Faktooring

Allikas: Vikipeedia

Faktooring on tehing, milles antakse ostjate tasumata müügiarved edasi finantsettevõttele, kes maksab müüjale teenustasu eest arve täissummas välja.[1] Faktooring aitab ettevõtetel oma tegevust rahastada ehk tavapäraselt on faktooring müüja käibekapitali finantseerimise vorm.[2]

Faktooringu olemus[muuda | muuda lähteteksti]

Ärinduses on ettevõtete arvete tasumise maksetähtajad enamasti 30–60 päeva, mõnel juhul 90 või 120 päeva. See tähendab, et ostjal on arve tasumiseks aega mitu kuud, mistõttu võib müüja vajada igapäevase tegevuse rahastamiseks muid vahendeid. Faktooring pakub ettevõtetele võimaluse anda oma tasumata müügiarved finantsettevõttele ehk faktorile, kes tasub arve summa teenustasu eest kohe.[1]

Faktoorimine on eriti vajalik väikeettevõttele, näiteks juhul, kui saabub suurem tellimus. Kui arve maksetähtaeg ostja jaoks oleks 60 päeva, aga ettevõte vajaks seda raha varem, et tootmise jätkamiseks materjali osta või palkasid maksta, saabki seda teha müügiarvete loovutamise teel. Samuti sobib faktooringuteenus ettevõttele, kelle käibevarast moodustavad suure osa ostjatelt laekuvad arved, mis tähendab, et paberil on raha justkui olemas, tegelikult pole aga summat müüjale veel edastatud. Faktooring on tarvilik ka ettevõtetele, kellel ei ole võimalik võtta laenu näiteks tagatise puudumise tõttu. Faktooringfinantseerimine on sobilik ka suurte projektide korral või ettevõtetele, kelle jaoks on oluline konkurentsieelis, mille ta saavutab klientidele pikemate maksetähtaegade pakkumisega.[2] [1]

Faktooringu tagatiseks on tavaliselt nõue ostja vastu ehk müügiarve, regressiga faktooringu puhul ka müüja vastu suunatud regressiõigus. Faktor saab nõuda müüjalt aga lisatagatist, milleks võib olla kinnispant ehk hüpoteek, vallaspant, garantiikiri või käendus.[2][3]

Faktooringusarnane teenus on arvete ost – see on lihtsam ja paindlikum ning tavaliselt kasutatakse seda üksikute suuremate arvete finantseerimiseks. Faktooringu puhul ei maksta tavaliselt kinni ainult ühte arvet, vaid sõlmitakse kokkulepe kõigi konkreetse(te) ostja(te) arvete finantseerimiseks. Samas ei pea ettevõte enamasti faktoorima kõiki oma arveid, vaid saab valida välja kindlad ostjad. Arvete ost võimaldab aga valida, millal ja milliseid arveid soovitakse finantseerida. Samuti ei tohi faktooringut segi ajada inkassoga, sest faktooringu puhul ei ole tegu arvete võlgade väljanõudmisega. Faktooringfinantseerimise aluseks on tasumata müügiarved, mille maksetähtaeg pole veel saabunud.[1] [4][5]

Faktooring on tavaliselt täisteenus, mis võib hõlmata

  • arvete finantseerimist,
  • arvete haldamist,
  • ostjatelt õigeaegsete laekumiste jälgimist ja arvetega seostamist,
  • laekumiste kogumist ja nende edasikandmist müüjale,
  • meeldetuletuskirjade saatmist ostjatele maksetega hilinemise korral,
  • tagasiside andmist, kui ostjaga on probleeme,
  • ostjatega seotud krediidiriski hindamist,
  • ebatõenäoliselt laekuvate arvetega seotud makseriski minimeerimist,
  • vajaduse korral krediidikindlustust, mis aitab juhul, kui ostja on muutunud maksevõimetuks. Krediidikindlustuse olemasolul tasub müüja regressiga faktooringu korral arve vaid omavastutuse määra ulatuses. Krediidikindlustus on eriti vajalik ekspordi puhul, kus välispartneri maksejõulisust ja riske on ise keeruline hinnata;
  • suhtlemist inkassofirmadega ning võlgade sissenõudmiseks ostjatelt, kui selles on poolte vahel kokku lepitud.[6][7][1][8][9][10]

Faktooringut ei saa asutada omavahel seotud pooled, nagu ema- ja tütarettevõtted.[3]

Faktooringuleping[muuda | muuda lähteteksti]

Faktooringulepinguga lepitakse kokku mitmes tingimuses, mis olenevad tehingu valuutast, müüja finantsolukorrast ning tehingu riskantsusest.[3]

Põhimõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Avansimäär on osa arvest, mille ulatuses faktor arveid finantseerib. Tavaliselt on faktooringuavansi määr vahemikus 65–90% müügiarve nominaalväärtusest, kuid see võib olla ka 50–100%. Üldjuhul arvestatakse see pärast faktooringuintressi ja komisjonitasu maha arvamist arve summast. Avansimäär näitab, kui suure osa arvest faktor müüjale kohe maksab. Määra suurus sõltub nii arve suurusest, kui ka ajast, mis jääb arve esitamise ja maksetähtaja vahele. Näiteks kui avansimäär on 80% ja arve summa 1000 €, siis faktor annab müüjale 800 €.[11] [12][2]

Faktooringureserv on osa arve summast, mille faktor kannab müüja arvele vaid juhul, kui ostja on faktorile arve õigeks ajaks tasunud. See on vajalik faktorile krediidiriski vähendamiseks, sest probleemide tekkimisel ostjaga jätab ta selle osa endale.[2]

Lepingu limiit on rahasumma, mille ulatuses faktor müüjale arveid finantseerib. Selle summa, mille ulatuses on võimalik lepingus nimetatud ostjatelt laekumata arveid esitada. Tuleb tähele panna, et kui müüja on juba faktorile lepingu limiidi ulatuses arveid edastanud, peab uued arved enamasti siiski faktorile edastama, ent neid finantseeritakse alles limiidi vabanemisel. Limiit vabaneb, kui esitatud arve alusel laekub summa.[12]

Faktori tulu[muuda | muuda lähteteksti]

Faktor soovib saada tulu nii arvete finantseerimise kui ka muude võimalike kaasnevate teenuste eest. Tavaliselt on faktori tuludeks lepingu- ja komisjonitasu ning intressitulu.[2] Samas on finantsettevõtteid, kellele tuleb maksta vaid faktooringutasu, mis moodustab mingi protsendi arve kogusummast.[3]

Faktooringu lepingutasu on ühekordne tulu, mis makstakse faktorile lepingu sõlmimisel. Enamasti on lepingutasu osakaal lepingu limiidist või kindel summa.[8] [7]

Faktooringuintress on tasu faktorile arvete finantseerimise ehk avansi andmise eest. Intressi arvestatakse selle aja eest, mis jääb müüjale faktooringuavansi kandmise ja arve tasumise vahele. [2] Intressimäära suurus sõltub müüja finantsseisust, tehingu riskitasemest ja valuutast.[8][7]

Komisjonitasu ehk arve käitlustasu on kas kindel summa või osa arve summast (tavaliselt 0,1–1,5%). Komisjonitasu võetakse kõikidelt faktorile esitatud müügiarvetelt, seega tuleb maksta seda ka juhul, kui arvet et aktsepteerita. Arve käitlustasu vähendab müüjale väljamakstavat faktooringuavanssi. Komisjoni summa sõltub nii tegevusharust ja müügimahust kui ka kuludest, mida faktor teeb arvete läbivaatamisel, kontrollimisel ja muudel tehinguga seotud juhtudel.[2][7]

Faktooringfinantseerimise protsess[muuda | muuda lähteteksti]

Faktooringul on kolm osapoolt: kauba või teenuse müüja, selle teenuse või kauba ostja ning finantsettevõte ehk faktor, kellele kauba müüja arve loovutab. Tavaliselt koosneb faktooringfinantseerimise protsess järgmistest etappidest.

  1. Müüja ja ostja sõlmivad ostu-müügilepingu.
  2. Müüja, ostja ja faktor sõlmivad kolmepoolse kokkuleppe, kus ostja lubab tasuda aktsepteeritud arve otse faktorile.
  3. Kaup või teenus müüjakse ostjale, kellele edastatakse müügiarve, mille aktsepteerimine kinnitatakse.
  4. Faktorile esitatakse aktsepteerimiseks ja ülesostmiseks müügiarve.
  5. Ostjale esitatakse teade, et arve nõudeõigus on faktorile üle antud.
  6. Faktor ostab müügiarve ning kannab müüjale avansi.
  7. Ostja tasub faktori faktooringukontole, mille laekumisi jälgib faktor, kes esitab vajaduse korral ostjale ka meeldetuletusi, teateid või viivisearveid.
  8. Faktooringureserv ehk ülejäänud summa kantakse müüja arvelduskontole.[3][2][8]

Esimene ja teine etapp toimuvad vaid faktooringulepingu sõlmimisel, kus lepitakse kokku ka muud tingimused. Faktooringuprotsessi etapid 3–8 toimuvad iga päev.

Faktooringu liigid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Avatud ehk konventsionaalse faktooringu korral pakub faktor müüjale peale finantseerimise ka muid teenuseid, näiteks kindlustus-, analüüsi-, raamatupidamis- ja infoteenust ning juriidilist abi. Avatud faktooringu puhul teatatakse ostjale, mis ajaks peab ta faktorile soetatud kaupade/teenuste arve tasuma.[2] [13]
  • Varjatud ehk konfidentsiaalse faktooringu korral ei teavita faktor ostjat müüja finantseerimisest, teenus piirdub vaid arvete ülesostmisega.[2]
  • Kogumisfaktooringu puhul kogub faktor ostjate tasumata arved, kuid müüjat ei finantseerita. Põhimõtteliselt on tegemist inkasseerimisega.[14][13][2]
  • Regressiga faktooring tähendab faktori ja müüja vahelist kokkulepet, milles on märgitud, et faktooritud arve maksetähtaja ületamise korral on faktoril õigus nõue müüjale tagasi müüa. See tähendab, et müüja peab tasuma faktorile müügiarve, mille eest ostja raha maksnud ei ole – kogu riski võtab enda kanda müüja ning faktori riskid on seepärast väiksemad. Eestis on enamikul faktooringulepingutest regressiõigus.[3][2][13][15]
  • Regressita faktooring on arvete müük, kus ka arve omandiõigus kandub üle faktorile. See võimaldab müüja riske vähendada, sest kui ostja maksmata jätab, ei ole faktoril müüja vastu nõuet. Tavaliselt on faktooring regressita.[2][3][13][15]
  • Siseriikliku faktooringu korral on nii müüja kui ostja residendid ehk sama riigi ettevõtted. Seotud osalisi on vaid kolm.[2][13]
  • Ekspordifaktooringu puhul on müüja eksportiv ettevõte ning ostjad asuvad välismaal. Seotud osapooli on neli – kauba müüja, ostja, eksportfaktor ning importfaktor. Nähtust nimetatakse ka kahe faktoriga süsteemiks.[13][2]
  • Impordifaktooringuga on tegemist juhul, kui müüja on välismaa ettevõte ning ostjad kodumaised ehk Eesti ettevõtted.[2]
  • Maksufaktooringu korral finantseerib müüja käibemaksudeklaratsiooni alusel riigieelarvesse enam makstud käibemaksu.[2]

Faktooringu eelised müüjale[muuda | muuda lähteteksti]

Faktooringuteenuse kasutamisega ettevõttes kaasnevad tänu raha kiiremale liikumisele ja täisteenusele mitmed eelised:

  • paraneb ettevõtte likviidsus, sest vabastatakse ettevõtte käibevahendid;
  • rahavoogude planeerimine on lihtsam;
  • võimaldab pakkuda ostjatele pikemat maksetähtaega, suurendades seeläbi ettevõtte konkurentsivõimet;
  • tagatiseks on üldjuhul ostjate debitoorne võlgnevus ehk finantseeritav arve ning tavaliselt lisatagatist ei nõuta (erinevalt laenust, mille puhul on enamasti vajalik tagatis);
  • suurendab kontrolli deebitoride ehk ostjate üle, parandades nende maksedistsipliini ning vähendades makseriski;
  • maandab välisvaluutariski, kui tegemist on rahvusvahelise faktooringuga;
  • hoiab kokku finantsosakonna kulusid, sest arvetega seotud administratiivsed ülesanded lähevad faktorile, kes tegeleb nii arvete haldamise kui ka kogumisega. [9][2][10][8]

Tänu nimetatud eelistele on võimalik ettevõttel keskenduda oma põhitegevusele, mis loob aluse müügikäibe kasvuks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Puulmann, Eric. "Faktooring, mis see on ja kuidas aitab ettevõtte tegevust rahastada". Ärileht, 8. november 2014. Kasutatud 17.04.2017.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 Andro Roos, Priit Sander, Maire Nurmet, Nadežda Ivanova "Finantsturud ja -institutsioonid" TÜ Kirjastus, 2014
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Faktooring". Kasutatud 18.04.2017.
  4. "Arvete ost". Kasutatud 17.04.2017.
  5. "The Six Most Common Myths about Factoring". 19. juuni 2015. Kasutatud 18.04.2017. Inglise keeles.
  6. Randoja, Sven. "Faktooring maandab ettevõte riske". Äripäev, 30. august 2006. Kasutatud 18.04.2017.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 "Faktooring". Kasutatud 18.04.2017.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 "Faktooring". Kasutatud 17.04.2017.
  9. 9,0 9,1 "Faktooring". Kasutatud 17.04.2017.
  10. 10,0 10,1 "Mis on faktooring?". Kasutatud 17.04.2017.
  11. "What is Factoring?". 27. jaanuar 2014. Kasutatud 18.04.2017. Inglise keeles.
  12. 12,0 12,1 "Tingimused". Kasutatud 18.04.2017.
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Ashok, M. "Factoring: Mechanism, Types and Benefits". Kasutatud 18.04.2017. Inglise keeles.
  14. "Collection factoring". Kasutatud 18.04.2017. Inglise keeles.
  15. 15,0 15,1 "The Difference between Recourse and Non-Recourse Factoring". 30. november 2014. Kasutatud 18.04.2017. Inglise keeles.