Nikolai Helk
| Nikolai Helk | |
|---|---|
| Sünniaeg |
25. jaanuar 1886 Laiuse |
| Surmaaeg |
14. mai 1941 Tallinn |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud | Sõjaväe Kõrgem Kohus |
| Autasud |
Kotkaristi teenetemärgi III klass (1935) Kotkaristi teenetemägi II klass (1939) |
Nikolai Helk (kuni 18. detsembrini 1922 Nikolai Tšistjakov; 25. jaanuar 1886 Laiuse Kirikuküla – 14. mai 1941 Tallinn (teistel andmetel 14. oktoober 1941)) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1937) ja jurist.
Päritolu ja haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Nikolai Helk sündis Tartumaal (praegu Jõgevamaa) Laiuse kihelkonnas Laiuse vallas (praegu Jõgeva vald) Kirikukülas (praegu Laiusevälja) kohaliku Laiuse Jumalaema Sündimise õigeusu koguduse köstri Nikolai Tšistjakovi peres. 1897–1908 õppis Riia Vaimulikus Koolis ja Seminaris. Seejärel õppis õigusteadust Varssavi ülikoolis, mille lõpetas 1913.[1] 1916. aasta 3. mail astus Aleksandri sõjakooli, mille lõpetas sama aasta 1. oktoobril lipnikuna.
Teenistus
[muuda | muuda lähteteksti]Varssavi Ülikooli lõpetamise järel asus ta teenistusse kohtuametniku kandidaadina Varssavi kohtupalatisse. 1914. aastast alates töötas Moskva kohtupalatis. Pärast sõjakooli lõpetamist 1916. aastal oli aasta aega Vene sõjaväes, 62. polgu ja seejärel 183. tagavara-jalaväepolgu nooremohvitser ja polgukohtu asjaajaja. Pärast punaste võimuletulekut töötas varustuse ja toitluse alal 1921. aastani, mil tuli Eestisse. 20. aprillist 1921 töötas 4. jaoskonna sõjaväekohtu uurijana ning nimetati 1. novembril Sõjaringkonnakohtu alaliseks liikmeks. Sama aasta 18. detsembril muutis Riigikohus ta perekonnanime Helk'iks (varem oli tal venepärane perekonnanimi Tšistjakov). Oli järgnenud aastatel kommunistide protsesside eesistuja. Karistas 1. detsembri 1924. aasta mässu korraldajaid. 1924 leitnant, 1925 kapten, 1928 major, 1933 kolonelleitnant.
28. veebruarist 1935 sai Sõjaringkonnakohtu (alates 1938 Sõjaväe Kõrgem Kohus) esimeheks, mõistis kohut vapside üle 1935.–1936. aastal, sai 24. veebruaril 1937 koloneliks ja 1. märtsil 1937 (vanusega samast päevast)[2] kindralmajoriks ametikoha (Sõjaringkonnakohtu esimees) alusel[3].
Eesti okupeerimisel vallandati ta 15. september 1940 ametist[4] ja arreteeriti kaks päeva hiljem. Balti Sõjaväeringkonna sõjatribunal mõistis ta 7. aprillil 1941 § 58-4 ja § 58-13 alusel surma. Esitas kassatsioonikaebuse, mis 12. mail 1941 lükati tagasi. Ta lasti maha 1941. aasta 14. mail Tallinnas, teistel andmetel hukati ta alles 14. oktoobril 1941. Tema matmispaik on teadmata.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]1914. aastal abiellus Tatjana Daniloviga, neil oli kaks poega: Jüri (1918–1943, reservlipnik)[5] ja Nikolai (1924–1926). Helk oli Konstantin Pätsi venna Nikolai naisevend.
Gustav Kunnose atestatsioon 1923. aastast: "Välja arenenud kohusetundega ning täidab tema peale pandud kohustusi väga põhjalikult. Tähelepannes, et kohtu tegevus on seadusega piiratud, ei ole sel alal kohtunikul võimalik oma initsiatiivi näidata, siiski peab tähendama, et algatuse võim on suur. ... Kohtualaga väga vilunud ning on läbiviinud mitmed suured protsesid; rahulikult ning väga osavalt juhatab kohtuistanguid; kiirelt otsustab keerulisi küsimusi."[6]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Raudsepp, Anu. Riia Vaimulik Seminar 1846-1918. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1998.
- ↑ https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.5.378:22 Riigivanema käsukiri kaitsevägedele nr. 10 – 1. märtsist 1937
- ↑ https://dea.digar.ee/?a=d&d=AKriigiteataja19370212 Ohvitseride teenistuskäigu seadluse muutmise ja täiendamise seadlus (RT 1937, 12, 101)
- ↑ 1130. Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 69., Riigi Teataja, nr. 112, 25 august 1940
- ↑ http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1&id=19125 Ohvitseride andmekogu
- ↑ https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.495.7.985:70