Krediitkaart

Allikas: Vikipeedia
Krediitkaardid

Krediitkaart on pangakaart, millega on võimalik teha mitmesuguseid makseid. Krediitkaart toimib järelmaksu põhimõttel, ostude eest on võimalik tasuda hiljem. Krediitkaarte väljastavad tavaliselt pangad, kes määravad krediitkaardi kasutamise limiidi ja piirangud.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpus kasutati krediitkaardi põhimõttel münte ja metallplaate. See andis kaubamajadele ja naftakaupmeestele võimaluse tekitada endale püsikliente ning lihtsustada ostude eest tasumist.[2][3]

Krediitkaartide kasutamine sai hoo sisse teise maailmasõja lõpus. Esimesed pangandussektori krediitkaardid loodi New Yorgis. Esimese krediitkaardi andis välja Franklin National Bank 1951. aastal. Seda krediitkaarti said kasutada vaid selle panga lepingulised kliendid. Samal ajal hakkas levima ka Diners Club Card, mis oli mõeldud New Yorgi restoranides tellimuste eest tasumiseks. Kaart sai kiiresti populaarseks ning juba 1951. aastal oli Diners Club Cardi kasutajaid üle 20 000. 1959. aastal lõi American Express esimese plastist krediitkaardi. Varem olid krediitkaardid tehtud kas papist või tselluloidist.[2][3]

1960ndatel hakati panganduses laialdasemalt kasutama arvuteid, mis veelgi intensiivistas krediitkaartide kasutuselevõttu. Arvutite abil oli väljastatud krediiti lihtsam arvestada ja kontrollida. Krediidiasutuste koostöö tulemusel toodi turule MasterCard ja Visa. Krediitkaardid hakkasid levima ka USAst väljapoole. 1960ndate keskpaigaks oli maailmas kasutusel umbes miljon krediitkaarti. Eestis võeti krediitkaardid kasutusele 1994. aastal.[2][3]

Kuna 1990ndate alguses hakati üha rohkem kasutama internetti, siis muutusid ka krediitkaartide kasutamise võimalused laialdasemaks. Tänapäeval on paljud krediitkaardid digiteeritud. Neid kaarte füüsiliselt ei eksisteeri ja neid kasutatakse veebipoodides. Järjest enam arenevad mobiilimaksed.[2][4]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Krediitkaardi kasutamine on tänapäeval üsna turvaliseks muudetud. Krediitkaardilt saab pangaautomaatidest sularaha välja võtta ning sellega on võimalik tasuda hotellides, poodides, sh internetipoodides. Internetis ostlemisel on krediitkaardi eelis deebetkaardi ees see, et internetipanka ei pea sisse logima, piisab vaid krediitkaardi andmetest. Ostlemisel peab kindlasti veenduma, et ostuportaal juhinduks turvasüsteemidest (SSL-turvaprotokoll) ja kannaks embleemi MasterCard SecureCode või Verified by Visa.[5]

Krediitkaardiga makse sooritamine on lihtne. Tasumisel suunatakse ostja makseplatvormile, mis on erapooletu turvasüsteem. Makseplatvorm on kõigest krediitkaardi andmete vahendaja pangale. Tänu sellele ei ole krediitkaardi andmed ostuportaalidele kättesaadavad. Ostuportaalid saavad vaid kinnituse makse toimumise või mittetoimumise kohta.[5]

Krediitkaardiga maksmisel on vaja sisestada kaardi omaniku ees- ja perekonnanimi, krediitkaardi number, krediitkaardi aegumise kuupäev ning kaardi pöördel asuv kolmekohaline turvakood.[5]

Krediitkaart välismaal[muuda | muuda lähteteksti]

Krediitkaardi suurim eelis deebetkaardi ees on selle rahvusvahelisus. Tihti ei aktsepteerita välismaal deebetkaarte ja kaardimaksed toimuvad ainult krediitkaardiga. Krediitkaardid loovad kliendi vastu usalduse, kuna see välistab olukorra, kus ettevõttel pole võimalik oma kauba või teenuse eest tasu saada. Krediitkaardi eelis on ka see, et välismaal tehinguid tehes ei lisandu teenustasusid. Lisaks annab krediitkaart võimaluse välismaal sularahaautomaadist raha välja võtta.[5]

Kuna nii MasterCard kui ka Visa on rahvusvahelised, on krediitkaardi kaotamisel või purunemisel lihtne taotleda asenduskaarti. Kaardi kaotamisel tuleks esmalt teatada oma kodupanka, et kaotatud kaart blokeeritaks, ja siis pöörduda kaarditeenuse pakkuja esindusse välismaal. Võimalik on ka taotleda sularaha kohest väljamakset, et asenduskaardi ootamine oleks võimalikult muretu.[5]

Krediitkaardi tüübid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1. Püsimaksega krediitkaart. Krediitkaardilt kasutatud raha tagastatakse tavaliselt kord kuus lepingus fikseeritud kuupäeval ja kindla püsimakse suurusega. Püsimaksega krediitkaardi puhul on võimalik teha lisasissemakseid, suurendades sellega kaardi ostujõudu. Sellisel juhul ei pea pangale intressi maksma.[6][7]

2. Määratud tagasimaksega krediitkaart. Määratud tagasimaksega krediitkaardi puhul on võimalik kindla perioodi (tavaliselt 1 kuu) jooksul kasutada krediiti, millele pank intressi ei arvuta. Uue perioodi alguses võtab pank automaatselt eelneval perioodil kulutatud summa kaardiomaniku pangakontolt maha. Kui eelneval perioodil kulutatud summa ületab pangakontol olevat summat, siis arvestab pank lisaks ka viivist.[8]

3. Vaba tagasimaksega krediitkaart. Vaba tagasimaksega krediitkaardi puhul saab kaardiomanik valida tagasimakse päeva ja makse suuruse. Võimalik on kasutatud krediit tagastada ka osamaksetena. Kui lepingus sätestatud ajaks pole kasutatud krediit tagastatud, lisanduvad tagasimakstavale summale intressid.[9]

4. Virtuaalkaart. Virtuaalkaarti on võimalik kasutada ainult internetis. Kaardi kehtivusaeg on üldjuhul lühike, kuna see aitab ära hoida kaardipettusi. Virtuaalkaarti füüsiliselt ei eksisteeri.[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Krediitkaart. Annaabi. Viimati külastatud 19.04.2017
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Krediitkaart – papp ja plastik, ulmest nutitelefonini. Kukkur. Viimati külastatud 19.04.2017
  3. 3,0 3,1 3,2 Ben Woolsey, Emily Starbuck (2016). „The history of credit cards“  CreditCards. Viimati külastatud 19.04.2017
  4. Claire Tsosie (2017). „The History of the Credit Card“ Nerdwallet. Viimati külastatud 19.04.2017
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Krediitkaardiga maksmine. Financer. Viimati külastatud 19.04.2017
  6. Püsimaksega krediitkaart. Swedbank. Viimati külastatud 19.04.2017
  7. Püsimaksega krediitkaart. SEB. Viimati külastatud 19.04.2017
  8. Määratud maksega krediitkaart. SEB. Viimati külastatud 19.04.2017
  9. Vaba tagasimaksega krediitkaart. Swedbank. Viimati külastatud 19.04.2017  
  10. Virtuaalkaart. SEB. Viimati külastatud 19.04.2017