Mongolite vallutused

Allikas: Vikipeedia
Mongolite riigi laienemine 1206–1294

Mongolite sissetungid ja vallutused leidsid aset 13. ja 14. sajandil, luues ajaloo suurima piirneva impeeriumi: Mongolite riigi, mis 1300. aastaks hõlmas suure osa Euraasiast. Ajaloolased peavad mongolite laastamistööd ajaloo üheks surmavaimaks episoodiks. Lisaks võisid mongolite ekspeditsioonid levitada buboonkatku suures osas Euraasiast, aidates kaasa 14. sajandi Musta surma esilekutsumisele.

Mongolite riik arenes välja 13. sajandi jooksul võidukate sõjakäikude kaudu kogu Aasias, jõudes 1240. aastateks Ida-Euroopasse. Vastupidi hilisematele "mereimpeeriumidele", nagu Euroopa koloniaalriigid, oli Mongolite riik maismaariik, mida toitis rohtu otsiv mongoli ratsavägi ja kariloomad. Seega toimus enamik mongolite vallutusi ja rüüstamisi soojematel aastaaegadel, mil nende karjadele oli piisavalt karjatamist. Mongolite esiletõusule eelnesid 15 aastat märjad ja soojad ilmastikutingimused aastatel 1211–1225, mis võimaldasid soodsaid tingimusi hobuste aretamiseks, mis aitas oluliselt kaasa mongolite laienemisele.

Kui Mongolite riik hakkas alates 1260. aastast killustuma, jätkus konflikt mongolite ja Ida-Euroopa riikide vahel sajandeid. Mongolid jätkasid Hiina valitsemist 14. sajandil Yuani dünastia ajal, samas mongolite võim Pärsias püsis 15. sajandil Timuriidide riigina. Indias säilis hilisem Suurmogulite riik 19. sajandini.

Kesk-Aasia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Mongolite vallutused Kesk-Aasias
Vâliyâni lahing Horezmi dünastia vastu.

Tšingis-khaan sepistas Kesk-Aasias esialgse Mongolite riigi, alustades rändhõimude merkiitide, tatarlaste, kereiitide, türklaste, naimanite ja mongolite ühendamisest. Uiguuride budistlik Kotšo kuningriik alistus ja ühines impeeriumiga. Seejärel jätkas ta laienemist Karakitai ja Horezmi dünastia vallutamise teel.

Suured alad islamikeskses Kesk-Aasias ja Kirde-Iraanis tühjenesid tõsiselt, sest iga linn, mis mongolitele vastu seisis, hävitati. Igale sõdurile anti vaenlasi hukkamiseks vastavalt oludele. Näiteks pärast Urgentši vallutamist pidi iga mongoli sõdalane – võib-olla kahest tümenist (20 000 sõdurist) koosnevas armees – hukkama 24 inimest ehk peaaegu pool miljonit inimest nimetatud armee kohta.

Alaanide ja kumaanide (kõptšakkide) vastu kasutasid mongolid jaga-ja-valitse taktikat, hoiatades enne kumaanide kallale asumist kumaane, et nad lõpetaksid oma toetuse alaanidele, kelle nad seejärel alistasid. Alaanid värvati mongoli vägedesse ühte üksusesse nimega "Õige alaanide kaardivägi", mis koostati "hiljuti alistunud" sõduritest. Endise Kotšo kuningriigi piirkonnas ja Besh Balikhis asunud mongolid ja Hiina sõdurid asutasid Hiina sõjaväekoloonia, mida juhtis Hiina kindral Qi Kongzhi (Ch'i Kung-chih).

Mongolite rünnaku ajal mamelukkide vastu Lähis-Idas koosnes suurem osa mamelukkide sõjaväest kõptšakkidest ning Kuldhordi kõptšaki võitlejate varu täiendas mamelukide armeed ja aitas neil võidelda mongolite vastu.

Ungarist sai põgenevate kuumaanide pelgupaik.

Detsentraliseeritud riigitud kõptšakid pöördusid islamiusku alles pärast mongolite vallutust, erinevalt tsentraliseeritud karakhaniidide üksusest, kuhu kuulusid jagmad, karlukid ja oguusid, kes pöördusid varem maailmareligioonidesse.

Kõptšakkide vallutamine mongolite poolt viis ühinenud ühiskonnani mongolite valitseva klassiga kõptšaki keelt kõneleva elanikkonna ees, mis sai tuntuks kui tatarlased ja mis lõpuks neelas Krimmi poolsaarel armeenlased, itaallased, kreeklased ja goodid, et moodustada tänapäeva krimmitatarlased.

Lääne-Aasia[muuda | muuda lähteteksti]

Bagdadi piiramine 1258. aastal
 Pikemalt artiklites Mongolite sissetung Levanti, Mongolite sissetung Anatooliasse, Mongolite Horezmi riigi-vallutus, Mongolite sissetung Gruusiasse, Mongolite kampaania nisariitide vastu ja Bagdadi piiramine (1258)

Mongolid vallutasid lahingu või vabatahtliku allaandmise teel tänapäeva Iraani, Iraagi, Kaukaasia alad ning Süüria ja Türgi osad, 1260. ja 1300. aastal ulatusid edasised mongolite röövretked Palestiinasse kuni Gazani. Suuremad lahingud olid Bagdadi piiramine (1258), kui mongolid rüüstasid linna, mis oli 500 aastat islami võimukeskus olnud, ja Ain Jaluti lahing 1260. aastal, kui moslemitest Mamelukid suutsid Galilea lõunaosas Ain Jaluti lahingus mongoleid lüüa – see oli esimene kord, kui mongolid peatati otsustavalt. Tuhat Põhja-Hiina insenerimeeskonda saatis mongoli khaani Hulagud tema Lähis-Ida-vallutuse ajal.

Ida-Aasia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Mongolite sissetung Koreasse, Hiina vallutamine mongolite poolt, Mongolite sissetung Jaapanisse ja Mongolite sissetung Tiibetisse
Yehulingi lahing Jini dünastia vastu

Tšingis-khaan ja tema järeltulijad alustasid järkjärgulist sissetungi Hiinasse, alistades 1209. aastal Lääne-Xia ja hävitades selle 1227. aastal, alistades 1234. aastal Jini dünastia ja 1279. aastal Songi dünastia. Nad tegid 1253. aastal Dali kuningriigi vasallriigiks, kui Dali kuningas Duan Xingzhi asus mongolite poolele ja aitas neil vallutada ülejäänud Yunnani; sundisid Koread üheksa sissetungi käigus kapituleeruma, kuid ebaõnnestusid katsetes tungida Jaapanisse, kui kamikaze-tormid nende laevastikud laiali pillutasid.

Mongolite riik vallutas Hiina režiimid, sealhulgas Lääne-Liao, Jurchen Jin, Song, Lääne-Xia ja Dali kuningriigid

Mongolite suurim saavutus oli, kui Hubilai-khaan rajas 1271. aastal Hiinas Yuani dünastia. Dünastia rajas alistatud Jini ja Songi vägedest "Hani armee" (漢軍), mida kutsuti "Äsjaallutatud armeeks" (新附軍).

Mongolite vägi, mis tungis Lõuna-Hiinasse, oli palju suurem, kui jõud, mille nad 1256. aastal Lähis-Ida vallutama saatsid.

Yuani dünastia asutas kõrgeima valitsusasutuse Budistlike ja Tiibeti asjade büroo, et valitseda Tiibetit, mille mongolid vallutasid ja Yuani võimu alla panid. Mongolid tungisid aastatel 1264-1308 ka Sahhalini saarele. Niisamuti sai Koreast (Korjö) umbes 80 aastaks Yuani dünastia poolautonoomne vasallriik.

Siber[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Siberi ajalugu

1206. aastaks oli Tšingis-khaan vallutanud Mongoolias ja Lõuna-Siberis kõik mongoli ja turgi hõimud. 1207. aastal allutas tema vanim poeg Džutši Siberi metsarahvad, urianhaid, oiraadid, bargad, hakassid, burjaadid, tõvalased, hori-tumed ja kirgiisid. Seejärel organiseeris ta siberlased kolmeks tümeniks. Tšingis-khaan andis Irtõši jõe äärsed telengiidid ja tolosid vanale kaaslasele Kortšile. Kui bargad, tumed, burjaadid, horid, kešmitid ja baškiirid olid organiseeritud eraldi tuhandete kaupa, siis telengiidid, tolosid, oiraadid ja Jenissei kirgiisid nummerdati tavalisteks tümeniteks. Tšingis asutas pärast Mongolite Jini dünastia vallutuse esimest etappi Kem-kemchikis Hiina käsitööliste ja põllumeeste asula. Suurkhaanid eelistasid andamiks jahipistrikuid, karusnahku, naisi ja kirgiisi hobuseid.

Lääne-Siber läks Kuldhordi alla. Piirkonda valitsesid otseselt Džutši vanima poja Orda khaani järeltulijad. Lääne-Siberi soodesse rajati andamikogumise hõlbustamiseks nartade örtöö-jaamu.

1270. aastal saatis Hubilai-khaan Hiina ametniku koos uute asunikega kohtunikuks kirgiiside ja tõvalaste aladele (益蘭州|益蘭州 ja 謙州|謙州). Ogedei pojapoeg Kaidu hõivas alates 1275. aastast Kesk-Siberi osi. Yuani dünastia armee Hubilai kõptšaki kindrali Tutughi juhtimisel taasvallutas kirgiiside maad 1293. aastal. Sealt alates kontrollis Yuani dünastia suuri Kesk- ja Ida-Siberi osi.

Ida- ja Kesk-Euroopa[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Mongolite sissetung Euroopasse
Legnica lahing toimus esimese mongolite sissetungi ajal Poolasse
Mongolite sissetung 13. sajandil tõi kaasa selliste võimsate kivilinnuste ehitamise nagu Spiši linnus Slovakkias

Mongolid tungisid Volga-Bulgaariasse ja Kiievi-Venesse ning hävitasid need, enne kui tungisid Poolasse, Ungarisse, Bulgaariasse ja mujale. Kolme aasta jooksul (1237–1240) hävitasid mongolid kõik Venemaa suuremad linnad, väljaarvatud Veliki Novgorod ja Pihkva.

Giovanni da Pian del Carpine, paavsti saadik mongoli suurkhaani juures, reisis 1246. aasta veebruaris läbi Kiievi ja kirjutas:

„Nad [mongolid] ründasid Venet, kus nad tekitasid suurt kaost, hävitades linnu ja kindlusi ning tappes mehi; ja nad piirasid Vene pealinna Kiievit; kui nad olid linna pikka aega piiranud, vallutasid nad selle ja tapsid elanikud. Läbi selle maa rännates leidsime lugematul hulgal maas lebavaid surnud meeste koljusid ja luid. Kiiev oli olnud väga suur ja tihedalt asustatud linn, kuid nüüdseks on see peaaegu olematuks kahanenud, sest praegu on seal napilt kakssada maja ja elanikke hoitakse täielikus orjuses.“

Mongolite sissetung tõrjus elanikkonda välja sellisel määral, mida Kesk-Aasias või Ida-Euroopas polnud varem nähtud. Kuuldus mongoli hordide lähenemisest levitas hirmu ja paanikat. Sissetungide vägivaldne iseloom toimis Euroopa eliidi vahelise edasise vägivalla katalüsaatorina ja tekitas täiendavaid konflikte. Vägivalla kasv mõjutatud Ida-Euroopa piirkondades on korrelatsioonis eliidi arvutusoskuse vähenemisega ja seda on peetud Suure divergentsi põhjuseks.

Lõuna-Aasia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Mongolite sissetung Indiasse

Aastatel 1221–1327 käivitas Mongolite riik mitu sissetungi Hindustani poolsaarele. Mongolid hõivasid aastakümneteks osi Pandžabi piirkonnast. Neil ei õnnestunud aga Delhi äärealadest mööda tungida ja nad tõrjuti India sisemaast eemale. Sajandeid hiljem rajasid Suurmogulid, kelle asutajal Bāburil olid mongoli juured, Indias oma suurriigi.

Kagu-Aasia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Esimene mongolite sissetung Birmasse, Teine mongolite sissetung Birmasse, Mongolite sissetung Vietnami ja Mongolite sissetung Jaavale

Hubilai-khaani Yuani dünastia tungis aastatel 1277–1287 Birmasse, mille tulemuseks oli Pagani kuningriigi kapitulatsioon ja lagunemine. Kuid 1301. aasta sissetungi tõrjus Birma Myinsaingi kuningriik. Mongolite sissetungides Vietnami (Đại Việt) ja Jaavale said mongolid lüüa, kuigi suur osa Kagu-Aasiast nõustus edasise verevalamise vältimiseks andamit maksma.

Mongolite sissetungid mängisid teise aastatuhande algul Lõuna-Hiinast pärit hiljuti sisse rännanud taide kaudset rolli suuremate Tai riikide loomisel piirkonnas. Suured Tai riigid nagu Lanna, Sukhothai ja Lan Xang said umbes sel ajal alguse.

Hukkunute arv[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasaegsete ülestähenduste puudumise tõttu on hinnangud mongolite vallutustega seotud vägivalla kohta märkimisväärselt erinevad. Kui mitte arvestada katku suremist Euroopas, Lääne-Aasias või Hiinas, on võimalik, et aastatel 1206–1405 tapeti Tšingis-khaani, Hubilai-khaani ja Timuri erinevate kampaaniate käigus 20–57 miljonit inimest. Hävitustöö hõlmas lahinguid, piiramisi, varajast bioloogilist sõda ja veresaunu.

Ajajoon[muuda | muuda lähteteksti]

Tšingis-khaani vallutused

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]