Oskar Öpik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Oskar Eugen Öpik (Norras elades Oskar Øbik; 8. juuni 1895 Kunda20. november 1974 Armagh, Põhja-Iirimaa) oli Eesti diplomaat.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Öpik õppis aastatel 19061914 Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis, 1914 Moskva Aleksei sõjakoolis ja 19241933 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas[1]. Korporatsioon Rotalia liige.

Aastast 1915 sõdis ta Venemaa sõjaväes Galiitsia rindel, oli seejärel sõjavangis Austrias ja interneeritute laagris Taanis. Aastatel 19191920 osales ta Venemaa kodusõjas Murmanski rindel, kindral Jevgeni Milleri armees.

Alates 1920. aastast oli ta Eesti Välisministeeriumi teenistuses, aastail 1923–1926 poliitilise osakonna büroojuhataja, 1927–1928 chargé d'affaires Kaunases, 1928–1931 Moskva, 1931–1933 Berliini ja 1934–1936 Pariisi saatkonna nõunik. Aastatel 1936–1938 oli ta saadik Kaunases, 1938–1939 välisministri abi, 1940. aastal saadik Pariisis. Oskar Öpik oli viimane Eesti Vabariigi saadik, kes esitas oma volitused enne Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt (6. juunil 1940). Surres oli ta ka viimane Eesti saadiku ametis olnud isik.

1942. aastal tuli Oskar Öpik Eestisse, 28. jaanuaril 1943 nimetati ta senisest kohtudirektori abi ametist Eesti Omavalitsuse kohtudirektoriks. Pärast Teist maailmasõda elas ta Prantsusmaal, Norras ja Hispaanias, pärast oma abikaasa surma Põhja-Iirimaal vend Ernst Öpiku juures.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli Ernst, Armin ja Paul Öpiku vend.

Ta oli abielus kaks korda: taanlanna Gerda Plaugmanniga (1890–1945) ja norralanna Eldri Naessiga (1907–1973).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • (Oskar Mamers). Kahe sõja vahel. Stockholm, EMP, 1957.
  • (Oskar Mamers). Häda võidetuile! Stockholm, EMP, 1958.
  • Teekond, mis algas Kundas. Tallinn, Oil Shale, 1997.
  • Sajandi eesti perekond. Kirju Oskar Öpiku arhiivist. Viimsi, Aade, 2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]