Niidukoosluse taimestiku taastamine

Allikas: Vikipeedia

Niidukoosluse taimestiku taastamine on kohaliku ehk pärismaise floora liikide taasasustamine niidule, kust need on kadunud.

See on üks mitmest pärandkoosluste taastamiseks[1] ettenähtud tegevus. Poollooduslikud kooslused ehk pärandkooslused on ühed enim ohustatud elupaikadest. Seda on põhjustanud näiteks traditsioonilise põllumajanduse asendumine intensiivse ja laiaulatusliku põllumajandusega, alade kinnikasvamine ja urbaniseerumine, mis omakorda on põhjustanud maa-alade fragmenteerumise. Fragmenteerumine tähendab aga elupaikade vähenemist, populatsiooni kahanemist ning levimisvõimaluste raskendamist iseseisvalt allesjäänud pärandkooslustele.[2]

Looduslik taimestumine (niidu kinnikasvamine).

Seega on tähtis Eesti aladel hävinud või degradeerunud koosluselaike taastada ning suurendada nende tänast pindala. [3]

Levinumad taastamismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Levinumad taastamismeetodid on

  • looduslik taimestumine,
  • seemnesegude külvamine,
  • taimse materjali siirdamine,
  • pindmise mullakihi eemaldamine või töötlemine.

Õige meetodi valik oleneb taastatava maa-ala seisukorrast, ajaloost, leviste osakaalust, doonor aladest ning ajalisest panusest ja kulutustest. Olenevalt vajadusest võib neid ka korraga kasutada.[4]

Looduslik taimestumine[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikult ala taimestumine on kõige odavam ja lihtsam koosluse taastamise viis. Looduslikule taimestumisele eelneb niitmine või võsa eemaldamine, mis lubab loodusel ise taastuda. Antud valdkonda on palju uuritud ning see on aluseks taastamise ökoloogiale. Kooslusele iseloomuliku taimestiku taastumise edukus sõltub kohalike leviste olemasolul vahetus läheduses olevatest kooslustest. Nende puudumisel lähiümbruses fragmenteerituse tõttu on iseeneslik taastumine takistatud. Veel üheks takistavaks teguriks on põllumajanduslik tegevus, mis hävitab ökosüsteemi ning põhjustab koosluse toitainetega ülerikastumist. Kohalike seemnepankade hävimine ja umbrohu levik põhjustavad koos mullas sisalduva kõrge toitainete kogusega mharuldastele liikidele konkurentsi. Seega on looduslik taastumine sageli aeglane ja etteaimamatu ning tihti on vajalik mõne teise meetodi kaasamine.[4]

Seemnesegude külvamine[muuda | muuda lähteteksti]

Seemnete kogumine

Taastatatud alale külvatakse loodusest kogutud või ettekasvatatud sobilike liikide seemneid. Pärast külvamist toimub ka looduslik suktsessioon. Seemnesegud on eristatavad sisaldavate leviste ligikaudse arvu järgi. Madalama mitmekesisusega segud (low-diversity mixtures) koosnevad üldjuhul 28 liigi levistest. Kõrgema mitmekesisusega segud (high-diversity mixtures) aga üle kümne erineva liigi seemnetest. Taastamistöödeks vajalikke segusid on võimalik koguda taastatava alaga sarnastelt niidukooslustelt või osta kaubanduslikelt ettevõtetelt, kui toodang on pärit kohalikest populatsioonidest. Haruldaste liikide seemneid ei pruugi kaubandusest leida või on nad väga kallid. Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda nende kvaliteeti ja päritollu. Sellepärast on siiski eelistatud kasutada taastatavale alale lähimatest kooslustest varutud seemnesegusid. Sellega vähendatakse tööde ebaõnnestumise riski liiga suure geneetilise mittesobimatuse tõttu. Kohalike liikide külvamine tõstab taastamistööde edukust veelgi, kuna nad on sarnase keskkonnaga juba kohanenud ega jää konkurentsi tõttu umbrohule alla, kuigi käsitsi seemnete varumine on kallis ja aeganõudev.

Madalama mitmekesisusega seemnesegude külvamisega võib taastuda vaid esmane taimestik, eelkõige üheaastase kasvuga liigid ning haruldaste niidule iseloomulike taimede levik alale võib võtta rohkem aega. Mitmekesise koosluse täielik taastamine on seega väga aeglane. Koosluse täielik taastamine vajab ka taastamise järel hoolt. Seemnesegude külvamise käigus tuleks mulda ka töödelda ning ala tihedamalt niita.[4]

Heina transport[muuda | muuda lähteteksti]

Kanarbiku transport taastatavale alale

Heina transport (hay stewing) oli kasutusel kuni umbes 20. sajandi keskpaigani. Oluliste taimede seemneid sisaldava värske taimse materjali või heina siirdamisel on võimalik tõsta taastatava maa-ala liigirikkust või alustada sekundaarset looduslikku taimestumist. Siirdatava materjali koostamisel on oluline jälgida, taastatava ala seisukorda, taimse materjali doonorala kaugust taastatavast objektist ning aega materjali kogumiseks ja sortimiseks.

Kõige mõistlikum on taimset materjali koguda, kui vajalike liikide seemned on peaaegu küpsed. Suurima kasu saamiseks tuleks kuivi alasid niita juunis, niiskeid alasid juunis-juulis ning märgi alasid juulis või augusti lõpus. Muidugi tuleb arvestada valitsevaid ilmastikutingimusi. Materjali varumine septembris ei pruugi tagada piisavalt leviseid, mis omakorda ei vii mitmekesistumisele. Kogutud taimset materjali võib kasutada kohe, 24 tunni jooksul või kuivatada ja hoiustada heinana. Värske taimse materjali kasutamine annab aga paremaid tulemusi, kuna kuivatamise käigus võib seemneid kaotsi minna. Kogutud materjal külvatakse kas 1015 sentimeetriliste vahedega või siis 12 kg/m2. Leviste kõrge osakaalu korral võib kogust vähendada kuni 0,51 kg/m2. [4]

Pindmise mullakihi eemaldamine või töötlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Endiste põllumajanduslike alade väetamise tagajärjel mulda kuhjunud toitained suurendavad ala produktiivsust ning teevad koosluse sobimatuks väheviljakaid tingimusi eelistavatele niiduliikidele. Toitainete vähendamise eesmärgil eemaldatakse mulla pindmine kiht või lisatakse süsinikku. Üldjuhul on eemaldatavaks kihiks umbes 2550 cm. Lisaks toitainetele võib mullakihi eemaldamine vähendada ka umbrohu leviste osakaalu. Kihtide eemaldamisel tuleb arvestada pinnastruktuuriga, et ei tekiks tuule- ega mullaerosiooni.

Teiseks võimaluseks on süsiniku lisamine, mille tagajärjel toitainete sisaldus langeb. Enim kasutatud süsinikuallikateks on multš või hein. Vähesel määral kasutatakse ka sahharoosi. Kokkuvõttes on toitainete vähendamiseks eelistatuim siiski pindmise mullakihi eemaldamine, kuna süsiniku lisamine on pigem lühiajalisem lahendus. Lisaks neile kahele meetodile on võimalik mullakihte ja ka näiteks turvast doonor aladelt taastatavatele aladele siirdada. Siiski pole see väga soovituslik, sest kaevamine võib kahjustada algseid kooslusi. Lisaks nõuab selline siirdamine rohkem tööjõudu ning masinaid, mis aga suurendab taastamistööde kulutusi. Näiteks Loode-Ungaris säilis taastustööde käigus 4 m x 1 m x 0,6 m suuruste mullakihtide siirdamisel vaid 16% liikidest. [4]

Seemnete levikule ja liigirikkuse kujunemisele kaasa aitavad  meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Istutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Taastatava ala liigilist mitmekesisust tõstab ka isendite või maa-aluste osade, nagu näiteks risoomi või sibulate istutamine. Taimede istutamine on aga küllaltki kulukas, seega harva kasutusel.

Karjatamine ja niitmine[muuda | muuda lähteteksti]

Klitfår.jpg

Karjatamine ja niitmine pärast taastamistöid soodustavad koosluse asustamist elukohaspetsiifiliste liikidega ning mitmekesistumist, kiirendades taastumist. Tihtipeale koguneb pärast taastamistöid liigselt maapealset biomassi. Taastamise järel on niidud sageli liialt produktiivsed ning karjatamine ja niitmine aitavad vähendada biomassi, ühtlustades seeläbi liikide konkurentsitingimusi. Ühtlasi on loomad karjatamisel head leviste kandjad ja levitajad. [4]

Näiteid niitude taastamisest Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

"Life to alvars"[muuda | muuda lähteteksti]

„Life to alvars“ ehk „Elu loopealsetele“ on 2014. aastal alguse saanud (lõpptähtajaga 2019. aasta september) projekt, mille käigus plaanitakse taastada veel alles olevaid, kuid kadakatega kinni kasvanud loopealseid ning tagada nende jätkusuutlik karjatamine Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Läänemaal ja Pärnumaal. Kokku on plaanis taastada 25000 hektarit loopealseid. Projekti viivad läbi Keskkonnaamet, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing.[5]

"Urbancows"[muuda | muuda lähteteksti]

„Urbancows“ ehk „Linnalehmad“ on 2011. aastal alustatud (lõpptähtajaga 2016. aasta detsember) projekt Pärnu linna rannaniitude taastamiseks ja tutvustamiseks. Eesmärgiks on rannaniitude (ligikaudu 250 hektarit), rannikulõukade ja erinevate kaitsealuste liikide elupaikade taastamine. Selle käigus puhastatakse niit roost ja lõukad setetest, taastatakse loodusliku veerežiim ning parandatakse kaitsealuste liikide elutingimusi.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Koosluste taastamise kohta vt K. Kull (2005). Looduse taastamine kui pöörduvuse kultuur. Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat 83: 37–48.
  2. T.Talvi (2001) „Pool-looduslikud kooslused“, Viidumäe-Tartu
  3. M. Pärtel, H.H. Bruun, M. Sammul (2005) „Biodiversity in temperate European grasslands: origin and conservation.“, Grassland Science in Europe, Tartu
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 P. Török, E. Vida, B. Deák,S. Lengyel, B. Tóthmérész (2011) „Grassland restoration on former croplands in Europe: an assessment of applicability of techniques and costs.“, Biodiversity and Conservation, Hungary.
  5. Eesti loopealsete karjamaade taastamine, 5.11.15.http://www.keskkonnaamet.ee/elualvaritel/
  6. Rannaniitude taastamine ja tutvustamine Pärnu linnas, 5.11.15.http://www.keskkonnaamet.ee/linnalehmad/linnalehmad-2/