Notari ametitoiming

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Notari ametitoimingud (ingl notarial acts) on tõestamistoimingud, õigusabi andmine ja muud notariaaltoimingud.[1]

Notari ametitoimingud on üks osa notari ametitegevusest ning teine osa on notari ametiteenused (ingl notarial services). Ametitoimingute käigus koostab notar dokumendid, mis kuuluvad riigile ning nende tegemine on notarile kohustuslik erinevalt ametiteenustest.[2] Ametitoimingud jagunevad tõestamisseaduse kohaselt täistõestuseks (tõestamiseks) ja lihttõestuseks (kinnitamiseks). Nende kohta käiv reeglistik on reguleeritud tõestamisseaduses (edaspidi TõS).[3]

Ametitoimingutest[muuda | muuda lähteteksti]

Notariaadiseaduses (edaspidi NotS) on sätestatud, milliseid ametitoiminguid teeb notar isikute taotlusel: notar tõestab tehinguid ja tahteavaldusi ning allkirja, ärakirja, dokumendi tõlke ja tõlkija allkirja õigsust. Notar tõestab muid õigusliku tähendusega sündmusi ja asjaolusid, sealhulgas hääletamis-, loosimis- ja liisuheitmise tulemusi ning mereproteste.[4] Notari ülesanne on anda omandiõiguse tunnistus vara osale ning edastada isikute avaldusi ja teateid teistele isikutele. Notari ametitoiminguks on võtta deposiiti ja anda edasi raha, väärtpabereid ja -esemeid ning võtta hoiule dokumente.[1] Notar väljastab registriseisu tõendeid ja registri väljatrükke, koostab varaloendeid ning korraldab ja viib läbi vabatahtlikke enampakkumisi. Notar lahendab ka pärimisasju ja annab välja pärimisõiguse tunnistusi.[5]

Tõestamisele ja kinnitamisele lisaks tegeleb notar ka pärimisasjade menetlemisega, mille juhud ja kord on sätestatud pärimisseaduses, ning säilitab notariaaldokumente ja väljastab nende ärakirju.[6]

Notari kohustus on ka anda õigusabi neile, kes ametitoimingus osalevad, ning koostada dokumendiprojekte.[7]

Tõestamistoiming[muuda | muuda lähteteksti]

Tõestamistoiming on notari ametitoiming, mida peab tegema notar ametiisikuna. Tõestamistoimingu tegemiseks on vaja notariaaltoimingu tegemise taotlust, hiljem on võimalik tõestada ja olla tunnistaja. Tõestamistoimingud on notari ametitegevuse üks tähtsaim osa.[5]

Tõestamistoimingud erinevad muudest asjaoludest selle poolest, et need põhinevad tunnistamisel. Ka pärimisõiguse tunnistuse (lihttõendi kui dokumendi liigi) väljastamine ei põhine tunnistamisel, vaid tõendamisel. Tunnistusdokument erineb tõendist selle poolest, et tõend sisaldab pädeva ametiisiku õiguslikku otsustust, hinnangut ja/või järeldusi. Samuti ei ole varaloendi koostamine ja hoiulevõtmine ehtne tunnistusdokument, vaid pigem notari aruanne oma tegevuse kohta.[5]

Tõestamistoimingu vormid on notariaalne tõestamine ja notariaalne kinnitamine, mille asjaolud kajastab notar notariaalaktis või -märkes.[8] Tõestamise alla käivad täistõestusega lepingud, näiteks kinnisasja müük või koormamine, äriühingu asutamine. Kinnitamisel tegeleb notar lihttõestusega, näiteks allkirja või ärakirja kinnitamisega.[3]

Keeldumine[muuda | muuda lähteteksti]

NotS-e kohaselt on notaril õigus keelduda ametitoimingute tegemisest ainult seaduses sätestatud juhtudel. Isik, kelle ametitoimingu tegemisest notar keeldub, võib notarilt nõuda dokumenti, milles on toodud keeldumise põhjused. Seda tuleb teha alates keeldumise päevast kolme tööpäeva jooksul. Nimetatud isik võib siiski nõuda ametitoimingu tegemist halduskohtumenetluse korras.[9]

TõS §-s 4 on täpsustatud, et notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest järgmistel juhtudel:

„1) taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega;

2) taotletava toimingu eesmärgid on ilmselt lubamatud ja ebaausad;

3) tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus.“[8]

Tehing võib olla formaalselt seadusega kooskõlas, kuid notar saab toimingu tegemisest põhjendatult keelduda. Seda seetõttu, et keeldumine kaitseks isikute õigusi, näiteks kui taotletava toimingu eesmärk on ilmselt maksupettuse või muu kolmandate isikute õiguste-huvide rikkumine või kui tegu on näilise tehinguga ja/või kasutatakse variisikut. Sellisel juhul on määravad nii tõestavate avalduste sisu kui ka muud notarile teadaolevad asjaolud ja suhted.[5]

Täiendavalt saab tuua näite riigikohtu lahendist 3-1-1-17-15, kus süüdistati isikut, kes allkirjastas korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mis sisaldas valeandmeid, ning isik oli sellest teadlik. Isik mõisteti süüdi ning ta esitas nii apellatsioon- kui ka kassatsioonkaebuse. Tehingu tõestamise käigus tuleb notaril teavitada osalisi ka taotletava tehingu tagajärgedest ja hoiatada kehtivast õigusest tulenevate riskide eest. Tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärk võib olla nii tehingupoolte kaitse ehk hoiatusfunktsioon, tehingupoolte nõustamine kui ka tõendamisfunktsioon. Ostuhinna osalise tasumise ja ülejäänud ostuhinna kavatsuse kohta valetamine takistas notari ülesannete täitmist. Selle tõttu jättis riigikohus kassatsioonkaebuse rahuldamata.[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 E. Andresen. Asutamisvabadus Euroopa Ühenduse õiguses: kohaldatavus ladina notariaadile. – Juridica VII/1999, lk 338.
  2. Ilona Müür (2013). Notariameti olemus ja notari roll õigusnõustajana. Tallinn: TÜ õigusteaduskond. Lk 14-15. 
  3. 3,0 3,1 T. Puri. Notari ametiteenused ning notar vahekohtunikuna. – Juridica VI/2011, lk 453.
  4. Notariaadiseadus, § 29 lg 1. – RT I 2000, 104, 684.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 R. Joamets. Tõestamisest tõestamisseaduses. – Juridica X/2001, lk 680.
  6. Notariaadiseadus, § 29 lg-d 2 ja 3. – RT I 2000, 104, 684.
  7. Notariaadiseadus, § 30 lg 1. – RT I 2000, 104, 684.
  8. 8,0 8,1 Tõestamisseadus. – RT I, 10.03.2016, 14.
  9. Notariaadiseadus, § 40 lg-d 1, 2 ja 4. – RT I 2000, 104, 684.
  10. RKKKo 31.3.2015, 3-1-1-17-15.