Suula
| Suula | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Suulalased Sulidae |
| Perekond |
Suula Morus |
| Liik |
Suula |
| Binaarne nimetus | |
|
Morus bassanus Linné, 1758 | |
_world.png) | |
Suula (Morus bassanus, varem Sula bassana) on suulalaste sugukonda suula perekonda kuuluv lind.
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Suulad elavad Atlandi ookeani põhjaosa rannikul suurseltsingulistena meresaarte rannikualadel. Nad pesitsevad peamiselt Briti saarte, samuti Fääri saarte, Islandi ja Norra rannikul. Ida-Kanadas pesitseb ta Newfoundlandi lähedastel ja Saint Lawrence'i lahe saartel. [1]
Suulad talvituvad Lõuna-Euroopas ja Aafrikas kuni Roheneemesaarteni, Põhja-Ameerikas Virginiast kuni Mehhiko laheni. Sealjuures noorlinnud lendavad kaugemale lõunasse kui vanalinnud. Talvituspaigas veedavad noorlinnud sageli kaks-kolm aastat ega pöördu enne sünnipaika tagasi. [1]
Eestis on suulat leitud kümmekonnal korral,[2] sealhulgas 1956 leiti Vändra lähedal ilmselt tormi poolt vintsutatud noorlind ja 1961 nähti üht isendit Võilaiu juures. [1]
Välimus ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Täiskasvanud lind on hanesuurune, kaaludes 3–3,4 kg.
Suulade tiivad on pikad ja teravad (tiiva pikkus on 47–51 cm), saba keskmised suled on tüürsulgedest pikemad. Sulestik on valge, üksnes labahoosuled ja labakattesuled on pruunikasmustad. Peal ja kaelal on kreemikaskollane varjund. Jalad on kollakasrohelised, nokk hallikas ja kurgualune kiltkivimust. Silma ümber on sinine sulistumata rõngas. [1]
Nende luustikus on eriti rikkalikult õhuruumikesi, ka naha all on õhukiht.
Suulad lendavad väga hästi. Nad kas tiirlevad purilennus pesa lähedal või lendavad sõudelennul, mis vaheldub alatasa liuglennuga. [1]
Suulad ujuvad samuti suurepäraselt. Väljaspool pesitsusperioodi võivad nad ujudes isegi ööbida. [1]
Suulad suudavad ka sukelduda, ent seda teevad nad üksnes kõrgusest vette pikeerides. Vee all võib suula viibida kõigest mõne sekundi. Ta ujub vee all jalgade abil, tiivad pooleldi avatud. Niimoodi ei ole nad võimelised sügavale sukelduma, ehkki neid on leitud 70 meetri sügavusele pandud kalavõrkudest. [1]
Häälitsused[muuda | muuda lähteteksti]
Häälitsuse näide:
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Suguküpseks saavad suulad 4-5 aasta vanuselt, ehkki paarid moodustuvad juba varem. Pesitsema tulevad nad kõrgetele järskudele kaljudele, sest sinna ei pääse vaenlased ligi. Suulad pesitsevad sünkroonselt.
Nad eelistavad kitsaid karniise, millelt avaneb vaade merele. Kui neid ei jälitata, hõivavad linnud iga kaljueendi, kuhu pesa vähegi mahub, ja paiknevad nii tihedalt, et kaugelt vaadates tunduvad kaljud olevat lumega kaetud. Tegelikult on saarekaljud sageli kaetud teise valge aine, nimelt linnusõnnikuga.
Ohutumates paikades pesitsevad suulad ka saare tasandikel. [1]
Suula pesa on rohmakas ja kohev, tehtud mudast, vetikatest ja kaljudel kasvavast umbrohust. Lind kohendab seda igal aastal ja niimoodi omandab pesa ajapikku soliidsed mõõtmed. Ehitusmaterjali toob isaslind, aga pesa ehitavad mõlemad vanemad. Suulapaar kaitseb maatükki, millel asub nende pesa. Pesad asuvad teisest nii kaugel, et vaenulikud naabrid ei ulatuks nokaga torkama, nimelt ei ole uurijad tuvastanud suuladel mingisugust koordineeritud sotsiaalset käitumist.[3]
Nagu kombeks paljudel pelikanilistel, ei jäta suulad oma pesa kauaks järelevalveta, muidu lammutavad naabrid selle ära ja kasutavad omaenese pesa täiendamiseks. [1] Munetakse 5-6 nädala jooksul märtsi lõpust mai alguseni. Munemisaeg on erinev nii eri aastatel kui ka lähestikku paiknevates kolooniates. Kurnas on üks muna, haruharva kaks. Kui esimene muna hukkub, võib emaslind uuesti muneda. [1]
Munad on keskmiselt 76 mm pikad ja 49 mm laiad, ovaalsed. Värskelt munetud munad on sinakasrohelised, aga need kattuvad varsti linnusitaga ja muutuvad määrdunudvalgeks. [1]
Suulad ei varasta võõrastest pesadest mitte üksnes pesamaterjali, vaid ka mune. Emaslind vinnab võõra muna oma pessa ja hakkab seda ise hauduma. Nii et kui suula pesast leitakse kaks muna, pole sugugi kindel, et need on sama emase munad. [1]
Mune hauvad mõlemad vanalinnud. Seejuures on nad väga hoolikad, et muna või kogu pesa kaduma ei läheks. Suulad vahetavad teineteist välja, harilikult kord päevas (üsna harva). Kui vahetust ei toimu, võib lind kolm päeva järjest pesal kössitada. [1]
Poegi hautakse keskmiselt 44 päeva, siis nad kooruvad. Pojad on koorudes pimedad ja paljad. Vanemad peavad neid pidevalt edasi soojendama. Udusulestik tekib 11. elupäevaks, aga poega soojendatakse hiljemgi. Alles 5.-6. elunädalast hakkavad vanemad teda üksinda jätma. Juhul, kui pesas oli kaks muna, hukkub üks neist varsti pärast koorumist. Poeg viibib pesas 70 päeva või enamgi. Selleks ajaks on ta omandanud pesasulestiku. Poeg turnib aeg-ajalt kaljuserval ja lehvitab tiibu, justkui harjutades lendamist. [1]
Kui poeg on saanud 75 päeva vanaks, lõpetavad vanemad tema toitmise. Pojad lähevad siis merre ja alustavad kohe iseseisvat elu, ehkki ei oska veel lennata. Nad õpivad lendama alles 95.–107. elupäeval. [1]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Suula toitub peaaegu eranditult kaladest, eelistades rasvaseid kalu (näiteks tursk, heeringas ja makrell). Ta korjab ka laevadelt loobitud toidujäätmeid ning kalade ja hüljeste töötlemisjäätmeid. Vahel sööb ta peajalgseid limuseid ja vähilaadseid. [1]
Poegi toidab suula pooleldi seedunud ja väljaöögatud kaladega. [1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 "Loomade elu", 6. kd., lk. 60-61
- ↑ "Linnuharulduste komisjoni otsused". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. november 2018. Vaadatud 18. novembril 2018.
- ↑ John Sparks, "Sugupoolte heitlus loomariigis. Seks ja looduslugu", tõlkinud Peeter Vissak, lk 150, Kirjastus Varrak, 2001, ISBN 9985 3 0378 4
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Suula |
- Suula andmebaasis eElurikkus
- Suula pildid (inglise)