Pariisi leping (1951)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Euroopa Söe- ja Teraseühenduse lipp aastatel 1986–2002.

Pariisi leping (ametliku nimega Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping) allkirjastati 1951. aasta 18. aprillil Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia ja Beneluxi riikide (Belgia, Luksemburg ja Holland) poolt ning sellega asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis sai hiljem osaks Euroopa Liidust. Leping jõustus 1952. aasta 23. juulil ning kaotas kehtivuse 2002. aasta 23. juulil, täpselt 50 aastat peale jõustumist.

Lepingut nähti kui võimalust luua Teise maailmasõja järgses Lääne-Euroopas diplomaatiline ja majanduslik stabiilsus. Mõned sõjaaegsed põhivaenlased jagasid nüüd söe ja terase tootmist. Lepingu eesmärk oli luua söe- ja terasealane vastastikune sõltuvus nii, et üks riik ei saaks enam oma relvajõude mobiliseerida ilma, et teised sellest midagi ei teaks. See vähendas Teise maailmasõja järgset umbusaldust ja pingeid.[1]

Lepingu allkirjastamisel tehtud Euroopa deklaratsioonile kirjutasid alla kõik kohal olnud riigijuhid. Sellega kuulutati, et allkirjastatud leping on loonud uue Euroopa ja sellega rõhutati, et selle riikideülene põhimõte oli uue demokraatliku korralduse alus Euroopas. Riikideülesele põhimõttele seisis vastu Charles de Gaulle.

Lepingu ratifitseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Riik Aeg Ratifitseerimine
1. Flag of the Netherlands.svg Holland 31. oktoober 1951
19. veebruar 1952
Teine koda (62 poolt, 6 vastu) 1
Esimene koda (36 poolt, 2 vastu)
2. Flag of Belgium (civil).svg Belgia[2] 5. veebruar 1952
12. juuni 1952
Senat (102 poolt, 4 vastu, 58 tühja) 2
Esindajate koda (191 poolt, 13 vastu, 13 tühja)
3. Flag of Luxembourg.svg Luksemburg[3][4] 13. mai 1952 Parlament (57 poolt, 4 vastu) 1
4. Flag of Germany.svg Saksamaa[5][6] 11. jaanuar 1952
1. veebruar 1952
Bundestag (378 poolt, 243 vastu)
Bundesrat
5. Flag of France.svg Prantsusmaa 13. detsember 1951
1. aprill 1952
Rahvuskogu (377 poolt, 233 vastu)
Vabariigi nõukogu (182 poolt, 32 vastu)
6. Flag of Italy.svg Itaalia[7] 15. märts 1952
16. juuni 1952
Parlament (165 poolt, 98 vastu)
Senat (265 poolt, 98 vastu)

1 Vastu hääletas vaid kommunistlik partei
2 Kõik 58 tühja sedelit tulid senati sotsialistidelt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "ELi aluslepingud". Kasutatud 05.03.2014.
  2. Sénat de Belgique, Débat sur la question de la ratification du Traité de Paris du 18 avril 1951 instituant la Communauté européenne du charbon et de l'acier (CECA). 30.01.1952.
  3. Conseil d'Etat, avis suivant au Gouvernement concernant le projet de loi portant approbation du Traité instituant la Communauté Européenne du Charbon et de l'Acier. 09.04.1952.
  4. Ministère d'Etat. Le Grand-Duché de Luxembourg et la Communauté européenne du charbon et de l'acier-Plan Schuman. Luxembourg: Service Information et Presse, 10.1952, s.38-53.
  5. Entschließung des Bundesrates, 01.02.1952, Bulletin des Presse- und Informationsamtes der Bundesregierung, 05.02.1952, n° 15, s. 136.
  6. Hallstein, Walter: Germany and the Schuman Plan, 1952.
  7. Italian Senate, Parliamentary debate regarding the ratification of the Treaty of Paris. 15.03.1952.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]