari mängud ja 1939 Lõuna-Ameerika meistrivõistlused.[35] Teised Peruu peatreenerid, kelle juhtimisel on Peruu tulnud turniirivõitjaks, on Juan Carlos Oblitas, Freddy Ternero ja uruguaylane Sergio Markarián, kes kõik on juhendanud Peruud võidule Jaapanis toimuval Kirin Cupil vastavalt aastatel 1999, 2005 ja 2011.[36]

Spordiajaloolase Andreas Campomari kohaselt tõid Peruu koondise mängustiili uuendust sh peatreenerid Valdir Pereira ja ungarlane György Orth, kes juhendas Peruud aastatel 1957–1959. Campomar märgib, et 4:1 võit Inglismaa üle Limas andis tõestust Orthi mõjust meeskonnale, ja omistab Pereira taktikale põhjuse Peruu "vabavooluga jalgpalli" arengust.

Statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peruu koondis on alates 1927. aastast pidanud 545 kohtumist.[4] Suureskoorilisema võidu saavutas Peruu 9:1 võidumängus Ecuadori üle 11. augustil 1938 Bolívari mängudel Colombias. Suureskoorilisem allajäämine pärineb 7:0 kaotusmängust Brasiiliaga 1997. aasta Copa Américal Boliivias.[4] Peruu võitis 1970. aasta maailmameistrivõistlustel esimest korda välja antud ausa mängu auhinna, kuna meeskond oli turniiri peale ainus, kes ei saanud ühtegi kollast ega punast kaarti.

Enim koondisemänge pidanud Peruu mängija on Roberto Palacios, kes esindas riiki aastatel 1992–2007 122 mängus. Järgnevad Héctor Chumpitaz 105 koondisemänguga ja Jorge Soto 101 koondisemänguga. Enim koondisemänge pidanud väravahid on Óscar Ibáñez, kes esindas Peruud aastatel 1998–2005 50 mängus, Miguel Miranda 47 mängus ja Ramón Quiroga 40 mängus.[37]

Meeskonna kõigi aegade suurim väravakütt on Teófilo Cubillas, kes lõi 81 mänguga 26 väravat. Teine on 32 mänguga 24 väravat löönud Teodoro Fernández. Kolmas on Nolberto Solano, kes mängis Peruu koondises 89 mängus ja lõi 20 väravat.[37] Peruu kiireima värava autor on Claudio Pizarro, kes lõi 20. august 2013 mängus Mehhikoga värava vähem kui minuti jooksul pärast kohtumise algust.[38]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Gerardo Tomas Álvarez Escalona. "La difusión del fútbol en Lima" (hispaania keeles). National University of San Marcos. Vaadatud 16. märts 2015. 
  2. Juan Luis Orrego Penagos (18. oktoober 2008). "La historia del fútbol en el Perú" (hispaania keeles). Pontificia Universidad Católica del Perú (PUCP). Vaadatud 16. märts 2015. 
  3. Jaime Pulgar-Vidal Otálora (23. oktoober 2007). "La Selección Peruana de 1924" (hispaania keeles). Jaime Pulgar-Vidal. Vaadatud 16. märts 2015. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 José Luis Pierrend (12. märts 2015). "Peru International Results". RSSSF. Vaadatud 16. märts 2015. 
  5. Iván Carpio (26. jaanuar 2012). "Rayas históricas" (hispaania keeles). DeChalaca. Vaadatud 16. märts 2015. 
  6. Waldemar Iglesias (31. juuli 2012). "Cuando Perú Humilló a Hitler". Clarín (hispaania keeles). Grupo Clarín. Vaadatud 16. märts 2015. 
  7. "The Silence of the Bombonera". FIFA. Vaadatud 16. märts 2015. 
  8. José Luis Pierrend (11. juuni 2000). "Kirin Cup 1999". RSSSF. Vaadatud 16. märts 2015. 
  9. James Goloboy, Francisco Fernández, Karel Stokkermans and RSSSF (19. november 2005). CONCACAF Championship, Gold Cup 2000. Vaadatud 16. märts 2005
  10. "Manuel Burga es desaprobado por el 81% de los peruanos". Perú.com (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 25. veebruar 2013. Vaadatud 16. märts 2015. 
  11. "Cifras de las últimas tres Eliminatorias dejan a Perú fuera del Mundial". El Comercio (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 27. märts 2013. Vaadatud 16. märts 2015. 
  12. "Suspension of the Peruvian FA". FIFA. 25. november 2008. Vaadatud 16. märts 2015. 
  13. "Peru announce breakthrough over FIFA ban". ESPN Soccernet. 13. detsember 2008. Vaadatud 16. märts 2015. 
  14. "Blatter: Solidarity needed". FIFA. 20. detsember 2008. Vaadatud 16. märts 2015. 
  15. "Edwin Oviedo juró hoy como nuevo presidente de la FPF". El Comercio (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 5. jaanuar 2015. Vaadatud 16. märts 2015. 
  16. "Ricardo Gareca: "Es el desafío más importante de mi carrera"". El Comercio (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 2. märts 2015. Vaadatud 16. märts 2015. 
  17. 17,0 17,1 17,2 "La Blanquiroja" (Spanish keeles). ArkivPeru. Vaadatud 16. märts 2015. 
  18. 18,0 18,1 18,2 Jaime Pulgar-Vidal Otálora (24. veebruar 2007). "Hace 80 Años Debutó Peru" (hispaania keeles). Jaime Pulgar-Vidal. Vaadatud 16. märts 2015. 
  19. Jaime Pulgar-Vidal Otálora (6. september 2012). "La Blanquiroja: La Camiseta de Todos los Colores" (hispaania keeles). Jaime Pulgar-Vidal. Vaadatud 16. märts 2015. 
  20. Mario Fernández (3. detsember 2010). "Modelo 2011: Conozca la Nueva Camiseta de la Selección peruana". El Comercio (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. Vaadatud 16. märts 2015. 
  21. "Estadio Nacional se inauguró con la selección y fuegos artificiales". El Comercio (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 24. juuli 2011. Vaadatud 16. märts 2015. 
  22. 22,0 22,1 "Colonia británica donó primer estadio nacional" (hispaania keeles). Británico. 25. juuli 2011. Vaadatud 16. märts 2015. 
  23. "La selección también jugará en Matute". Perú 21 (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 18. veebruar 2011. Vaadatud 16. märts 2015. 
  24. "Selección Nacional podría jugar ante Ecuador en el Estadio Monumental". Depor.pe (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 10. aprill 2013. Vaadatud 16. märts 2015. 
  25. "Cuando Óscar Avilés "clasificó" con Perú al Mundial de 1978". El Comercio (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 5. aprill 2014. Vaadatud 16. märts 2015. 
  26. 26,0 26,1 "Ecuador-Peru, 1938–2011". RSSSF. 6. märts 2012. Vaadatud 17. märts 2015. 
  27. 27,0 27,1 27,2 "Chile – Peru matches, 1935–2011". RSSSF. 6. märts 2012. Vaadatud 17. märts 2015. 
  28. "A derby and a debut in South America". FIFA. 10. oktoober 2011. Vaadatud 17. märts 2015. 
  29. Roberto Mamrud and Karel Stokkermans (14. märts 2013). "Copa América 1916–2011". RSSSF. Vaadatud 17. märts 2015. 
  30. Martín Tabeira (19. juuli 2007). "The Copa América Archive – Trivia". RSSSF. Vaadatud 17. märts 2015. 
  31. Martín Tabeira (23. november 2007). "Southamerican Championship 1935". RSSSF. Vaadatud 17. märts 2015. 
  32. "PERIODO FIFA DEL 06/10/14 AL 14/10/14". Agencia ANDINA (hispaania keeles). 31. juuli 2014. Vaadatud 17. märts 2015. 
  33. 33,0 33,1 "Peruvian Football Federation". CONMEBOL. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. august 2008. Vaadatud 17. märts 2015. 
  34. Raúl Behr (6. juuni 2012). "El entrenador del silbato" (hispaania keeles). DeChalaca. Vaadatud 17. märts 2015. 
  35. 35,0 35,1 Roberto Castro (16. mai 2008). "Once Ideal: La cumbre de los técnicos" (hispaania keeles). DeChalaca. Vaadatud 17. märts 2015. 
  36. "Perú comparte la Copa Kirin con Japón y República Checa". El Comercio (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 7. juuni 2011. Vaadatud 17. märts 2015. 
  37. 37,0 37,1 José Luis Pierrend (29. veebruar 2012). "Peru – Record International Players". Rec.Sport.Soccer Statistics Foundation (RSSSF). Vaadatud 17. märts 2015. 
  38. "'Cachito' anotó el tercer gol más rápido de Perú en los últimos años". Depor.pe (hispaania keeles). Empresa Editora El Comercio. 8. oktoober 2010. Vaadatud 17. märts 2015. 

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]