Osmund
See artikkel räägib raua liigist. 11. sajandil elanud pühaku kohta vaata artiklit püha Osmund. 
Osmund viitab Rootsis kõrgsulatusahjus toodetud rauale.[1]
Kõrgsulatusahjude levik Euroopas ja tööprotsess[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed kõrgsulatusahjud Euroopas võeti kasutusele 12. sajandil Rootsi aladel, Itaalia ja Saksa aladele levisid kõrgahjud 13. sajandil.[1] Hiinas olid kõrgahjud kasutusel juba varem ning kuigi Euroopa kõrgahjud tulid kasutusele ajal, kui kontakt idamaadega oli tihe, siis ikkagi pole võimatu, et Euroopas leiutati kõrgahjud iseenesest[2].
Kõrgahjude jaoks kasutati voolava vee jõudu, tänu sellele suudeti rauaulatusahjud suuremaks ja kõrgemaks ehitada. Esimene kirjalik allikas veejõu kasutamisest rauatöökojas on 12. sajandi lõpust Lõuna-Rootsist.[3] Kõrgahjude kasutuselevõtuga tulid kaasa mitmed muutused seoses rauatöökodadega: hakati ehitama püsivaid kivist ahjusid, rauasulatuskojad kolisid voolava vee äärde, hakati ärakasutama mangaanirohkeid ja fosforivaeseid mäemaake ning kütusena kasutati ainult puusütt. Kõrgsulatusahju raua kaudse taandamine jagunes kolmeks etapiks: maagi röstimine, rauasulatus, mille tulemusena saadi vedel toormalm ja oksüdeerimise teel toormalmi süsinikusisalduse vähendamine, millest järele jäi vähese süsinikusisaldusega raud. Tänu otsetaandamisele oli raua tootmine kiirem ja odavam, ning raud oli puhtam ja ühtlasema koostisega.[1]
Kõrgahjude kasutamine oli aga kulukam võrreldes varasemate rauasulatusahjudega: oli vaja rohkelt maaki ja puusütt, kõrgahjusid oli raskem ehitada ja korras hoida, tööjõudu oli rohkem vaja, kõrgahjude jaoks oli vaja sobivat asukohta veekogu ääres. Kuna kõrgahjude töötamine oli kulukas, omasid neid arvatavasti jõukad linnakodanikud ning alamaadel, mitte enam kohalikud inimesed, nagu väiksemate rauasulatusahjudega.[3]
Kõrgsulatusahjude mõjud Euroopas ja osmundid[muuda | muuda lähteteksti]
Tänu kõrgahjudele arenes Euroopa metallikaubandus, suurimad keskused olid Madalmaad ja Põhja-Itaalia, samas ei levinud kõrgahjudega raua taandamine aga kõikjale Euroopas, näiteks Lõuna-Saksamaal toodeti rauda otsetaandamist pidi väiksemal skaalal edasi. Madalmaade rauatootjad aga asutasid kõrgahjudega rauasulatuskodasid naaberriikides nagu Prantsusmaa ja Inglismaa. Põhja-Saksamaa rauatööstus võttis kõrgsulatusahjud alles 16. sajandi alguseks kasutusele, kuna Rootsi ja Madalmaade kõrgahjudele ehitatud rauatööstus ohustas kohaliku toodangut. Igas piirkonnas, kuhu kõrgahjud levisid, tehti oma muudatusi ja uuendusi kõrgahjude disainile.[3]
Kõrgahjudes toodetud raua eksport oli aga kõige tähtsam Rootsis, kus sellist rauda kutsuti osmundiks. Osmundid olid keskajal Rootsi üks tähtsamaid ekspordiallikaid, üle Euroopa oli osmund tuntud oma kvaliteedi poolest. Näiteks Inglismaal maksis osmund rohkem kui kohalik toodang ning Baltikumis maksis osmund lausa kaks korda rohkem kui saksa raud. Rootsist eksporditi osmundeid peamiselt Saksamaale (Lübeck, Hamburg), Madalmaadesse, Inglismaale ja Poolasse (Danzig).[4]
Kõrgahjud muutsid võimalikuks ka malmi suuremahulise tootmise, kui raua taandamisel vähendati malmi süsinikusisaldust vaheetapina, siis 15. sajandi algusest hakati malmi lõppproduktina tootma[1]. Malm muutus relvatööstuses tähtsaks, kuna sellest sai valada tulirelvasid ja suurtükke. Malmist tulirelvade valamine oli odavam kui pronksist valamine ning kvaliteetsem ja ohutum kui rauast sepistamine. Samas aga enamik kõrgahjudest saadud malmist muudeti ikka rauaks.[2].
Osmundid Eesti aladel[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene kindel kirjalik teade osmundi importimisest Eesti aladele tuleb 1364. aastast Tallinnast. 16. sajandi alguseks oli osmund tõusnud kõige levinumaks raua liigiks Tallinnas. Esimene viide malmile võib olla 15. sajandi algusest Narvast. Eesti aladelt pole aga tõendeid kõrgahjude kasutamisest ega osmundite tootmisest. Eestist on osmundit leitud Viljandimaalt Põrga külast.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Saage, Ragnar (2020). Metallitööpaigad Eestis 7.-17. Sajandil. Tartu Ülikool. Doktoritöö.
- ↑ 2,0 2,1 Tylecote, Ronald F. (1992). A History of Metallurgy (Second Edition trükk). London: Maney Publishing.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 den Ouden, Alex (1985). Crossley, D. W. (toim). The Introduction and Early Spread of the Blast Furnace in Europe. Wealden Iron Research Group, Bulletin No 5. Second Series. Lk 21–36.
- ↑ Larsson, Felicia; Fischbein, Ellinor (2021). Metallurgical analysis of some osmund iron from Sweden and Estonia: A short historical review of medieval iron production and export. Stockholm: KTH Royal Institute of Technology.