Vabapangandus

Allikas: Vikipeedia

Vabapangandus on rahandussüsteem, kus pankadele kehtivad samad nõuded, mis enamikule teistele ettevõtetele, ja mille korral pangad võivad vabalt pabervaluutat (paberraha) emiteerida. Vabapanganduse süsteemis kontrollivad turujõud pangatähtede kogupakkumist ja hoiuseid, mida võivad toetada kõik sularahareservid, mis koosnevad kas defitsiitsetest kaupadest (nt kuld) või keskpanga emiteeritud fiat-raha kunstlikult piiratud varudest. Ent vabapanganduse rangeimates variantides puudub kas keskpanga roll üldse või peaksid keskpanga emiteeritud raha varud olema jäädavalt külmutatud. Seetõttu ei ole asutust, mis suudaks toimida n-ö viimase võimaluse laenuandjana. Peale selle ei oleks valitsusel pangatähtede või pankade hoiukontode kindlustust.[1]

Idee toetajate hulka kuuluvad Fred Foldvary[2], David D. Friedman[3], Friedrich Hayek[4], George Selgin[5], Lawrence H. White[6], Steven Horwitz[7] ja Richard Timberlake[8].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi ajaloo on eri aegadel ja paikades pangandust kas tavalisest rohkem reguleeritud või on kasutusel olnud süsteeme, mida iseloomustab panganduse peaaegu olematu reguleeritus, mis annab enam-vähem vaba panganduse kogemuse. Vabapanganduse süsteeme on eksisteerinud enam kui 60 riigis.

Esimene pangatähtede konkureeriva väljastamise süsteem tuli kasutusele enam kui 1000 aastat tagasi Hiinas. Vabapangandus oli levinud 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. 20. sajandi keskpaigaks asendasid rahatähtede monopoolne emiteerimine (sealhulgas riigikassa poolt), valuutakomiteed ja keskpangandus kõik vabapanganduse juhtumid. Vabapanganduse vähenemisel oli mitu põhjust:

  1. keskpanga ülemuslikkust väitvad majandusteooriad;
  2. soov matkida arenenumate riikide majanduse, eriti Suurbritannia institutsioone (Suurbritannia keskpank oli mitme hilisema keskpanga eeskuju ka väljaspool Briti impeeriumit);
  3. riikide valitsuste soov koguda pangatähtede emiteerimiselt emissioonitulu;
  4. mõne vabapangandussüsteemi finantskriisid tõid kaasa nõudmise vabapanganduse asendamiseks muu süsteemiga (selle eestkõnelejad lootsid, et see tooks kaasa vähem probleeme).

Mitmed prominentsed 18. ja 19. sajandi majandusteadlased kaitsesid vabapanganduse ideed ning neist kõige silmapaistvam oli Adam Smith.[9] Ent pärast 19. sajandi keskpaika liikus rahandusega seotud küsimustest huvitatud majandusteadlaste tähelepanu mujale ja vabapangandus jäi tagaplaanile. Vabapangandus tõusis majandusteadlaste seas väitlusteemana uuesti esile 1976. aastal, mil ilmus majandusteadlase Friedrich Hayeki raamat "Raha denatsionaliseerimine" ("The Denationalization of Money"). Hayek toetas seda ideed, et valitsused lõpetaksid käibevahendite emiteerimise üle monopoli nõudmise ja võimaldaksid eraõiguslikel emitentidel, näiteks pankadel selles endaga konkureerida.

1980. aastatel laienes vabapanganduse idee vabaturuga seotud rahandust ja pangandust käsitlevaks teooriaks, mille toetajad Lawrence H. White, George Selgin ja Charles Timberlake keskendusid oma kirjutistes ning uuringutes sellele üha enam, uurides kas nüüdisaegset teooriat ja selle rakendamist või spontaanselt vaba panganduse ajalugu.

Vabapanganduse näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Austraalia[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpul oli pangandus Austraalias vähe reguleeritud. Tegutses neli suurt panka, millest igal oli enam kui 100 filiaali ja millele kokku kuulus ligikaudu pool pangandusega seotud äritegevusest. Filiaalidele ja hoiustele keskendunud pangandus oli palju arenenum kui teistes reguleeritumates riikides (näiteks Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide pangandus). Pangad võtsid üksteise pangatähti vastu nimiväärtuse järgi ja intressimarginaalid olid umbes 4%. Ent 1890. aastatel põhjustas kinnisvaramull mitme väiksema panga ja elamuhoiupanga pankroti. Sel ajal kasutusele võetud pankrotti käsitlev seadus andis pankade võlgnikele suuremeelsed tingimused võlgade ümber struktureerimiseks ja suurem osa pankadest kasutas seda vahendina, et oma võlad enda kasuks ümber struktureerida, kuigi nad seda tegelikult ei vajanud.

Šveits[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandil vabastas mitu Šveitsi kantonit panganduse regulatsioonidest, võimaldades pangatähti vabalt registreerida ja emiteerida.[10] Pangandus jäi kantonite jurisdiktsiooni alla kuni föderaalse pangandusseaduse jõustumiseni 1881. aastal. Rahatähtede emiteerimise tsentraliseerimine vähendas probleemi, mida on kirjeldatud nii: "hämmastav hulk erineva kvaliteediga erinevaid pangatähti ... kõikuvate vahetuskursside juures".[11]

Šotimaa[muuda | muuda lähteteksti]

Šotimaal kestis vabapanganduse ajastu aastatel 1716–1845 ning see on vaieldamatult kõige enam uuritud ja kõige arenenum vabapanganduse juhtum.[12] Süsteem oli organiseeritud ümber kolme eesõigustega panga (Bank of Scotland, Royal Bank of Scotland ja British Linen Company) ja mitme eesõigusteta panga. Selle tulemuseks oli väga stabiilne ja konkurentsivõimeline pangandussüsteem.[13][14]

Ameerika Ühendriigid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Ameerika Ühendriikide ajaloo perioodile 1837–1864 viidatakse sageli terminiga "vabapanganduse ajastu", on see mõnevõrra ebatäpne, sest see ei viita mitte n-ö vabapanganduse üldisele süsteemile, vaid pigem riigi eri pangandussüsteemidele, mis põhinesid n-ö vabapanganduse seadustel. Kuigi seadused muutsid mittevajalikuks mõned turule sisenejatelt nõutud registreerimistoimingud (millest iga üle oleks pidanud hääletama osariigi seadusandlik võim), piirasid samad seadused pankade ettevõtmisi siiski oluliselt.[15][16][17][18] Kõige olulisema aspektina keelati Ameerika Ühendriikide vabadele pankadele filiaalide võrgustike rajamine ja nad pidid oma pangatähed kindlustama. Selleks tuli osta osariigi pangandusega tegelevatelt ametivõimudelt väärtpabereid, mida viimased selle eesmärgi jaoks vastuvõetavaks pidasid. Paljudel juhtudel kuulusid nende väärtpaberite hulka ka samade volitavate osariikide valitsuste võlakirjad. Lisaks on tehtud kindlaks, et vabade pankade (ja ka üldiselt pankade) pankrottide peamine põhjus kõnealusel perioodil oli nende samade väärtpaberite devalveerumine.

Filiaalidel põhineva panganduse puudumine tõi kaasa selle, et konkreetses osariigis välja antud rahatähtede hind vähenes niipea, kui need olid oma lähtekohast mistahes märkimisväärsesse kaugusse sattunud. Toonase pankade pankrotistumise selgitusena on nähtud perioodi jooksul toimunud varade amortisatsiooni.[19] Tegelikult omistavad mitmed autorid nn vabapanganduse ajastu jooksul aset leidnud pankade pankrotistumiste kõrge määra just panganduse reguleerimisele.[20]

Pärast seda ajajärku tegutsesid osariikide registreeritud pangad perioodil 1863–1913 (ehk riiklike pankade ajastul) vabapanganduse süsteemi alusel. Selle ajastu riiklike pankadega võrreldes oli süsteem enamasti stabiilne.[21]

Rootsi[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi ajaloos on olnud kaks vabapanganduse perioodi: aastatel 1830–1860 ja 1860–1902. Pärast 1857. aasta panganduskriisi kasvas rahva seas toetus erapankadele ja raha eraviisilistele emiteerijatele (eriti aastal 1856 rajatud Stockholmi esimesele erapangale Stockholms Enskilda Bank). Aastal 1864 võttis riigi parlament vastu uue pangandusseaduse, millega loobuti intressimäära reguleerimisest, ja järgmised kümnendid tähistasid Rootsi vabapanganduse ajastu tipphetke. Aastal 1901 aga eraraha väljaandmine keelati. Rootsi vabapanganduse ajastut käsitlevad uuringud vihjavad ajastu stabiilsusele ja märgivad ära vaid ühe panga pankroti 70 aasta jooksul (pettusjuhtum).[22][23]

Hiina[muuda | muuda lähteteksti]

10. sajandi paiku ilmus Sichuani provintsi pealinnas Chengdu Shis käibele pangatäht jiaozi. Vahemikus 960–1004 olid pangatähed piirkonnas täielikult eraettevõtjatest kaupmeeste pärusmaa. Väidetavate asetleidnud pettuste ja vaidluste tõttu otsustas aga valitsus seda valdkonda reguleerida ning andis välja 16 litsentsi kõige suurematele kaupmeestele.[24]

Tähtsus tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

21. sajandi alguses on elektrooniliste valuutade, näiteks bitcoin'i esilekerkimine eraettevõtete emiteeritava raha küsimuse uuesti päevakorda toonud.[25][26][27][28]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ George Selgin, Lawrence H. White. "How Would the Invisible Hand Handle Money?", lk 1718–1749. Journal of Economic Literature, 32-4, 1994.
  2. ↑ Fred Foldvary. "Free Banking Explained". November 2008.
  3. ↑ David D. Friedman [http://www.cato.org/pubs/pas/pa017.html Gold, Paper, Or...Is There a Better Money?". Policy Analysis No. 17. 23.09.1982.
  4. ↑ Friedrich Hayek. "The Denationalisation of Money". 1976.
  5. ↑ Interview: George Selgin. Talv 2009.
  6. ↑ Dr. Lawrence H. White. 23.12.2008.
  7. ↑ Steven Horwitz. "Monetary Evolution, Free Banking, and Economic Order". 1992.
  8. ↑ Richard Timberlake, Kevin Dowd. "Money and the Nation State". 1998.
  9. ↑ "An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations", 1776. 2. raamat, 2. peatükk, viimane lõik (lk 286).
  10. ↑ Ignacio Briones & Hugh Rockoff. "Do Economists Reach a Conclusion on Free-Banking Episodes?", lk 279–324. Econ Journal Watch, vol 2, number 2. August 2005.
  11. ↑ Charles Albert Eric Goodhart. The Central Bank and the Financial System. Lk 211. MIT Press, 1995.
  12. ↑ Lawrence H White. Free Banking in Britain: Theory, Experience and Debate 1800-1845. London, 1995.
  13. ↑ Randy Kroszner. "Free Banking: The Scottish Experience as a Model for Emerging Economies". Policy research paper, 1536. World Bank, 1995.
  14. ↑ Lawrence H. White. Peatükk "Free Banking in Scotland before 1844" (lkl 157-186). "The Experience of Free Banking", toimetaja Kevin Dowd. London, 1992.
  15. ↑ Kenneth Ng. "Free Banking Laws and Barriers to Entry in Banking, 1838-1860", lk 877–889. The Journal of Economic History, vol 48, nr 4. 1988.
  16. ↑ Howard Bodenhorn. "Entry, Rivalry and Free Banking in Antebellum America", lk 682–686. Review of Economics & Statistics, vol 72, nr 4. 1990.
  17. ↑ Andrew Economopoulous & Heather O'Neill. "Bank Entry during the Antebellum Period", lk 1071–1085. Journal of Money, Credit and Banking, vol 27, nr 4. 1995.
  18. ↑ Hugh Rockoff. Peatükk "Lessons from the American Experience with Free Banking". "Unregulated banking : Chaos or Order?", toimetajad Forrest Capie, Geoffrey Edward Wood, Gordon Pepper. London, 1991.
  19. ↑ Arthur J. Rolnick & Warren E. Weber, "The causes of free bank failures: A detailed examination", lk 267–291. Journal of Monetary Economics, vol 14, nr 3. 1984.
  20. ↑ Kirjanduse ülevaate leiab järgmisest allikast. Charles W. Calomiris, toimetajad Allen N Berger, Philip Molyneux & John O. S. Wilson. "The Oxford Handbook of Banking". Oxford University Press, 2010. Peatükk "The Great Depression and Other 'Contagious' Events", lk 693–710.
  21. ↑ Xavier Freixas & Jean-Charles Rochet. "Microeconomics of Banking", lk 261. MIT Press, 1997.
  22. ↑ Per Hortlund. "The Provision of Liquidity in the Swedish Note Banking System, 1878–1901", lk 20-40. Scandinavian Economic History Review, vol 5, nr 1. 2007.
  23. ↑ Erik Lakomaa. Free Banking in Sweden 1830–1903: Experience and Debate, lk 25–44. The Quarterly Journal of Austrian Economics, vol 10, nr 2. 2007.
  24. ↑ "JiaoZi and Iron Standard – Examining world’s first documented paper money system from China with lenses of Austrian economics".
  25. ↑ Improving the Federal Reserve System: Examining Legislation to Reform the Fed and Other Alternatives. 08.05.2012.
  26. ↑ Jörg Guido Hülsmann. Ethics of Money Production. 2008.
  27. ↑ Alan Feuer. Prison May Be the Next Stop on a Gold Currency Journey. The New York Times, 24.10.2012.
  28. ↑ William J. Luther & Lawrence H. White. "Can Bitcoin Become a Major Currency?".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Free banking seisuga 28.03.2018.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vabapangandus&oldid=6475739"