Peruu jalgpallikoondis

Allikas: Vikipeedia
Peruu jalgpallikoondis
Hüüdnimi La Blanquirroja, La Rojiblanca
Jalgpalliliit Peruu jalgpalliliit
(asutatud 1922)
Konföderatsioon CONMEBOL (Lõuna-Ameerika)
Peatreener Vakantne
Kapten Paolo Guerrero
Rekord­internatsionaal Roberto Palacios (128 mängu)
Parim väravakütt Paolo Guerrero (35 väravat)
Kodustaadion Estadio Nacional
FIFA edetabeli koht 21. (juuni 2019)
Kõrgeim 10. (oktoober 2017)
Madalaim 91. (september 2009)
Esimesed värvid
Teised värvid
Esimene kohtumine  PeruuUruguay Uruguay 0:4
(Lima, Peruu, 1. november 1927)
Suurim võit  PeruuEcuador Ecuador 9:1
(Bogotá, Colombia, 11. august 1938)
Suurim kaotus Brasiilia Brasiilia Peruu 7:0
(Santa Cruz, Boliivia, 26. juuni 1997)
Maailmameistrivõistlused
Kvalifitseerunud 5 (esmakordselt 1930)
Parim tulemus 8 parema hulgas (1970, 1978)
Copa América
Kvalifitseerunud 31 (esmakordselt 1927)
Parim tulemus võitja (1939 ja 1975)

Peruu jalgpallikoondis on Peruu rahvuskoondis jalgpallis, mis esindab riiki alates 1927. aastast ja mida haldab Peruu jalgpalliliit (FPF). Koondis on Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu CONMEBOL liige. Jalgpallikoondise koduväljak on riigi pealinnas Limas asuv Estadio Nacional.

Peruu jalgpallikoondis on olnud kõige edukam 1930. ja 1970. aastatel. Peruu on tulnud kahel korral Copa América võitjaks (1939 ja 1975) ja jõudnud viiel korral jalgpalli maailmameistrivõistlustele (1930, 1970, 1978, 1982 ja 2018). 1936. aastal osaleti ka olümpiamängude jalgpalliturniiril.

Meeskonna kauaaegsed rivaalid on olnud Tšiili ja Ecuadori jalgpallikoondis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jalgpalli tõid Peruusse 19. sajandil Briti sisserändajad ja Inglismaalt naasnud peruulased.[1] Briti rajasid 1859 Limasse spordiklubi Lima Cricket and Football Club, kus mängiti kriketit, ragbi ja jalgpalli. Need uued spordialad muutusid järgmistel aastakümnetel populaarseks Peruu ülemklassi seas, kuid spordi varast arengut peatas sõda Tšiiliga aastatel 1879–1883. Pärast sõda võeti jalgpall Peruu rannikul omaks kaasaegse uuendusena.[2] Jalgpall sai populaarseks igapäevategevuseks Lima barrio '​des.

1912 moodustati Peruu jalgpalliliiga, mida mängiti vaid kuni 1921. aastani seoses vaidlustega klubide vahel. 1922 loodi Peruu jalgpalliliit (FPF) ja 1926. aastast hakkasid taas toimuma iga-aastased liigamängud. Peruu jalgpalliliit astus Lõuna-Ameerika jalgpalliliitu CONMEBOL 1925. aastal, kuid alles 1927. aastal moodustati rahvusmeeskond – viivitus tulenes rahalistest probleemidest.[3] Meeskond debüteeris 1927. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, mida võõrustati Estadio Nacionali staadionil Limas. Peruu kaotas esimese mängu 0:4 Uruguayle, kuid teises mängus võideti 3:2 Boliiviat.[4] Järgmisena võttis Peruu 1930. aastal osa esimestest maailmameistrivõistlustest.

Peruu meeskond 1936. aasta olümpiamängudel Saksamaal

1930. aastaid on nimetatud Peruu jalgpalli esimeseks kuldseks ajastuks. Sel aastakümnel käisid peruulased mitmetel välisvõistlustel, et jalgpalli riigis edasi arendada. Üks tuntumaid oli aastatel 1933–1934 Euroopas käinud meeskond Combinado del Pacífico, mis koosnes Tšiili ja Peruu jalgpalluritest, hankides hädavajalikku kogemust. Alates Ciclista Limast 1926. aastal reisisid Peruu klubid Ladina-Ameerikas, saavutades arvukalt võite.[5] Sel ajal tekkis klubi Alianza Lima jalgpalluritest rühm, mis sai tuntuks kui Rodillo Negro ('must rull'), ja mille eestvedajateks olid ründajad Alejandro Villanueva ja Teodoro Fernández ning väravavaht Juan Valdivieso. Spordiajaloolane Richard Witzig on nimetanud seda kolmikut oma ajal ületamatuks, osutades nende ühisele innovatsioonile ja efektiivsusele väljaku mõlemas otsas. Peruu ja "Rodillo Negro" tõid aukartust 1936. aasta olümpiamängudel, võitsid 1938 esimesed Bolívari mängud ning lõpetasid aastakümne Lõuna-Ameerika meistritena.[6]

Järgmised aastad osutusid meeskonnale vähem edukaks. Peruu mängis 1940. ja 1950. aastatel küllaltki hästi Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, kuid jäädi napilt välja 1958. aasta maailmameistrivõistlustest Rootsis, kaotades kvalifikatsioonis kahe mängu kokkuvõttes hilisemale maailmameistrile Brasiiliale.


1960. aastatel hakkas Peruu jalgpall muutuma taas edukamas, kulmineerudes kvalifitseerimisega 1970. aasta maailmameistrivõistlustele Mehhikos, millega juhatati sisse Peruu jalgpalli teine kuldne ajastu.[7] Võtmetegurina Peruu edus 1970. aastatel on välja toodud hirmuäratavat ründepaari, Teófilo Cubillast ja Hugo Sotilit. Peruu jõudis 1970. aastal veerandfinaali, kaotades hilisemale maailmameistrile Brasiiliale. Peruu sai maailmameistrivõistlustel esimest korda välja antud ausa mängu auhinna. Viis aastat hiljem krooniti Peruu teist korda Lõuna-Ameerika meistriks, võites 1975. aasta Copa América. Meeskond jõudis ka kahtedele järgmistele maailmameistrivõistlustele: 1978. aastal Argentinas pääseti teise vooru ja 1982. aastal Hispaanias langeti välja alagrupimängudes.

Pärast meeskonna väljajäämist 1986. aasta maailmameistrivõistlustelt Mehhikos oli keskpunktis Alianza Lima noor jalgpallurite põlvkond, kes sai tuntuks kui Los Potrillos ('täkkvarsad'). Meeskond lõhenes pärast 1987. aasta Alianza Lima lennukatastroofi, kui Alianza meeskonda ja personali vedanud lennuk kukkus Vaiksesse ookeani. Õnnetusest pääses eluga vaid piloot; teiste seas hukkusid Peruu peatreener Marcos Calderón ning mitu Peruu rahvuskoondise mängijat, sh väravavaht José González Ganoza ja Luis Escobar, keda peeti tuleviku tähtründajaks. Meeskond jäi 1990. ja 1994. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis viimaseks. Prantsusmaal toimunud 1998. aasta maailmameistrivõistlustelt jäädi välja ainult väravate vahega. 1999 võideti Jaapanis peetav Kirin Cup (jagati esikohta Belgiaga)[8] ja saadi külalismeeskonnana 2000. aasta CONCACAF Gold Cupi võistlustel kolmas koht.[9]

2000. aastatel ja 2010. aastate alguses oli Peruu meeskonnal mitu siseprobleemi ja jätkusid raskused maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis. Kui Peruu valitsus esitas süüdistuse Peruu jalgpalliliidu ebapopulaarsele presidendile Manuel Burgale, kes leiti süüdi olevat rahvuskoondise mahajäämises alates 2002. aastast,[10][11] korruptsioonile 2008. aastal ja ebaseaduslikule tagasivalimisele, peatas FIFA Peruu rahvuskoondise ja jalgpalliliiga tegevuse, osutades poliitilisele vahelesegamisele.[12] Need keelud tühistati 2008. aasta detsembris, kui Peruu Spordiinstituut nõustus pidama jalgpalliliiduga läbirääkimisi.[13][14] Seejärel ei kvalifitseerunud Peruu 2010. aasta maailmameistrivõistlustele Lõuna-Aafrika Vabariigis ja 2014. aasta maailmameistrivõistlustele Brasiilias vaatama sellele, et 2011. aasta Copa Américal saadi kolmas koht ja 2013. aasta juulis oldi FIFA edetabelis 19., mis oli meeskonna kõrgeim koht alates edetabeli koostamisest 1992. aastal.

2015. aastal sai Peruu jalgpalliliidu presidendiks Edwin Oviedo[15] ja Peruu meeskonna peatreeneriks Ricardo Gareca.[16] Gareca juhtimisel saadi 2015. aasta Copa Américal kolmas koht, jõuti aasta hiljem Copa América Centenariol veerandfinaali ning pääseti esimest korda pärast 36 aastat maailmameistrivõistlustele. Venemaal toimunud 2018. aasta maailmameistrivõistlustel mängiti ühes alagrupis koos Prantsusmaa, Taani ja Austraaliaga. Esimeses mängus kaotati Taanile tulemusega 0:1 ja teises mängus sama tulemusega hilisemale maailmameistrile Prantsusmaale. Kuigi viimases mängus alistati 2:0 Austraalia, jäi Peruu alagrupis kolmandaks ega pääsenud kaheksandikfinaali.

Mänguvorm[muuda | muuda lähteteksti]

Peruu koondise mängvorm on punases ja valges värvitoonis, mis on riigi rahvusvärvid. Kodumängudel koosneb vorm valgetest pükstest, valgetest põlvikutest ja valgest särgist, millel jookseb risti vasakust õlast parema puusani ja seljal paremast puusast vasaku õlani diagonaalselt punane ehisvöö. Sellisel kujul on vorm aastate vältel vaid veidi muutunud.[17] Selline vorm on olnud meeskonnal alates 1936. aastast. See on saanud kiitust ühe atraktiivsema vormikujundusena maailma jalgpallis.

Peruu esimene vorm tehti 1927. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlusteks, mis koosnes valge- ja punasetriibulisest särgist, valgetest pükstest ja mustadest põlvikutest.[18] Peruu oli 1930. aasta maailmameistrivõistlustel sunnitud kasutama teistsugust vormi, kuna Paraguayl oli juba registreeritud valge-punasetriibulise särgiga vorm. Peruulased kandsid selle asemel punase kraega valget särki, valgeid pükse ja musti põlvikuid.[18] 1935. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlusteks lisati särgile horisontaalne punane triip. Järgmiseks aastaks, Berliini olümpiamängudeks, võttis meeskond kasutusele punase ehisvööga särgikujunduse, mida kasutatakse senini.[17] Ajaloolase Pulgar-Vidal Otálora kohaselt tuli mõte kasutada diagonaalset punast triipu ühelt kooli jalgpallimängult, kus kanti üle õla värvilisi ehisvöösid, et eristada kaht valgeid särke kandunud meeskonda.[19]

Peruu rahvuskoondisel on olnud kaheksa ametlikku vormiga varustajat. Esimene neist, Adidas, hakkas varustama meeskonda vormiga 1978. aastal. Seejärel on Peruul olnud leping sporditoodete ettevõtetega Penalty (1981–82), Adidas (1983–1985), Calvo Sportwear (1987), Power (1989–91), Diadora (1991–1992), kohaliku Polmeriga (1993–95), Umbro (1996–97) ja Peruu ettevõttega Walon Sport (1998–2010).[17] Alates 2010. aastast on meeskonna varustaja olnud taas Umbro.[20]

Kodustaadion[muuda | muuda lähteteksti]

Estadio Nacional on Peruu rahvusstaadion ja enamiku Peruu kodumängude koht

Traditsiooniliselt on Peruu meeskonna kodustaadioniks riigi rahvusstaadion Estadio Nacional Limas, mis mahutab 45 000 pealtvaatajat. Staadioni on varem renoveeritud ja ümber ehitatud. 2011. aasta juunis avati staadion pärast Peruu presidendi Alan García Péreze haldamisel tehtud renoveerimist.[21] See oli 88 aastat pärast algse staadioni avamist samas kohas 1923.[22]

Algupärane Estadio Nacional oli puitkonstruktsiooniga ja mahutas 6000 pealtvaatajat. Selle annetas Lima briti kogukond tähistamaks sajandi möödumist Peruu iseseisvumisest Hispaaniast.[22]

Peruu koondis peab mõnikord kodumänge ka teistel staadionitel, nt kõrgel merepinnast paikneval Estadio Garcilasol Cuscos ja Amazonase vihmametsade lähedal paikneval Estadio Max Augustínil Iquitoses. Teised asendusstaadionid on Limas paiknevad Alianza koduväljak Estadio Alejandro Villanueva ja Universitario koduväljak Estadio Monumental "U".[23][24]

Poolehoidjad[muuda | muuda lähteteksti]

Pidustused Estadio Nacionalil enne 2004. aasta Copa América finaali, mida Peruu võõrustas

Jalgpall on olnud Peruu populaarseim spordiala alates 20. sajandist. Algselt oli jalgpall vaid Lima eliiti kuulunud anglofiilide spordiala, mis aga varsti ka ülejäänud linna eraldus. Jalgpallist sai lahutamatu osa laiemas popkultuuris 1900. ja 1910. aastatel. Järgmistel aastatel toetas Augusto B. Leguía valitsus jalgpalli muutumist rahvuslikuks ajaviiteks. Rahvusmeeskond on nüüdseks saanud Peruu rahvusliku identiteedi oluliseks osaks.

Peruu jalgpallifännid on tuntud oma erilise lööklause "¡Arriba Perú!" ('edasi, Peruu'), samuti toetuse avaldamiseks kasutatava traditsioonilise Peruu música criolla poolest nii rahvusmeeskonna kui ka klubi mängudel. Música criolla sai rahvusliku ja rahvusvahelise tunnustuse massimeedia levikuga 1930. aastatel, muutudes Peruu ja selle kultuuri sümboliks. Rahvusmeeskonna populaarsemad laulud on "Peru Campeón", polca criolla (Peruu polka), millega ülistati Peruu jõudmist 1970. aasta maailmameistrivõistlustele, ja vals criollo (Peruu valsi) stiilis "Contigo Perú", mida ajaleht El Comercio on nimetanud Peruu rahvusmeeskonna hümniks.[25]

Peruuga on seotud jalgpalliajaloo suurima ohvrite arvuga õnnetus, kui Peruu ja Argentina alla 20-aastaste vahel toimunud 1964. aasta olümpiamängude kvalifikatsioonimängus hukkus rüseluses 315 inimest ja sai vigastada üle 500.

Rivaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Tšiili Raúl Toro ja Peruu Teodoro Fernández olid vastased 1937. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel

Peruu jalgpallikoondise peamised rivaalid on naaberriigid Tšiili ja Ecuador. Peruu on võitnud rohkem mänge Ecuadoriga, kuid on kaotanud võitudega võrreldes rohkem mänge Tšiilile.[26][27] Peruu seisis mõlemaga vastamisi 1939. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, kui oli ka esimene kord, mil Peruu mängis rahvusvahelisel võistlusel Ecuadoriga; Peruu võitis mõlemad mängud. Samuti võitis Peruu mõlemad vastased 1978. aasta maailmameistrivõistluste valikmängudes, jättes nii mõlemad meeskonnad maailmameistrivõistluste ukse taha.[26][27]

Tšiili-Peruu jalgpalli vastasseis on tuntud nime "Clásico del Pacífico" ('Vaikse ookeani klassika') all.[28] Peruu kohtus esimest korda Tšiiliga 1935. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel, kus saavutati 1:0 võit.[27] Kaks riiki võistlevad traditsiooniliselt omavahel Lõuna-Ameerika tugevuselt neljanda meeskonna koha pärast (pärast Argentinat, Brasiiliat ja Uruguayd). Mõlemad riigid väidavad, et just nemad on leiutanud käärlöögi; peruulased nimetavad seda chalaca '​ks, samas kui Tšiilis on see tuntud chilena '​na.

Ecuadori ja Peruu vastasseis on juurdunud ajalooliselt seoses riikidevahelise piiritüliga alates 19. sajandist. 1995. aastal toimunud lühikese Cenepa sõja järel plaanis CONMEBOL muuta sama aasta Copa América alagruppe, et ära hoida kahe riigi vahelist mängu, kuid seda muudatust siiski lõpuks ei tehtud.

Peruu rahvusvahelistel suurturniiridel[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

Peruu ja Rumeenia vaheline mäng 1930. aasta maailmameistrivõistlustel

Peruu osales esimestel maailmameistrivõistlustel 1930. aastal osavõtukutsega ja on alates 1958. aastast osalenud kvalifikatsiooniringis. Maailmameistrivõistlustele on jõutud kvalifikatsioonimängude kaudu neli korda (aastatel 1970, 1978, 1982 ja 2018) ning osaletud kokku neljadel maailmameistrivõistlustel. 2017. aasta seisuga on Peruu maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis võitnud 42, viigistanud 36 ja kaotanud 69 mängu. Maailmameistrivõistlustel on meeskond võitnud viis, viigistanud kolm ja kaotanud üheksa mängu, löödud on 21 ja sisse lastud 33 väravat.[4] 1930. aasta maailmameistrivõistlustel eemaldati mängust Peruu mängija Plácido Galindo ja oli sellega esimene, kes maailmameistrivõistluste mängust eemaldati. Peruu esimene väravalööja maailmameistrivõistlustel oli Luis de Souza Ferreira, kes oli täpne 14. juulil 1930 mängus Rumeeniaga. Teófilo Cubillas oli Peruu suurim väravakütt maailmameistrivõistlustel, olles löönud 13 mängus 10 väravat.

Copa Américal[muuda | muuda lähteteksti]

Peruu ja Tšiili vaheline mäng 1975. aasta Copa Américal

Peruu on alates 1927. aastast osalenud 31 Copa América võistlustel ja võitnud kahel korral (aastatel 1939 ja 1975). Riik on võõrustanud võistlusi kuuel korral (aastatel 1927, 1935, 1939, 1953, 1957 ja 2004). Peruu on Copa Américal võitnud kokku 52, viigistanud 33 ja kaotanud 57 mängu.[4] Demetrio Neyra oli Peruu esimese väravalööja võistlustel, lüües värava 13. novembril 1927 mängus Boliiviaga.[18] Kolmel Copa Américal on olnud Peruu mängijad suurimad väravakütid: Teodoro Fernández 1939. aastal, Eduardo Malásquez 1983. aastal ja José Paolo Guerrero 2011. aastal.[29] Fernández valiti 1939. aastal ka võistluste parimaks mängijaks ja Teófilo Cubillas 1985. aastal, olles ainsad Peruu mängijad, kes selle tiitli on saanud.[30]

Peruu tuli esimest korda Lõuna-Ameerika meistriks 1939. aastal, kui meistrivõistlustel võideti järjest Ecuador, Tšiili, Paraguay ja Uruguay. See oli esimene kord, kui võitjaks osutus mõni muu riik peale Uruguay, Brasiilia või Argentina. Peruu tuli teist korda Lõuna-Ameerika meistriks 1975. aastal, mil meistrivõistlused toimusid esimest korda Copa América nime all ja osalesid kõik kümme CONMEBOLi liikmesriiki.

Olümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]

Peruu mängimas Austria vastu 1936. aasta olümpiamängude jalgpalliturniiril

Peruu jalgpallikoondis on osalenud ühel olümpiamängude jalgpalliturniiril, 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis Saksamaal. Peruu sai kaks võitu, lõi 11 ja lasi sisse viis väravat.[4] Esimese Peruu värava neil võistlustel lõi Teodoro Fernández 6. augustil mängus Soome vastu. Fernández oli kuue väravaga kahes mängus meeskonna suurim väravakütt ja sai kirja ainsa Peruu kübaratriki olümpiamängudel.

1935. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlused Limas olid 1936. aasta olümpiaturniiri valikvõistlusteks. Uruguay oli seal võitmatu ja Argentina tuli teiseks, kuid kumbki ei võtnud majandusprobleemide tõttu olümpiamängudest osa. Peruu, kes saavutas valikvõistlustel kolmanda koha, sai esindada Lõuna-Ameerikat.[31] Peruu meeskond alustas olümpiaturniiri 7:3 võiduga Soome üle, seejärel sai vastaseks Austria. Austria Wunderteam '​ina tuntud meeskonna treener oli Jimmy Hogan. Pärast 2:2 lõppenud normaalaega lõi Peruu lisaajal kaks väravat ja võitis mängu 4:2. Poolfinaalis ootas Peruud ees Poola, kuid Austria vaidlustas eelmise mängu tulemuse, väites, et Peruu fännid olid mängu ajal väljakule tunginud. FIFA president Jules Rimet pakkus välja kordusmängu tühjade tribüünide ees, mille peale aga Peruu olümpiadelegatsioon protestiks võistlustelt lahkus.

Mängijad[muuda | muuda lähteteksti]

Praegune meeskond[muuda | muuda lähteteksti]

Koondise koosseis 2018. aasta maailmameistrivõistlustel.
Mängude ja löödud väravate arv on 26. juuni 2018 seisuga.

0#0 Pos. Mängija Sünnikuupäev (vanus) Mänge Väravaid Klubi
1 1VV Pedro Gallese 23. veebruar 1990 (28-aastane) 42 0 Mehhiko Veracruz
2 2KA Alberto Rodríguez 31. märts 1984 (34-aastane) 76 0 Colombia Atlético Junior
3 2KA Aldo Corzo 20. mai 1989 (29-aastane) 25 0 Peruu Universitario
4 2KA Anderson Santamaría 10. jaanuar 1992 (26-aastane) 8 0 Mehhiko Puebla
5 2KA Miguel Araujo 24. oktoober 1994 (23-aastane) 8 0 Peruu Alianza Lima
6 2KA Miguel Trauco 25. august 1992 (25-aastane) 30 0 Brasiilia Flamengo
7 3PK Paolo Hurtado 27. juuli 1990 (27-aastane) 34 3 Portugal Vitória de Guimarães
8 3PK Christian Cueva 23. november 1991 (26-aastane) 49 8 Brasiilia São Paulo
9 4 Paolo Guerrero (kapten) 1. jaanuar 1984 (34-aastane) 89 35 Brasiilia Flamengo
10 4 Jefferson Farfán 26. oktoober 1984 (33-aastane) 86 25 Venemaa Moskva Lokomotiv
11 4 Raúl Ruidíaz 25. juuli 1990 (27-aastane) 31 4 Mehhiko Morelia
12 1VV Carlos Cáceda 27. september 1991 (26-aastane) 6 0 Peruu Deportivo Municipal
13 3PK Renato Tapia 28. juuli 1995 (22-aastane) 34 3 Holland Feyenoord
14 3PK Andy Polo 29. september 1994 (23-aastane) 17 1 Ameerika Ühendriigid Portland Timbers
15 2KA Christian Ramos 4. november 1988 (29-aastane) 71 3 Mehhiko Veracruz
16 3PK Wilder Cartagena 23. september 1994 (23-aastane) 4 0 Mehhiko Veracruz
17 2KA Luis Advíncula 2. märts 1990 (28-aastane) 69 0 Mehhiko Lobos BUAP
18 4 André Carrillo 14. juuni 1991 (27-aastane) 49 6 Inglismaa Watford
19 3PK Yoshimar Yotún 7. aprill 1990 (28-aastane) 76 2 Ameerika Ühendriigid Orlando City
20 4 Edison Flores 14. mai 1994 (24-aastane) 33 9 Taani AaB
21 1VV José Carvallo 1. märts 1986 (32-aastane) 6 0 Peruu UTC
22 2KA Nilson Loyola 26. oktoober 1994 (23-aastane) 4 0 Peruu Melgar
23 3PK Pedro Aquino 13. aprill 1995 (23-aastane) 15 0 Mehhiko Lobos BUAP

Tuntud mängijaid[muuda | muuda lähteteksti]

Vasakult paremale: Hugo Sotil, Teófilo Cubillas ja Roberto Challe Estadio Nacionalil 1973. aastal

CONMEBOL tõi 2008. aasta aruandes välja, et Peruu näitab traditsiooniliselt elegantset, tehnilist ja puhast jalgpallistiili, ning kiitis Peruu meeskonda kui ühe lojaalsema Lõuna-Ameerika jalgpallitalendi meisterlikumat esindajat.[32] CONMEBOLi nimetatud Peruu parimate mängijate hulka kuuluvad ründajad Teófilo Cubillas, Pedro Pablo León ja Hugo Sotil, kaitsja Héctor Chumpitaz ning poolkaitsjad Roberto Challe, César Cueto, José del Solar ja Roberto Palacios.[32]

Ründav poolkaitsja ja ründaja Cubillas, keda tuntakse nimega El Nene ('laps'), on laialt tunnustatud Peruu kõigi aega parima mängijana. Chumpitazile on sageli osutatud meeskonna parima kaitsjana. Argentina spordiajakiri El Gráfico kirjeldas 1978. aastal Cuetot, Cubillast ja José Velásqueze parimate keskväljakumängijatena maailmas.

Teodoro Fernándezet, Alejandro Villanuevat ja Juan Valdiviesot on sageli peetud 1930. aastate meeskonna Rodillo Negro võtmemängijateks. Fernández oli meeskonna ründaja ja peamine väravakütt; tema kaaslane rünnakul, Villanueva, oli andekas mängujuht. Valdivieso oli väravavaht, kes oli tuntud erakordse atleetlikkuse poolest penaltite kaitsmisel.

Peatreenerid[muuda | muuda lähteteksti]

Peruu koondise kaks esimest peatreenerit oli Uruguayst. Neist esimene, Pedro Olivieri, palgati enne 1927. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlusi, kuna tal oli varem kogemusi Uruguay peatreenerina. Teine, Julio Borelli, oli paar aastat Peruus kohtunik, enne kui asus 1929. aasta Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel tööle Peruu koondise peatreenerina.[33] Endine Barcelona mängija ja Hispaania koondise esimene peatreener Francisco Bru juhendas Peruu meeskonda esimestel maailmameistrivõistlustel 1930. aastal.[34] Peruu peatreenerid 1970., 1978. ja 1982. aasta maailmameistrivõistlustel olid vastavalt brasiillane Valdir Pereira, peruulane Marcos Calderón ja brasiillane Elba de Pádua Lima.

Spordianalüütikud ja -ajaloolased on tavaliselt pidanud Peruu meeskonna parimaks peatreeneriks Calderóni, kes viis Peruu 1975. aastal Copa América võiduni, ja inglast Jack Greenwelli, kelle juhendamisel võitis meeskond 1938 Bolívari mängud ja 1939 Lõuna-Ameerika meistrivõistlused.[34] Teised Peruu peatreenerid, kelle juhtimisel on Peruu tulnud turniirivõitjaks, on Juan Carlos Oblitas, Freddy Ternero ja uruguaylane Sergio Markarián, kes kõik on juhendanud Peruud võidule Jaapanis toimuval Kirin Cupil vastavalt aastatel 1999, 2005 ja 2011.[35]

Spordiajaloolase Andreas Campomari kohaselt tõid Peruu koondise mängustiili uuendust teiste hulgas peatreenerid Valdir Pereira ja ungarlane György Orth, kes juhendas Peruud aastatel 1957–1959. Campomar märgib, et 4:1 võit Inglismaa üle Limas andis tõestust Orthi mõjust meeskonnale, ja peab Pereira taktikat Peruu "vabavooluga jalgpalli" arengu põhjuseks.

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Peruu koondis on alates 1927. aastast pidanud 610 kohtumist.[4] Suureskoorilisema võidu saavutas Peruu 9:1 võidumängus Ecuadori üle 11. augustil 1938 Bolívari mängudel Colombias. Suureskoorilisem allajäämine pärineb 7:0 kaotusmängust Brasiiliaga 1997. aasta Copa Américal Boliivias.[4] Peruu võitis 1970. aasta maailmameistrivõistlustel esimest korda välja antud ausa mängu auhinna, kuna meeskond oli turniiri peale ainus, kes ei saanud ühtegi kollast ega punast kaarti.

Enim koondisemänge pidanud Peruu mängija on Roberto Palacios, kes esindas riiki aastatel 1992–2007 kokku 128 mängus. Järgnevad Héctor Chumpitaz 105 koondisemänguga ja Jorge Soto 101 koondisemänguga. Enim koondisemänge pidanud väravavahid on Óscar Ibáñez, kes esindas Peruud aastatel 1998–2005 50 mängus, Miguel Miranda 47 mängus ja Ramón Quiroga 40 mängus.[36]

Meeskonna kõigi aegade suurim väravakütt on Paolo Guerrero, kes on löönud 91 mänguga 35 väravat. Teisel kohal on 81 mänguga 28 väravat löönud Peruu koondise legend Teófilo Cubillas. Kolmas on Jefferson Farfán, keson Peruu koondises 86 mänguga löönud 25 väravat.[36] Peruu kiireima värava autor on Claudio Pizarro, kes lõi 20. august 2013 mängus Mehhikoga värava vähem kui minuti jooksul pärast kohtumise algust.[37]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gerardo Tomas Álvarez Escalona. "La difusión del fútbol en Lima" (hispaania). National University of San Marcos. Vaadatud 16. märts 2015.
  2. Juan Luis Orrego Penagos (18. oktoober 2008). "La historia del fútbol en el Perú" (hispaania). Pontificia Universidad Católica del Perú (PUCP). Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2013. Vaadatud 16. märts 2015.
  3. Jaime Pulgar-Vidal Otálora (23. oktoober 2007). "La Selección Peruana de 1924" (hispaania). Jaime Pulgar-Vidal. Vaadatud 16. märts 2015.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 José Luis Pierrend (12. märts 2015). "Peru International Results". RSSSF. Vaadatud 16. märts 2015.
  5. Iván Carpio (26. jaanuar 2012). "Rayas históricas" (hispaania). DeChalaca. Vaadatud 16. märts 2015.
  6. Waldemar Iglesias (31. juuli 2012). "Cuando Perú Humilló a Hitler". Clarín (hispaania). Grupo Clarín. Vaadatud 16. märts 2015.
  7. "The Silence of the Bombonera". FIFA. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2015. Vaadatud 16. märts 2015.
  8. José Luis Pierrend (11. juuni 2000). "Kirin Cup 1999". RSSSF. Vaadatud 16. märts 2015.
  9. James Goloboy, Francisco Fernández, Karel Stokkermans and RSSSF (19. november 2005). CONCACAF Championship, Gold Cup 2000. Vaadatud 16. märts 2005
  10. "Manuel Burga es desaprobado por el 81% de los peruanos". Perú.com (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 25. veebruar 2013. Vaadatud 16. märts 2015.
  11. "Cifras de las últimas tres Eliminatorias dejan a Perú fuera del Mundial". El Comercio (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 27. märts 2013. Vaadatud 16. märts 2015.
  12. "Suspension of the Peruvian FA". FIFA. 25. november 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2015. Vaadatud 16. märts 2015.
  13. "Peru announce breakthrough over FIFA ban". ESPN Soccernet. 13. detsember 2008. Vaadatud 16. märts 2015.
  14. "Blatter: Solidarity needed". FIFA. 20. detsember 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2015. Vaadatud 16. märts 2015.
  15. "Edwin Oviedo juró hoy como nuevo presidente de la FPF". El Comercio (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 5. jaanuar 2015. Vaadatud 16. märts 2015.
  16. "Ricardo Gareca: "Es el desafío más importante de mi carrera"". El Comercio (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 2. märts 2015. Vaadatud 16. märts 2015.
  17. 17,0 17,1 17,2 "La Blanquiroja" (Spanish). ArkivPeru. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2013. Vaadatud 16. märts 2015.{{cite web}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  18. 18,0 18,1 18,2 Jaime Pulgar-Vidal Otálora (24. veebruar 2007). "Hace 80 Años Debutó Peru" (hispaania). Jaime Pulgar-Vidal. Vaadatud 16. märts 2015.
  19. Jaime Pulgar-Vidal Otálora (6. september 2012). "La Blanquiroja: La Camiseta de Todos los Colores" (hispaania). Jaime Pulgar-Vidal. Vaadatud 16. märts 2015.
  20. Mario Fernández (3. detsember 2010). "Modelo 2011: Conozca la Nueva Camiseta de la Selección peruana". El Comercio (hispaania). Empresa Editora El Comercio. Vaadatud 16. märts 2015.
  21. "Estadio Nacional se inauguró con la selección y fuegos artificiales". El Comercio (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 24. juuli 2011. Vaadatud 16. märts 2015.
  22. 22,0 22,1 "Colonia británica donó primer estadio nacional" (hispaania). Británico. 25. juuli 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2014. Vaadatud 16. märts 2015.
  23. "La selección también jugará en Matute". Perú 21 (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 18. veebruar 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2014. Vaadatud 16. märts 2015.
  24. "Selección Nacional podría jugar ante Ecuador en el Estadio Monumental". Depor.pe (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 10. aprill 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. aprill 2013. Vaadatud 16. märts 2015.
  25. "Cuando Óscar Avilés "clasificó" con Perú al Mundial de 1978". El Comercio (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 5. aprill 2014. Vaadatud 16. märts 2015.
  26. 26,0 26,1 "Ecuador-Peru, 1938–2011". RSSSF. 6. märts 2012. Vaadatud 17. märts 2015.
  27. 27,0 27,1 27,2 "Chile – Peru matches, 1935–2011". RSSSF. 6. märts 2012. Vaadatud 17. märts 2015.
  28. "A derby and a debut in South America". FIFA. 10. oktoober 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2015. Vaadatud 17. märts 2015.
  29. Roberto Mamrud and Karel Stokkermans (14. märts 2013). "Copa América 1916–2011". RSSSF. Vaadatud 17. märts 2015.
  30. Martín Tabeira (19. juuli 2007). "The Copa América Archive – Trivia". RSSSF. Vaadatud 17. märts 2015.
  31. Martín Tabeira (23. november 2007). "Southamerican Championship 1935". RSSSF. Vaadatud 17. märts 2015.
  32. 32,0 32,1 "Peruvian Football Federation". CONMEBOL. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. august 2008. Vaadatud 17. märts 2015.
  33. Raúl Behr (6. juuni 2012). "El entrenador del silbato" (hispaania). DeChalaca. Vaadatud 17. märts 2015.
  34. 34,0 34,1 Roberto Castro (16. mai 2008). "Once Ideal: La cumbre de los técnicos" (hispaania). DeChalaca. Vaadatud 17. märts 2015.
  35. "Perú comparte la Copa Kirin con Japón y República Checa". El Comercio (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 7. juuni 2011. Vaadatud 17. märts 2015.
  36. 36,0 36,1 José Luis Pierrend (29. veebruar 2012). "Peru – Record International Players". Rec.Sport.Soccer Statistics Foundation (RSSSF). Vaadatud 17. märts 2015.
  37. "'Cachito' anotó el tercer gol más rápido de Perú en los últimos años". Depor.pe (hispaania). Empresa Editora El Comercio. 8. oktoober 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2014. Vaadatud 17. märts 2015.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]