Niidukoosluse taimestiku taastamine
Niidukoosluse taimestiku taastamine on kohaliku ehk pärismaise floora liikide taasasustamine niidule, kust need on kadunud.
See on üks mitmest pärandkoosluste taastamiseks[1] ettenähtud tegevusest. Poollooduslikud kooslused ehk pärandkooslused on ühed enim ohustatud elupaikadest. Seda on näiteks traditsioonilise põllumajanduse asendumine tõttu intensiivse ja laiaulatusliku põllumajandusega, alade kinnikasvamise ja urbaniseerumisega, mis omakorda on põhjustanud maa-alade fragmenteerumise. Fragmenteerumine tähendab aga elupaikade vähenemist, populatsiooni kahanemist ning levimisvõimaluste raskendamist iseseisvalt allesjäänud pärandkooslustele.[2]
Seega on tähtis Eesti aladel hävinud või degradeerunud koosluselaike taastada ning suurendada nende tänast pindala.[3]
Levinumad taastamismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]
Levinumad taastamismeetodid on
- looduslik taimestumine,
- seemnesegude külvamine,
- taimse materjali siirdamine,
- pindmise mullakihi eemaldamine või töötlemine.
Õige meetodi valik oleneb taastatava maa-ala seisukorrast, ajaloost, leviste osakaalust, doonoraladest ning ajalisest panusest ja kulutustest. Olenevalt vajadusest võib korraga kasutada ka mitut meetodit.[4]
Looduslik taimestumine[muuda | muuda lähteteksti]
Looduslik taimestumine on kõige odavam ja lihtsam koosluse taastamise viis. Looduslikule taimestumisele eelneb niitmine või võsa eemaldamine, mis võimaldab loodusel ise taastuda. Antud valdkonda on palju uuritud ning see on aluseks taastamise ökoloogiale. Kooslusele iseloomuliku taimestiku taastumise edukus sõltub kohalike leviste olemasolust vahetus läheduses. Nende puudumisel lähiümbruses fragmenteerituse tõttu on iseeneslik taastumine takistatud. Veel üheks takistavaks teguriks on põllumajanduslik tegevus, mis hävitab ökosüsteemi ning põhjustab koosluse toitainetega ülerikastumist. Kohalike seemnepankade hävimine ja umbrohu levik, koos mullas sisalduva suure toitainete kogusega põhjustavad haruldastele liikidele konkurentsi. Seega on looduslik taastumine sageli aeglane ja etteaimamatu ning tihti on vajalik mõne teise meetodi kaasamine.[4]
Seemnesegude külvamine[muuda | muuda lähteteksti]
Taastatud alale külvatakse loodusest kogutud või ettekasvatatud sobilike liikide seemneid. Pärast külvamist toimub ka looduslik suktsessioon. Seemnesegud on eristatavad sisalduvate leviste ligikaudse arvu järgi. Madalama mitmekesisusega segud (low-diversity mixtures) koosnevad üldjuhul 2–8 liigi levistest. Kõrgema mitmekesisusega segud (high-diversity mixtures) aga üle kümne erineva liigi seemnetest. Taastamistöödeks vajalikke segusid on võimalik koguda taastatava alaga sarnastelt niidukooslustelt või osta kaubanduslikelt ettevõtetelt, mille toodang on pärit kohalikest populatsioonidest. Haruldaste liikide seemneid ei pruugi kaubandusest leida või on nad väga kallid. Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda nende kvaliteeti ja päritollu. Sellepärast on siiski eelistatud kasutada taastatavale alale lähimatest kooslustest varutud seemnesegusid. Sellega vähendatakse töö ebaõnnestumise riski liiga suure geneetilise mittesobimatuse tõttu. Kohalike liikide külvamine tõstab taastamistööde edukust veelgi, kuna nad on sarnase keskkonnaga juba kohanenud ega jää konkurentsis umbrohule alla, kuigi käsitsi seemnete varumine on kallis ja aeganõudev.
Madalama mitmekesisusega seemnesegude külvamisega võib taastuda vaid esmane taimestik, eelkõige üheaastase kasvuga liigid ning haruldaste niidule iseloomulike taimede levik alale võib võtta rohkem aega. Mitmekesise koosluse täielik taastamine on seega väga aeglane. Koosluse täielik taastamine vajab ka taastamise järel hoolt. Seemnesegude külvamise käigus tuleks mulda ka töödelda ning ala tihedamalt niita.[4]
Heina transport[muuda | muuda lähteteksti]
Heina transport (hay stewing) oli kasutusel kuni umbes 20. sajandi keskpaigani. Oluliste taimede seemneid sisaldava värske taimse materjali või heina siirdamisel on võimalik tõsta taastatava maa-ala liigirikkust või alustada sekundaarset looduslikku taimestumist. Siirdatava materjali koostamisel on oluline jälgida taastatava ala seisukorda, taimse materjali doonorala kaugust taastatavast objektist ning materjali kogumise ja sortimise hetke.
Kõige mõistlikum on taimset materjali koguda, kui vajalike liikide seemned on peaaegu küpsed. Suurima kasu saamiseks tuleks kuivi alasid niita juunis, niiskeid alasid juunis-juulis ning märgi alasid juulis või augusti lõpus. Muidugi tuleb arvestada valitsevaid ilmastikutingimusi. Materjali varumine septembris ei pruugi tagada piisavalt leviseid, mis omakorda ei vii mitmekesistumisele. Kogutud taimset materjali võib kasutada kohe, 24 tunni jooksul või kuivatada ja hoiustada heinana. Värske taimse materjali kasutamine annab aga paremaid tulemusi, kuna kuivatamise käigus võib seemneid kaotsi minna. Kogutud materjal külvatakse kas 10–15 sentimeetriliste vahedega või siis 1–2 kg/m2. Leviste kõrge osakaalu korral võib kogust vähendada kuni 0,5–1 kg/m2.[4]
Pindmise mullakihi eemaldamine või töötlemine[muuda | muuda lähteteksti]
Endiste põllumajanduslike alade väetamise tagajärjel mulda kuhjunud toitained suurendavad ala produktiivsust ning teevad koosluse sobimatuks väheviljakaid tingimusi eelistavatele niiduliikidele. Toitainete vähendamise eesmärgil eemaldatakse mulla pindmine kiht või lisatakse süsinikku. Üldjuhul on eemaldatavaks kihiks umbes 25–50 cm. Lisaks toitainetele võib mullakihi eemaldamine vähendada ka umbrohu leviste osakaalu. Kihtide eemaldamisel tuleb arvestada pinnastruktuuriga, et ei tekiks tuule ega mulla erosiooni.
Teiseks võimaluseks on süsiniku lisamine, mille tagajärjel toitainete sisaldus langeb. Enim kasutatud süsinikuallikateks on multš või hein. Vähesel määral kasutatakse ka sahharoosi. Kokkuvõttes on toitainete vähendamiseks eelistatuim siiski pindmise mullakihi eemaldamine, kuna süsiniku lisamine on pigem lühiajalisem lahendus. Lisaks neile kahele meetodile on võimalik mullakihte ja ka näiteks turvast doonoraladelt taastatavatele aladele siirdada. Siiski pole see väga soovituslik, sest kaevamine võib kahjustada algseid kooslusi. Lisaks nõuab selline siirdamine rohkem tööjõudu ning masinaid, mis aga suurendab taastamistööde kulutusi. Näiteks Loode-Ungaris säilis taastustööde käigus 4 m × 1 m × 0,6 m suuruste mullakihtide siirdamisel vaid 16% liikidest.[4]
Kaasa aitavad meetodid[muuda | muuda lähteteksti]
Taastatava ala liigilist mitmekesisust tõstab ka isendite või maa-aluste osade, nagu näiteks risoomi või sibulate istutamine. Taimede istutamine on aga küllaltki kulukas, seega harva kasutusel.
Karjatamine ja niitmine pärast taastamistöid soodustavad koosluse asustamist elukohaspetsiifiliste liikidega ning mitmekesistumist, kiirendades taastumist. Tihtipeale koguneb pärast taastamistöid liigselt maapealset biomassi. Taastamise järel on niidud sageli liialt produktiivsed ning karjatamine ja niitmine aitavad vähendada biomassi, ühtlustades seeläbi liikide konkurentsitingimusi. Ühtlasi on loomad karjatamisel head leviste kandjad ja levitajad.[4]
Niitude taastamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
"Elu loopealsetele"[muuda | muuda lähteteksti]
"Life to alvars" ehk "Elu loopealsetele" on 2014. aastal alguse saanud (lõpptähtajaga 2019. aasta september) projekt, mille käigus plaanitakse taastada veel alles olevaid, kuid kadakatega kinni kasvanud loopealseid ning tagada nende jätkusuutlik karjatamine Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Läänemaal ja Pärnumaal. Kokku on plaanis taastada 25 000 hektarit loopealseid. Projekti viivad läbi Keskkonnaamet, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing.[5]
"Linnalehmad"[muuda | muuda lähteteksti]
"Urbancows" ehk "Linnalehmad" oli 2011-2016 läbi viidud projekt Pärnu linna rannaniitude taastamiseks ja tutvustamiseks. Eesmärgiks oli rannaniitude (ligikaudu 250 hektarit), rannikulõukade ja erinevate kaitsealuste liikide elupaikade taastamine.[6] Linnalehmade projekti peamised eesmärgid olid taastada pillirooga kinni kasvanud Pärnu linna südames paiknevad looduskaitsealused niidud, taasalustada ala karjatamine veistega, rajada külastustaristu ja tutvustada kaitseala linna elanikele ja külalistele.[7]
Veised Paljassaares[muuda | muuda lähteteksti]
2018. aasta kevadel toodi Paljassaarde 25 šoti mägiveist, kelle ülesandeks on rannaniitu hooldada ning selle liigirikkust taastada. Paljassaare hoiuala on koduks enam kui 200 haruldasele linnuliigile, kes vajavad pesitsuseks avarust, madalat taimestikku ning mudaseid lompe. Kui loodus aga võimust võtab ja need tingimused kaovad, on vaja need taastada. Veiste kasutamine on kõige loomulikum ja lihtsam viis.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Koosluste taastamise kohta vt K. Kull (2005). Looduse taastamine kui pöörduvuse kultuur. Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat 83: 37–48.
- ↑ T.Talvi (2001) "Pool-looduslikud kooslused", Viidumäe-Tartu
- ↑ M. Pärtel, H.H. Bruun, M. Sammul (2005) "Biodiversity in temperate European grasslands: origin and conservation.", Grassland Science in Europe, Tartu
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 P. Török, E. Vida, B. Deák,S. Lengyel, B. Tóthmérész (2011) "Grassland restoration on former croplands in Europe: an assessment of applicability of techniques and costs.", Biodiversity and Conservation, Hungary.
- ↑ Eesti loopealsete karjamaade taastamine, 5.11.15.http://www.keskkonnaamet.ee/elualvaritel/
- ↑ Rannaniitude taastamine ja tutvustamine Pärnu linnas, 5.11.15.http://www.keskkonnaamet.ee/linnalehmad/linnalehmad-2/
- ↑ "Lõpeb viis aastat kestnud projekt "LINNALEHMAD / URBANCOWS"". Pärnu linna koduleht. 09.09.2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.06.2018.
- ↑ Brit Suurraid (04.06.2018). "Paljassaare rannaniitu asusid hooldama Šoti mägiveised". err.ee.