Mõntu park
Mõntu park (keskkonnaregistri kood KLO1200156) on kaitsealune park Saare maakonnas Saaremaa vallas Mõntu külas. Hoiuala hõlmab 8,6 ha.
Mõntu pargi läänepiir kulgeb piki Kuressaare–Sääre maanteed ja idapiir piki mereranda (Mõntu rand), lõunapiirile jäävad Mõntu ülemine tulepaak ja Mõntu alumine tulepaak ning nendevaheline siht. Põhjapiirile jääb nimetu kraav.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1873. aastal ostis Oskar von Ekesparre Mõntu vana mõisa koos Koltse mõisaga. Mõisa uus süda muudeti ligikaudu kümne aasta jooksul mõjuvaks vaatamisväärsuseks, kus oli esinduslik valge peahoone ja järsakulisel, ligi viie meetri kõrgusel pankrannikul asuv park.[1]
Hiljem hakkas Oskari poeg Harry (1880–1916) juba gümnaasiumiõpilasena tegema pargis liigirikka looduse fenoloogilisi vaatlusi. Tulemused äratasid ka Riia Loodusuurijate Seltsi liikmete tähelepanu. 1905. aastal kerkis seltsis isegi Mõntu mõisa maale bioloogiajaama asutamise mõte.[2]
Kunagisest mõisaaiast on säilinud üksikud õunapuud. Osaliselt on säilinud ka maanteelt parki viiv allee. Pargi mereäärselt pangalt (viis meetrit üle merepinna) avaneb kaunis vaade Liivi lahele ja Mõntu sadamale.[3]
Mõisapargis on säilinud hulk haruldasi puuliike. Park on Saaremaa maaparkidest kõige liigirikkam park, jäädes looduskaitsealuste parkide seas alla vaid Kuressaare lossipargile. See on Saaremaa vanim ja suurim euroopa nulu (Abies alba) kasvupaik. Seal on esindatud ka pensilvaania saar (Fraxinus pensylvanica) ja hariliku tamme kultivar püramiidtamm (Quercus robur 'Fastigiata'). Enne sõda kasvas seal suur kreeka pähklipuu (Juglans regia). Haruldaste puude kõrval on park kasvukohaks suurtele pärnadele (Tilia), tammedele (Quercus), sangleppadele (Alnus glutinosa) ja pooppuudele (Sorbus intermedia).
Mõntu algkool[muuda | muuda lähteteksti]
Pargis oleva Mõntu mõisa uue peahoone varemetel paikneb mälestuskivi aastatel 1923–1941 seal tegutsenud Mõntu koolile.
Mõntu rannikupatarei[muuda | muuda lähteteksti]
Pargis on ka neli raudbetoonist kaheksanurkset kahuriõue läbimõõduga kuni 10 m ja sügavusega 2 m.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Reinart, Heili (23.07.2018). "Kodumaine reisikiri aastast 1913: Kuressaare peened suvitajad on tõeliselt hädas... linnas jalutavate lehmadega!". Postimees online. Vaadatud 15.12.2019.
- ↑ Bao, Bruno (2004). Sõrve sääre otsa lood. Kuressaare: Saaremaa Merekultuuri Seltsi Toimetised. Lk 28.
- ↑ Bao, Bruno (august 2004). ""Viimane kolmandik teekonnal Kuivastust Sõrve sääre otsa"". Eesti Loodus. Vaadatud 15.12.2019.