Taastamisökoloogia

Allikas: Vikipeedia

Taastamisökoloogia (inglise restoration ecology) on rakendusökoloogia haru, mis uurib koosluste, populatsioonide ja ökosüsteemide jätkusuutlikkuse säilitamise võimalusi, vahendeid ja tagajärgi. 

Keskkonnamõju hinnangutes kuulub ökoloogiline taastamine leevendavate meetme hulka. Tegevuse eesmärgiks on säilitada kahjustunud koosluse liigirikkus ja elujõulisus, tagades ökosüsteemi loomuliku talitluse. Taastamisprojektides püütakse kaasata inimesi ning nende keskkonnateadlikkust suurendada.[1]

Austraalia märgala taastamine

Taastamisökoloogia on looduskaitsebioloogia üks kiiremini arenevaid harusid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ökoloogilise taastamisega on mitmes eluvaldkonnas tegeletud sadu kui mitte tuhandeid aastaid. 1980. aastal sõnastasid John Aber ja William Jordan Wiscon-Madisoni ülikoolis teadusliku mõiste – taastamisökoloogia. Tõuke andsid selleks mitmed tööstuslikud keskkonnaõnnetused, mis motiveerisid inimesi taastamise üle mõtlema. Esimene rahvusvaheline kohtumine peeti Madisoni ülikoolis, kus osavõtjad külastasid Wisconi puukooli.[2] Aldo Leopoldi peetakse esimeseks inimeseks, kes tegi taastamisprojekti. Viimase kahe sajandi jooksul on uurimisvaldkonnast saanud viimistletud ja sõltumatu teadusharu.

Teoreetilised alused[muuda | muuda lähteteksti]

Suktsessioon männimetsas pärast metsatulekahju Lahemaa rahvuspargis asuvas Hara soos kolmel aastal järjest

Ökoloogiline restuareerimine tugineb paljudele ökoloogilistele kontseptsioonidele. Allpool on loetletud neist vaid mõned.

Taastamisviisid[muuda | muuda lähteteksti]

Ökoloogilise taastamise ühingu sõnul on ökoloogiline taastamine kahjustatud või hävitatud ökosüsteemi naasmine stabiilsele, tervislikule, jätkusuutlikule seisundile, tõstes ka ökosüsteemist saadavat kasu.[3]

Koosluste taastamisel on kasutusel neli peamist taastamisviisi.

Taastuskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Taastuskaitset rakendatakse juhul, kui ökosüsteemi isetaastumisvõime on piisavalt hea, et otsest aktiivset sekkumist ei vaja või kui taastamistööd osutuvad liiga kulukaks. Rakendamise näited: metsakoosluse looduslik taastumine pärast raiet, mõnes veekogus kehtestatakse püügikeeld või niitudel haruldaste taimede korjekeeld.[1]

Taasloomine ja rekultiveerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Populatsiooni sisseviimine alale, kus seda varem polnud. Ökosüsteem asendatakse asenduskooslusega, millel võivad olla algsest erinevad funktsioonid. Näiteks kahjustunud metsa muutmine karjamaaks. Tihtipeale pole tegemist enam samaväärse kooslusega.[1]

Üldiselt on soovitav seemnepõhistel taastamisprojektidest kaasata kohalikke elanikke, et vähendada võimalikke kõrvalkaldeid.[4] Tuleb arvestada sellega, et iga liik on erinev ja nõuab erinevat lähenemisviisi, mis võib omakorda osutuda suureks väljakutseks. Selle asemel, et kehtestada kindlad nõuded vahemaadele, tuleks otsida sobivaid seemneid samalaadsetest keskkonnatingimustest. Näiteks taime Castilleja levisecta puhul leiti, et taastamiseks sobisid kaugemad samade keskkonnatingimustega populatsioonid, kui need, mis asusid lähemal. [5]

Yellowstone'i rahvuspargi tugiliik hall hunt Canis lupus

Tugihoole[muuda | muuda lähteteksti]

Tugihoolde käigus soodustatakse aktiivset isetaastumist. Sekkutakse vaid osaliselt, nagu tugiliikide lisamine, niitude hooldustööd, karjatamine, turbasammalde taasasustamine taastuvatele märgalaladele. Tugihoolde käigus ei kiirustata tundlikumate liikide tagasitoomisega, kuna see võib häirida populatsiooni taastamisprotsessi.[1]

Ennistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ennistamist rakendatakse juhul, kui tahetakse ökosüsteemi endist olukorda algsel kujul uuesti luua.[1] Näiteks püütakse Eestis taasasustada kõre Bufo calamita endistele elupaikadesse rannaniitudele.[6]

Probleemid taastamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Aina rohkem tõdetakse, et teadlasi ei kaasata piisavalt taastamisprojektidesse, mistõttu enamik katseid nurjub.[7] Mõned näevad ökoloogilist taastamist kui ebapraktilist tegevust, osaliselt seetõttu, et restaureerimised ei vasta sageli nende eesmärkidele. Enamus juhtudel määramatus pole adreseeritud ning ajavahemikud tegevuseks on põhjendamatult lühikesed, samas kui muud kriitilisi markereid eiratakse või lühendatakse otstarbekuse kaalutlustel. Varasemates restaureerimisprojektides on esinenud mitmeid puudusi. Mitmel korral ei ole seatud selged eesmärke, või on olnud põhjuseks mittetäielik arusaamine alusraamistikust, mis on viinud ebapiisavate meetmeteni. Peter Alperti sõnul inimesed ei pruugi alati teada, kuidas loodusliku süsteemi efektiivselt majandada. Lisaks on paljud oletused tehtud kopeerides eelnevaid projekte, kus rakendatakse samasugust taastamiskava, mis on töötanud ühel alal, oodates sama tulemust.[8]

Teistel juhtudel võib ökosüsteem olla vähenenud väärtusega, et hülgamine (võimaldades kahjustunud ökosüsteemil ise taastuda) võib olla üheks targemaks otsuseks.[9] Inimtegevuse tagajärjel võidakse kooslust kahjustada sedavõrd, et saavutatakse kriitiline taastamatuse murdepunkt.[1]

Probleeme tekitab ka kohalik kogukonna halvakspanu. Paljud suurkiskjad või taimed nõuavad pidevat regulaarset häiringurežiimi, nagu tulekahjud, mis aga seab ohtu inimesed. Avalik arvamus on väga oluline taastamise teostatuvuses. Kui ökosüsteemi taastamiskulu ületab kasu, siis enamasti seda ei toetata.[10]

Lahendused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (ingl IUCN) on riikide, valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide ülemaailmne liit, mis on välja andnud soovitused ökoloogiliseks taastamiseks.[11]

Taastamisel tuleb arvesse võtta eri koosluste iseärasusi. Eriti oluline on planeerimisel valida eesmärgipärane taastamisviis. Edukas taastamisprojektis tuleb arvestada mitme parameetri/aspektiga, nagu tulemuse hindamise usaldusväärsus, taastamiskiirus, kulud, väljasuremisvõlg ja hilisema jätkusuutlikkuse tagamine. Luuakse võrdlusalad (ingl reference site), mis sarnanevad valitud ökosüsteemiga. See omakorda võimaldab hiljem mõõta projekti edukust, võrreldes näiteks kahe koosluse tunnuseid. Oluline on ka pikem pidev jälgimine ehk seire. Seda tehes kindlustatakse, et projekt kulgeb ootuspäraselt ning vajadusel likvideeritakse kitsaskohad. Taastamine võib võtta aega aastakümneid või isegi sajandeid, see sõltub juba antud koosluse iseärasusest.[1]

Taastamistulevik Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik taastamised ei ole edukad, aga teadusliku lähenemise korral annavad uut infot. Eestis on olemas rikkalik kogemus pärandkoosluse taastamisel.[1] Samuti tegelevad mitmed Eesti ülikoolid teadustööga taastamise vallas.

„Life to alvars” on Eesti loopealsete ehk alvarite taastamisprogramm, mis keskendub looduskaitseliste väärtuse, hooldamise vajaduse ning vastava oskusteave tutvustamisele. Projekti viivad läbi RMK, Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja pärandkoosluste kaitse ühing.[12]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Primack, R. P., Kuresoo, R. & M. Sammul (2008). Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu: Eesti Loodusfoto. Lk 295–308. 
  2. Jordan III, William R., Lubick, George M. (2011). Making Nature Whole. A History of Ecological Restoraton. Island Press/Center for Resource Economics. 
  3. "Ecological Restoration". Kasutatud 29.10.2017.
  4. Martin F. Breed,Michael G. Stead,Kym M. Ottewell,Michael G. Gardner,Andrew J. Lowe. "Which provenance and where? Seed sourcing strategies for revegetation in a changing environment". Conservation Genetics, 2013. Kasutatud 22.11.2017.
  5. Beth A. Lawrence,Thomas N. Kaye. "Reintroduction of Castilleja levisecta: Effects of Ecological Similarity, Source Population Genetics, and Habitat Quality". Kasutatud 29.10.2017.
  6. Riinu Rannap. "Kõre – hääbuv liik rannaniitudel". Eesti Loodus, september 1998. Kasutatud 29.11.2017.
  7. Burbidge, A. H., Maron, M., Clarke, M. F., Baker, J., Oliver, D. L. and Ford, G.. "Linking science and practice in ecological research and management: How can we do it better?". Ecological Management & Restoration, 2011. Kasutatud 22.11.2017.
  8. Hilderbrand, R. H., A. C. Watts, and A. M. Randle. "The Myths of Restoration Ecology". 2005, Ecology and Society. Kasutatud 15.11.2017.
  9. Holl, K. (2006). Professor of environmental studies at the university of California santa cruz. Personal Communication.
  10. MacDonald et al. (2002). The ecological context: a species population perspective. Cambridge: Cambridge University Press. 
  11. "Eesti Punane Raamat". Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, 2008. Kasutatud 14.11.2017.
  12. "LIFE + Nature projekt - Eesti loopealsete karjamaade taastamine". Kasutatud 22.11.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]