Pēteris Stučka

Allikas: Vikipeedia
Nõukogude delegatsioon Brest-Litovski rahuläbirääkimistel (1918). Pēteris Stučka teises reas vasakult teine, temast paremal Lev Trotski. Esimeses reas keskel Adolf Joffe.

Pēteris Stučka (venepäraselt Пётр Иванович Стучка; 26. juuli (vkj. 12. juuli) 1865 Pakuļi talu, Koknese vald, Riia maakond, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik25. jaanuar 1932 Moskva, Nõukogude Liit) oli läti kirjanik, ajakirjanik, jurist ja Vene NFSV ning Nõukogude Liidu riigitegelane. Ta oli Läti Kommunistliku Partei loojaid.

Pēteris Stučka lõpetas 1888. aastal Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna. Alates 1893. aastast tegutses Riias advokaadina. Ta oli üks liikumise "Uus vool" ("Jaunā strāva") juhte. Aastatel 18831891 ja 18951897 oli Stučka ajalehe Dienas Lapa toimetaja. Ta arreteeriti 1897. aastal ja saadeti järgmisel aastal välja Vitebskisse ja sealt 1899. aastal Vjatka kubermangu Slobodskoisse. 19031906 elas Vitebskis, seejärel Riias. 1907. aastal saadeti Pēteris Stučka Riiast välja ja ta asus elama Peterburi, kus töötas advokaadina ja osales aktiivselt Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei tegevuses. Veebruarirevolutsiooni järel oli ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Peterburi linnakomitee liige.[1]

20. märtsist – 4. septembrini 1918 oli ta Vene NFSV Justiitsrahvakomissariaadi rahvakomissar.

1918. aasta detsembrist kuni 1920. aasta jaanuarini oli Pēteris Stučka Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride nõukogu esimees (valitsusjuht).[2]

Pēteris Stučka abikaasa Dora Stučka (18701950) oli luuletaja Rainise noorem õde.[3]

Urn Stučka tuhaga paigutati Moskva Kremli müüri sisse.

Aizkraukle linn Lätis kandis aastel 19671991 nime Stučka.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]