Pärimisõigus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pärimisõigus on tsiviilõiguse haru, mis reguleerib isiku surmaga seotud varalisi tagajärgi. Pärimisõiguse regulatsiooni eesmärk on selgitada välja, mis tingimustel toimub pärandvara üleminek pärijale või pärijatele.[1]

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õigussüsteemis eristatakse õigust objektiivses ja subjektiivses mõttes.[2] Seetõttu eristatakse ka pärimisõigust selle objektiivses ja subjektiivses mõttes.

  1. Objektiivne pärimisõigus on pärimise korda ja tingimusi sätestavate õigusnormide kogum.
  2. Subjektiivne pärimisõigus on konkreetsele isikule pärimisõiguse normidest tulenev õigus.

Pärimisõigusega reguleeritakse üksnes inimese surma varaõiguslikke tagajärgi eraõiguse piires.[3] Seega ei mõjuta pärimisõigus pärandaja vara valitsemist ning sellest tulenevalt varaga tehingute tegemist pärandaja eluajal.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Peamine pärimisõiguse allikas on pärimisseadus. Pärimisõigus ei hõlma ainult pärimisseadust, kuna pärimisõigus on tsiviilõiguse üks osa. Seetõttu on see seotud ka eraõiguse teiste harudega (tsiviilõiguse üldosa, võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus jm).[3] Pärimisõiguse kohaldamisel tuleb vaadata ka teisi õigusallikaid.

Pärimisõiguse allikad on järgmised normistikud:

  • notariaadiseadus – reguleerib notari ametiülesandeid, sealhulgas pärimismenetluse läbiviimist ning tõestamistoimingud (näiteks viimse tahte avalduse tõestamine[4]);
  • tõestamisseadus – kehtestab notari pädevuses olevate tõestamistoimingute tegemise korra;
  • pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord – reguleerib testamendiga seotud notari ametitoiminguid ja pärimismenetluse käigus tehtavaid toiminguid;
  • pärimisregistri pidamise, pärimisregistrisse kannete tegemise ja pärimisregistrist teabe väljastamise kord – reguleerib pärimisregistri pidamise korda ja pärimisregistriga seotud toiminguid. Pärimisregister on andmekogu, mida peetakse testamentide, pärimislepingute, Pärandvara hoiumeetmete, pärimismenetluste, pärimistunnistuste ja pärandvara ühisuse osade võõrandamise kohta arvestuse pidamiseks, andmete säilitamiseks ning avalikustamiseks;
  • notariaadimäärustik – notariaadimäärustiku alusel määratakse notari ametitegevuse, teiste tõestamisõiguslike isikute tõestamistoimingute tegemise ja notariaadi tegevuse korraldamine;
  • kohtutäiturimäärustik – reguleerib pärandvara inventuuri tegemist;
  • rahvusvahelise eraõiguse seadus – reguleerib õigussuhteid, mil on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Kui enne 17. juulit 2015 surnud isiku pärimisasjas ilmneb välismaine element (näiteks pärandaja elas enne surma välisriigis, pärandaja vara on välisriigis jms), siis määratakse pärimisasjale kohalduva riigi õigus selle seaduse alusel;
  • Euroopa pärimismäärus (650/2012) – käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist. Määrust kohaldatakse 17. augustil 2015 või hiljem surnud isikute suhtes.

Loetelu ei ole ammendav. Pärimisõiguse rakendamisel võivad asjakohased õigusnormid tuleneda ka võlaõigusseadusest, asjaõigusseadusest, perekonnaõigusest, tsiviilkohtumenetluse seadustikust jms.

Areng Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kehtivale pärimisseadusele eelnevad pärimisõiguse normistikud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Balti eraseadus (1864–31.12.1940) – Balti eraseaduses oli 1216 paragrahvi pärimisõigust reguleerivaid sätteid.[5]
  • 1922. aasta Vene NFSV tsiviilkoodeks (01.01.1941–01.01.1965) – Nõukogude õiguses sisaldusid vähesed pärimisõiguslikud normid Vene NFSV tsiviilkoodeksis ja alates 1965. aastast Eesti NSV tsiviilkoodeksis.[6]
  • Tsiviilseadustiku 1940. aasta eelnõu – tsiviilseadustiku allikaks oli Balti eraseadus. Tsiviilseadustiku 1940. aasta eelnõus oli pärimisõiguslikke sätteid 315 paragrahvi (pärimisõigust käsitlesid §­-d 567–881).[5] Selle seadustiku eelnõu peamine põhimõtteks oli, et isiku surmaga ei kustu tema varanduslikud õigused ja kohustused, vaid need jäävad õiguste ja kohustuste kogumina alles. Pärandaja õigused ja kohustused ei lähe pärijale üle automaatselt, vaid pärijad omandavad pärandi vastava tahteavalduse põhjal. Juba selle eelnõu järgi oli võimalik pärida testamendi ja pärimislepingu järgi ning nende puudumisel seaduse järgi. Erinevalt Balti eraseadusest fikseeriti selles eelnõus sundosa instituut.[7]
  • 1964. aasta Eesti NSV tsiviilkoodeks (01.01.1965–31.12.1996) – Eesti NSV tsiviilkoodeksi järgi toimus pärimine seaduse ja testamendi järgi. Pärimine seaduse järgi leidis aset, kui ja kuivõrd seda ei ole testamendiga muudetud. Juhul, kui ei olnud seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärijatest pärandit vastu ei võtnud, siis läks surnu vara üle riigile.[8] Lisaks esines ka Eesti NSV Tsiviilkoodeksis sundosa instituut.[9]
  • Pärimisseadus 1996 (vastu võetud 15.05.1996, kehtis 01.01.1997–31.12.2008) – seadustiku pärimisõiguse osa esialgse eelnõu koostas valitsuse moodustatud komisjoni liige J. Jaakson.[5] Tsiviilseadustiku eelnõu arvestas Eesti tsiviilõiguslikku minevikku ning eriti Balti eraseaduse sätteid ja kasutas teiste maade, eeskätt Saksamaa, Šveitsi ja Ungari tsiviilseadustike ideid. Selle tulemusel saadi eelnõu, mis oli kooskõlas tolleaegses põhiseaduses deklareeritud õigluse, seaduslikkuse ja vabaduse põhimõtetega ning turumajanduse tingimustega. Sõnastuses taotleti lihtsust, täpsust ja lakoonilisust ning kasuistlikkust välistavat abstraktsust, millest tulenes teksti süstemaatilise tõlgendamise vajadus.[5] Eelnõu koosnes 166 paragrahvist, mis olid paigutatud seitsmesse ossa. Nendeks olid üldsätted, pärimine seaduse järgi, pärimine testamendi järgi, pärimisleping, sundosa, pärimise käik ja rakendussätted.[10]

Kehtiv õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Uus pärimisseadus võeti vastu 17. jaanuaril 2008 ning jõustus 1. jaanuaril 2009. Pärimisseaduse eelnõu väljatöötamine oli tingitud vajadusest viia 1996. aastal vastu võetud pärimisseadus vastavusse vahepeal õiguskorras toimunud muudatustega, samuti vajadusest kõrvaldada pärimisseaduse rakendamisel tekkinud kitsaskohad.[11]

Suurim muudatus võrreldes 1996. aasta pärimisseadusega oli pärandvara nn vastuvõtusüsteemi asendamine nn loobumissüsteemiga. Olulised täiendused on seotud veel testamenditäitja ja pärimise käigu regulatsiooniga. Eelkõige pärandvara inventuuri, pärija võlausaldajate väljaselgitamise ning nende nõuete rahuldamise täpsustamisega. Samuti täpsustati, millistel tingimustel ja kui suures ulatuses vastutab pärija pärandaja kohustuste eest täiendavalt ja isiklikult oma varaga.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mikk, Tiina 2012: "Pärimisõigus". Sisekaitseakadeemia, Tallinn. Lk 11.
  2. Anepaio, Toomas (jt) 2003: "Sissejuhatus õigusteadusess"". Juura, Tallinn. Lk 18.
  3. 3,0 3,1 Mikk, Tiina 2012: "Pärimisõigus". Sisekaitseakadeemia, Tallinn. Lk 21.
  4. Mikk, Tiina 2012: "Pärimisõigus". Sisekaitseakadeemia, Tallinn. Lk 22.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 E. Silvet 1995: Juridica VII "Pärimisõiguse eelnõu põhijoontest". Lk 282.
  6. Mikk, Tiina 2012: "Pärimisõigus". Sisekaitseakadeemia, Tallinn. Lk 20.
  7. Ühistegelised Uudised 1939/17. Lk 5. Arvutivõrgus kättesaadav: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uhisuudised19390428.2.30.
  8. Ananjeva, J (jt) 1969: "Eesti NSV Tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne". Eesti Raamat, Tallinn. Lk 567.
  9. Ananjeva, J (jt) 1969: "Eesti NSV Tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne". Eesti Raamat, Tallinn. Lk 575.
  10. E. Silvet 1995: Juridica VII "Pärimisõiguse eelnõu põhijoontest". Lk 283.
  11. 11,0 11,1 Pärimisseaduse eelnõu 56 SE. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/bf9178a0-a068-736c-7b0f-654c7b4fa81f/P%C3%A4rimisseadus.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pärimisseadus
  2. Euroopa pärimismäärus (650/2012)
  3. 1996. a pärimisseadus
  4. Notariaadiseadus
  5. Tõestamisseadus
  6. Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord
  7. Pärimisregistri pidamise, pärimisregistrisse kannete tegemise ja pärimisregistrist teabe väljastamise kord
  8. Notariaadimäärustik
  9. Kohtutäiturimäärustik
  10. Rahvusvahelise eraõiguse seadus