Mitmevõistlus (kergejõustik)
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2024) |
Kergejõustiku mitmevõistlus on kergejõustikuvõistlus, kus võistlejad sooritavad järjest mitu kergejõustiku ala, nende tulemused arvestatakse ümber punktidesse ning eri alade punktid liidetakse.
Mitmevõistlused ja nende alad (järjekord ei vasta alade tegelikule järjekorrale):
Nii kümne- kui ka seitsmevõistlus toimub tavaliselt kahel päeval. Kümnevõistlust võidakse pidada ka ühe päeva või ühe tunni jooksul.
Sisestaadionid seavad mõnele alale piiranguid ning mõnda ala pole üldse võimalik sooritada, seepärast peetakse sisetingimustes meeste seitsmevõistlust ja naiste viievõistlust.
Kaugushüppes ja heidetes-tõugetes on igal võistlejal kolm katset. Pärast teist valelähet jooksudistantsil mitmevõistleja diskvalifitseeritakse.
Peakohtunik peab võimaluse korral tagama sportlasele alade vahel pool tundi puhkust. Esimese päeva viimase ala ja teise päeva esimese ala vahet peab olema 10 tundi. Võistlusjärjekord loositakse enne iga ala algust. Jooksudeks (100 m ja 400 m jooks) ning tõkkejooksuks paigutab võistlejad tehniline delegaat. Seejuures võib igas jooksus olla viis või enam, aga mitte vähem kui kolm võistlejat.
Mitmevõistluse viimasel alal (jooks) paigutatakse selleks ajaks suuremad punktisummad kogunud võistlejad samasse jooksu. Ülejäänud võistlejad võidakse jooksudesse loosida.
Kui kahel või enamal sportlasel on pärast mitmevõistluse lõppu võrdne arv punkte, siis saab kõrgema koha see, kes enamal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivate võistlejate hulgas suurima punktisumma.
Ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
1909. aastal toimus esmakordselt Eestis Kalevi korraldatud mitmevõistlus (kivitõuge, kettaheide, kõrgushüpe ja kaugushüpe). Esimestel aastatel domineerisidki võistluskavas erinevad kombineeritud mitmevõistlused, mis olid vahel seotud ka ujumise ja sõudmisega. Tänu Kalevi seltsile muutus kergejõustiklaste võistlusgraafik Tallinnas paari aastaga üsna tihedaks, näiteks 1911. aastal korraldati koguni 17-18 võistlust aastas.[1]
Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge – 1. juunil 1913 Pirital. Kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus. Võitjaks tuli Bernhard Adams. Just samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi Sport asutanud Artur Kukk, võistluse võitjaks krooniti Soome meister Lars Hornborg. 1917. aasta Kalevi lahtiseid võistlusi loetakse esimesteks mitteametlikeks Eesti meistrivõistlusteks, seal oli stardis ka Aleksander Klumberg, ta võistles üksikaladel.[2]
Alates 1922. fikseeritakse kümnevõistluses ametlikke maailmarekordeid. Esimese nimena kanti maailmarekordite tabelisse Aleksander Klumberg (aastast 1935 Kolmpere). Seda, et Eesti mees paneb millelegi aluse, ei juhtu tihti. [3]
Paraku ei leidunud Klumbergile paljude aastate jooksul väärilisi järglasi. Teati küll kuidas harjutada, aga võistlusi oli vähe ja piirduti enamasti ainult Eesti meistrivõistlustega. Kümnevõistlus oli enamusele lihtsalt kõrvalharrastus. [4]
Kergejõustikus võinuks Eestile esimese olümpiakulla tuua kümnevõistleja Heino Lipp. Nõukogude Liit ei lubanud tal aga reisida, sest kardeti, et mees võib põgeneda. Olümpiamängudel ei jäänud Lipul siiski käimata, sest 1992. aastal kandis ta Barcelonas avatseremoonial Eesti lippu. [5]
Teise maailmasõja järgne spordipoliitika Nõukogude Liidus suunas liiduvabariikide ja spordiühingute tegevust mõjusalt sagedaste võistkonnavõistlustega. N. Liidu meistrivõistluste kõrval hakati hakati osalema ka üleliidulistel spordiühingute esivõistlustel ja spartakiaadidel. Juhendid dikteerisid vajaduse tugevate kümnevõistlejate järele. Nende panusel võistkonna edusse oli mõnikord otsustav kaal. Võistlemisvõimaluste rohkus tõi kaasa paljude kergejõustiklaste spetsialiseerumise kümnevõistlusele.[6]
Alates 1965. aastast kujunes Eesti NSV mitmevõistluse arendamise üleliiduliseks keskuseks. Käärikul hakkasid toimuma mitmevõistlejate treeninglaagrid. Hakati pidama maavõistlusi Saksa DV mitmevõistlejatega, hiljem lisandus Eesti NSV – Rootsi maavõistlus. Tihedad kontaktid üleliidulise koondisega ja avaramad võistlustingimused tõstsid tunduvalt huvi kümnevõistluse vastu. [4]
.jpg)
Eesti kümnevõistlejad on olümpiamängudelt võitnud täiskomplekti medaleid, medaleid on toodud ka maailmameistrivõistlustelt ja Euroopa meistrivõistlustelt. Viimasel ajal on nii mitu meest igal aastal teinud korralikud punktisummad üle 8000 punkti, et käib tihe rebimine, kes saab tiitlivõistlustel Eestit esindada. 2024. aasta olümpiamängude normi on täitnud Karel Tilga, Janek Õiglane, Johannes Erm. [7]
Lastele ja noortele mõeldud populaarset võistlussarja "TV 10 olümpiastarti" hakati tegema 1971. aastal. Saatesari propageerib eeskätt kergejõustikku ja selle hulgas ka mitmevõistlust. Tegemist on kogu maailmas unikaalse noortespordi võistlussarjaga.[8]
Eesti kümnevõistlejad olümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]
Kergejõustik on olümpiaala number üks! Kümnevõistlus oma jooksude, hüpete, heidetega selle kvintessents. Suuri kümnevõistlejaid on tituleeritud kergejõustikukuningateks, neist on vaimustunud ja neid ülistanud suurrahvad. Seda suurema uhkustundega võime öelda: kümnevõistlus oma meie ala ja on olnud seda läbi aegade. [9]
Kümnevõistlus võeti olümpiamängude kavva 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel. Plaanis oli võistlus korraldada kahel päeval, aga kuna osavõtjaid registreerus üllatavalt palju (29), siis võttis organiseerimiskomitee vastu uue otsuse ja võisteldi kolmel päeval.[10]
Esimese eestlasena pääses olümpiamängudele mitmevõistluses Aleksander Klumberg 1920. aasta Antwerpeni olümpial. Klumberg oli ühtlasi esimese iseseisva Eesti riigi värvides startinud olümpiasportlane.[11] Olümpiamängudele on pääsenud mitmed Eesti kümnevõistlejad, medalini on suurimal spordipeol jõudnud kolm kodumaa atleeti. Erki Nool võitis 2000. aastal Sydneys kuldmedali, Rein Aun tõi Nõukogude Liidu koondises 1964. aasta Tokyo olümpialt hõbeda ning Aleksander Klumberg 1924. aasta Pariisi olümpialt pronksmedali.[12]
| Olümpia | Sportlane | Koht |
|---|---|---|
| 1920 Anwerpen | Aleksander Klumberg | katkestas |
| 1924 Pariis | Aleksander Klumberg | 3. koht |
| Elmar Rähn | 21. koht | |
| Valter Ever | katkestas | |
| Eugen Neumann | 16. koht | |
| 1928 Amsterdam | Johannes Meimer | 13. koht |
| 1956 Melbourne | Uno Palu | 4. koht |
| 1964 Tokyo | Rein Aun | 2. koht |
| 1968 Mexico | Rein Aun | katkestas |
| 1988 Soul | Valter Külvet | katkestas |
| 1992 Barcelona | Andrei Nazarov | 14. koht |
| Erki Nool | katkestas | |
| 1996 Atlanta | Indrek Kaseorg | katkestas |
| Andrei Nazarov | katkestas | |
| Erki Nool | 6. koht | |
| 2000 Sydney | Erki Nool |
|
| Indrek Kaseorg | 17. koht | |
| 2004 Ateena | Erki Nool | 8. koht |
| Kristjan Rahnu | katkestas | |
| Indrek Turi | 23. koht | |
| 2008 Peking | Mikk Pahapill | 10. koht |
| Andres Raja | 12. koht | |
| 2016 Rio de Janeiro | Karl Robert Saluri | 23. koht |
| Maicel Uibo | 24. koht | |
| 2020 Tokyo | Maicel Uibo | 15. koht |
| Karel Tilga | 20. koht | |
| Johannes Erm | 11. koht |
Erki Noole kuld Sydnys 2000. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
Erki Nool on sündinud 1970. aastal Võrus, ta debüteeris olümpiamängudel juba 1992. aastal, aga sai seal odaviskes nulli. Neli aastat hiljem Atlantas läks juba palju paremini ja Nool lõpetas 1996. aasta olümpiamängud 6. kohaga. Sydneys kuldmedalit võites kogus Nool 8641 punkti (100 m 10,68, kaugushüpe 7.76, kuulitõuge 15.11, kõrgushüpe 2.00, 400 m jooks 46,61, 110 m tõkkejooks 14,48, kettaheide 43.66, teivashüpe 5.00, odavise 65.8a ja 1500 m jooks 4.29,48), talle järgnesid Roman Sebrle (8606) ja Chris Huffins (8595).[14]
Erki Noole rahvusvaheline karjäär kestis tosinkond aastat. Debüüti Barcelonas ja esimest suvist tiitlivõistluste medalit lahutas kuus aastat. Ühtekokku pälvis Nool tiitlivõistlustelt üheksa medalit: kümnevõistluse olümpiakuld 2000, MM.i hõbe 2001, EMi kuld 1998 ja hõbe 2002. Seitsmevõistluses sise-MM-i hõbe 1997 ja 1999, sise-EM-i kuld 1996, pronks 2000, 2002. Samuti ootab Noole nimele kuuluv Eesti rekord 8815 punkti tänaseni ületamist.[15]
Rein Auna hõbe 1964. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
Rein Aun sündis 1940. aastal Tallinnas. Olümpialaste nimekirja sai Aun n-ö viimasel hetkel, kui ta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Kiievis võitis 7917 punktiga hõbemedali. Olümpiamängudel kogus ta 7842 punkti (10,9, 7.22, 13.82, 1.93, 48,8, 15,9, 44.19, 4.20, 59.06, 4.22,3) ja selline tulemus andis hõbemedali ning koha kahe sakslase vahel. Võitjana kogus Willi Holdorf 7887 punkti ja pronkise autasu sai Hans-Joachim Walde.[16]
Esinemine Tokyo suurel areenil oli Rein Auna esimene välisvõistlus. Ta tundis end olümpiamiljöös üllatavalt koduselt ja hõbemedal tuli Eesti rekordiga. [17]
Sitke võitleja Aun oli enne viimast ala 1500m jooksu kolmandal kohal, eestlane kaotas teisel kohal olevale Waldele tervelt 67 punktiga, aga ta asus kohe jooksu juhtima ja lõpetas suveräänselt 4.22,3ga ning tõusis kokkuvõttes teiseks. [18]
1968. aastal püstitas Aun viievõistluses maailma tipptulemuse 4079 punkti, Mexico olümpiale sõitis ta üldtunnustatud soosikuna, aga kahjuks tuli vigastuse tõttu võistlus pooleli jätta.[19]
Aleksander Klumbergi pronks 1924. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
Klumberg sündis 1899. aastal Tallinnas. Ta on ainus Eesti kergejõustiklane, kes asunud olümpiastarti oma ala maailmarekordimehena. Kahepäevast heitlus Pariisis 35 vastasega alustas Klumberg hästi, edastades avapäeva lõpus oma rekordigraafikut pea saja punktiga, aga konkurents oli tihe ja Klumbergi laeks jäi võistluse lõppedes pronksmedal 7329, 360 punktiga (11,6, 6.96, 12.27, 1.75, 54,4, 17,6, 36.79, 3.30, 57.70, 5.16,0). Kuldmedal Harold Osbornile ja hõbe Emerson Nortonile.[20]
Klumberg on meenutanud, et kodus võtsid spordijuhid tema pronksmedali leigelt vastu. Oodati ju maailmarekordimehelt kulda. Samas oli Klumbergi spordivarustus sedavõrd tagasihoidlik, et Pariisis pidi ta hüppenaelikudki laenama kuldmedalimehelt Osbornilt. [21]
Aastail 1917–1927 kogus Aleksander Klumberg 48 Eesti meistritiitlit ja püstitas 23 rekordit. Peale sportlaskarjääri töötas Poolas kergejõustikutreenerina ja pärast Eestisse naasmist teadusliku sekretäri ja instruktorina.[22]
Esimese vabariigi algusaastatel valisid Eesti Spordilehe lugejad Klumbergi Eesti kõigi aegade suurimaks sportlaseks.[23]
Eesti kümnevõistlejad maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed kergejõustiku maailmameistrivõistlused toimusid 1983. aastal Helsingis, esimese eestlasest mitmevõistlejana startis maailmameistrivõistlustel 1993. aastal Indrek Kaseorg. [24]
Maailmameistrivõistlustelt on Eesti saanud läbiaegade kümnevõistluses kaks medalit: Erki Nool võitis hõbeda 2001. aastal Edmontonis ning Maicel Uibo sai hõbemedali kaela 2019. aastal Dohas.[25]
| MM | Sportlane | Koht |
|---|---|---|
| 1993 Stuttgart | Indrek Kaseorg | 12. koht |
| 1995 Göteborg | Erki Nool | 4. koht |
| Andrei Nazarov | 10. koht | |
| Indrek Kaseorg | 11. koht | |
| 1997 Ateena | Erki Nool | 6. koht |
| Indrek Kaseorg | 11. koht | |
| 1999 Sevilla | Indrek Kaseorg | 12. koht |
| Erki Nool | 14. koht | |
| 2001 Edmonton | Erki Nool | 2. koht |
| 2003 Pariis | Kristjan Rahnu | katkestas |
| Erki Nool | katkestas | |
| 2005 Helsingi | Kristjan Rahnu | 6. koht |
| Mikk Pahapill | 12. koht | |
| 2007 Osaka | Andres Raja | 16. koht |
| 2009 Berliin | Andres Raja | 15. koht |
| Mikk - Mihkel Arro | 33. koht | |
| Mikk Pahapill | katkestas | |
| 2011 Daegu | Mikk Pahapill | 9. koht |
| Andres Raja | 15. koht | |
| 2013 Moskva | Mikk Pahapill | 17. koht |
| Maicel Uibo | 19. koht | |
| 2015 Peking | Maicel Uibo | 10. koht |
| Janek Õiglane | 19. koht | |
| 2017 London | Janek Õiglane | 4. koht |
| Karl-Robert Saluri | 13. koht | |
| Maicel Uibo | katkestas | |
| 2019 Doha | Maicel Uibo | 2. koht |
| Andres Raja | 16. koht | |
| 2022 Eugene | Maicel Uibo | 7. koht |
| Johannes Erm | 9. koht | |
| Janek Õiglane | katkestas | |
| 2023 Budapest | Karel Tilga | 4. koht |
| Johannes Erm | 9. koht | |
| Janek Õiglane | 6. koht |
Erki Noole 2001. aasta hõbemedal Edmontonis[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast 2000. aasta olümpiamänge piinles Nool puusavigastuse küüsis, 2001. aasta alguses alustas ta koostööd Andrei Nazaroviga. Kõik sujus, maailmameistrivõistlustel pälvis Nool hõbeda Eesti rekordiga 8815 punkti, altminekuid ei olnud, aga kaugushüppes otsustati kuldmedali saatus. Dvorak püstitas isikliku rekordi 8.07, Nool piirdus 7.63ga.[27]
Maicel Uibo 2019. aasta hõbemedal Dohas[muuda | muuda lähteteksti]
Maicel Uibo võitis Doha kergejõustiku MM-il kümnevõistluses ülipõneva lõpplahenduse järel 8604 punktiga hõbemedali. Pikalt püsis Uibo ka 21-aastaselt kümnevõistluse kõigi aegade noorimaks maailmameistriks kroonitud Niklas Kauli tempos, siis läks noor sakslane oma teed, aga peamise hõbedakonkurendi Damian Warneri selja taha jätnud eestlane kindlustas 8604 punktiga teise koha. Ühtlasi tähistab see Eesti kõigi aegade teist tulemust.[28]
Eesti kümnevõistlejad Euroopa meistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa meistrivõistlustelt on Eesti mitmevõistluse mehed võitnud kokku neli medalit: 1998 Erki Nool kuld, 1958 Uno Palu hõbe, 2002 Erki Nool hõbe ja 2022 Janek Õiglane pronksmedal. [29]
Uno Palu hõbe 1958. aasta[muuda | muuda lähteteksti]
Stockholmi legendaarsel olümpiastaadionil tegi elu tähtsaima kümnevõistluse 25-aastane Uno Palu, olles olnud Melbourne`i olümpial neljas, oli ta piisavalt kogenud, et võidelda medali eest. Vassili Kuznetsov oli hetkel teistest võimsam, Palu läks võitlema hõbeda eest ja Eesti rekordiga ta ka hõbeda võitis, kogudes 7329 punkti. Kuznetsov kogus konkurentidest üle viiesaja punkti rohkem, kulla hind oli 7865 punkti, pronksmedal läks sakslasele Walter Meierile 7249 punktiga.[30]
Erki Noole kuld 1998. aastal, hõbe 2002. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
1997. aastal käis Nool põlvelõikusel ja lõpetas koostöö treener Rein Sokuga. 1998. aasta suvi kujunes sellest hoolimata visa sportlase senise karjääri parimaks. Kevadisel Götzise võistlusel sündis Eesti rekord (8672), Budapestis Euroopa meistritiitli tõi vaid tippmargist viis punkti kehvem tulemus. 2002. aastal Münchenis võidetud Euroopa meistrivõistluste hõbe jäi Noole viimaseks tiitlivõistluste medaliks.[31]
Janek Õiglase pronks 2022. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
_2019.jpg)
Janek Õiglane viis 2002. aasta kevadel isikliku rekordi 8405 punktini, mis oli Eesti kõigi aegade seitsmes tulemus. Maailmameistrivõistlused tal ebaõnnestusid, aga Õiglane näitas tõelist võitlejahinge ja võitis vaid kuu aega pärast valusat pettumust teda pikalt seganud jalavigastuse kiuste Euroopa meistrivõistlustel pronksmedali 8346 punktiga. Euroopa meistriks krooniti kodupubliku ees võistelnud Niklas Kaul (8545), kes möödus viimase alaga Šveitsi rekordi püstitanud Simon Ehammerist (8468). [32]
Eesti kõigi aegade edetabel kümnevõistluses[muuda | muuda lähteteksti]
20 Eesti kümnevõistlejat on saanud edetabelisse alistades maagilise 8000 punkti piiri.[33]
| Jrk-nr | Tulemus | Sportlane | Aeg |
|---|---|---|---|
| 1 | 8815 | Erki Nool | 2001 Edmonton |
| 2 | 8681 | Karel Tilga | 2023 Budapest |
| 3 | 8604 | Maicel Uibo | 2019 Doha |
| 4 | 8526 | Kristjan Rahnu | 2005 Arles |
| 5 | 8524 | Janek Õiglane | 2023 Budapest |
| 6 | 8506 | Valter Külvet | 1988 Stayki |
| 7 | 8484 | Johannes Erm | 2023 Budapest |
| 8 | 8398 | Mikk Pahapill | 2011 Götzis |
| 9 | 8322 | Andrei Nazarov | 1987 Sochi |
| 10 | 8299 | Kristjan Rosenberg | 2021 Tallinn |
Head tulemused sisetiitlivõistlustelt seitsmevõistluses[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Sisetingimuses ei võistle mehed mitte kümnevõistluses, vaid seitsmevõistluses. Esimesed võistlused korraldati 1970. aastal. 1992. aastal toimusid esimesed Euroopa meistrivõitlused ja sisemaailmameistrivõistluste kavva võeti ala 1995. aastal. [34]
| Võistlus | Sportlane | Medal | Aeg |
|---|---|---|---|
| Sise MM | Erki Nool | hõbe | 1997 |
| Sise MM | Erki Nool | hõbe | 1999 |
| Sise MM | Maicel Uibo | pronks | 2018 |
| Sise MM | Johannes Erm | pronks | 2024 |
| Sise EM | Erki Nool | kuld | 1996 |
| Sise EM | Erki Nool | pronks | 2000 |
| Sise EM | Erki Nool | pronks | 2002 |
| Sise EM | Mikk Pahapill | kuld | 2009 |
| Sise EM | Risto Lillemets | pronks | 2023 |
_2019.jpg)
Fakte Eesti meistrivõistlustelt [36][muuda | muuda lähteteksti]
Esimeseks Eesti meistriks kümnevõistluses tuli Aleksander Klumberg 8025,520 punkti.
2020. aastal oli stardis ainult üks mitmevõistleja – Risto Lillemets, kes kogus 8133 punkti.
Parima punktisummaga on Eesti meistriks tulnud Johannes Erm, kes kogus 2023. aastal 8424 punkti.
Enim Eesti meistritiitleid kümnevõistluses on võitnud Uno Palu (1955, 1956, 1958, 1960, 1963, 1964).
Aasta sportlaseks valitud mitmevõistlejad[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Aasta sportlane on aunimetus, mida antakse alates 1955. aastast Eesti parimatele sportlastele. Võitjad kuulutatakse välja Eesti Olümpiakomitee auhinnagalal "Spordiaasta tähed" ja nad saavad endale Kristjani kuju. Lausa kaheksal korral on parimaks meessportlaseks valitud just kümnevõistleja. [37]
| Aasta | Sportlane |
|---|---|
| 1956 | Uno Palu |
| 1958 | Uno Palu |
| 1996 | Erki Nool |
| 1997 | Erki Nool |
| 1998 | Erki Nool |
| 2000 | Erki Nool |
| 2022 | Janek Õiglane |
| 2023 | Karel Tilga |
Naiste seitsmevõistlus[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1984. aasta Los Angelese suveolümpiamängudest on naised tiitlivõistlustel võistelnud seitsmevõistluses, varem võisteldi viievõistluses. [38]
Eesti naistel pole mitmevõistluses nii hästi läinud kui meestel, kordaminekuks saab lugeda, kui eestlanna jõuab tiitlivõistlustele või püstitab alal Eesti rekordi. Eesti rekord kuulub 2017. aastast Grit Šadeiko nimele.
Eesti seitsmevõistlejad olümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]
Olümpiamängudel on Eestit esindanud kolm seitsmevõistlejat, parimale kohale on seni jõudnud Anu Kaljurand.
Kaljuranna sportlikud tippsaavutused jäävad 1980. aastatesse, kui ta võitis kaugushüppajana kaks juunioride MM-i hõbemedalit. Kaljurand oli üks esimesi Eesti sportlasi, kes läks sportlasteed jätkama ja akadeemilist haridust saama USA ülikooli. [39]
| Olümpiamängud | Sportlane | Koht |
|---|---|---|
| 1992 Barcelona | Anu Kaljurand | 17. koht |
| 2008 Peking | Kaie Kand | 32. koht |
| 2012 London | Grit Šadeiko | 21. koht |
| 2016 Rio de Janeiro | Grit Šadeiko | katkestas |
Eesti seitsmevõistlejad maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]
Maailmameistrivõistlustelt on Eestil ette näidata üks esikümne koht naiste seitsmevõistluses. 2003. aasta MM.il Pariisis õnnestus Larissa Netšeporukil võistlus hästi ja ta sai seitsmenda koha.
Netšeporuk sündis Ukrainas, aga kolis Eestisse ja hakkas meie kodumaad esindama. Ta on valitud 2001. ja 2003. aastal Eesti parimaks naiskergejõustiklaseks, parimaks tulemuseks jäi 6215 punkti. [40]
| MM | Sportlane | Koht |
|---|---|---|
| 2003 Pariis | Larissa Netšeporuk | 7. koht |
| 2007 Osaka | Kaie Kand | 30. koht |
| 2009 Berliin | Kaie Kand | 18. koht |
| 2011 Daegu | Grit Šadeiko | 26. koht |
| 2013 Moskva | Mari Klaup | 21. koht |
| Grit Šadeiko | katkestas | |
| 2015 Peking | Grit Šadeiko | 15. koht |
| 2017 London | Grit Šadeiko | 13. koht |
Eesti kõigi aegade edetabel seitsmevõistluses[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti rekord on 2017. aastast Grit Šadeiko nimel, tänaseks on Šadeiko tippsportlase karjääri lõpetanud, aga tegutseb treenerina. Tema säravaimateks saavutusteks jäävad 2011. aastal Euroopa U23 Meistrivõistlustelt võidetud kuldmedal ja 2008. aasta juunioride maailmameistrivõistlustelt saadud pronksmedal. [41]
Ksenija Balta hoiab edetabelis 6180 punktiga kolmandat kohta. Tema on rohkem tuntud sprinteri ja kaugushüppajana.
2023. aastal kogus Pippi Lotta Enok tublid 6165 punkti ja tõusis edetabelis neljandaks, tal õnnestus võita Euroopa U23 Meistrivõistlustelt pronksmedal. [42]
| Jrk-nr | Tulemus | Sportlane | Aeg |
|---|---|---|---|
|
|
6280 | Grit Šadeiko | 2017 Götzis |
| 2. | 6215 | Larissa Netšeporuk | 2003 Tallinn |
| 3. | 6180 | Ksenija Balta | 2006 Arles |
| 4. | 6165 | Pippi Lotta Enok | 2023 Austin |
| 5. | 6155 | Virge Naeris | 1998 Tartu |
| 6. | 6142 | Anu Kaljurand | 1992 Austin |
| 7. | 6080 | Mari Klaup | 2020 Tallinn |
| 8. | 6074 | Silva Oja | 1982 Tallinn |
| 9. | 5979 | Kaie Kand | 2009 Götzis |
| 10. | 5836 | Liisa Maria Lusti | 2022 Götzis |
Fakte Eesti meistrivõistlustelt [44][muuda | muuda lähteteksti]
Esimeseks Eesti meistriks seitsmevõistluses tuli 1981. aastal Ellen Külvand 5686 punktiga.
1992. aastal oli stardis ainult kaks võistlejat: Virge Naeris ja Anu Tuul, pronksmedal jäi välja andmata.
Parima summaga on Eesti meistriks tulnud Silva Oja, ta kogus 1982. aastal riigi meistrivõistlustel 6156 punkti.
Enim meistritiitleid seitsmevõistluses on võitnud Rutti Lukksepp (1995, 1996, 1999, 2000, 2002, 2003)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Antons, Voolaid. Eesti Spordi Lugu. Lk 81.
- ↑ Teemägi, Erlend (2003). Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 15-19.
- ↑ Kriisk, Jaanus (2012). Kümnevõistlus. Lk 5.
- ↑ 4,0 4,1 Kudu, Fred. Mitmevõistlus. Lk 15-16.
- ↑ "Eesti - väikeriik, kes hüppab kergejõustikus üle oma varju". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 41-42.
- ↑ "Pariisi sõidab rekordväike Eesti koondis". Postimees. Vaadatud 28. aprillil 2024.
- ↑ Karuks, Tiit. 101 Eesti Spordilugu. Lk 132.
- ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 5.
- ↑ Voolaid, Kuningas, Valdre. V olümpiamängud Stockholmis 1912. Lk 142-143.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Antons, Voolaid. Eesti Spordil Lugu. Lk 101.
- ↑ Lääne, Tiit (2006). Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 9-11.
- ↑ "Olympics". Vaadatud 21. aprill 2024.
- ↑ Lääne, Tiit. Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 22-23.
- ↑ Karuks, Tiit. 101 Eesti Spordilugu. Lk 182-183.
- ↑ Lääne, Tiit. Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 76-77.
- ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 51.
- ↑ Olümpiamängude ajalugu 1948 - 1964. Lk 398-399.
- ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 119-125.
- ↑ Lääne, Tiit. Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 152-153.
- ↑ Olümpiamängude ajalugu 1920 - 1944. Lk 139.
- ↑ Karuks, Tiit. 101 Eesti spordilugu. Lk 32-33.
- ↑ Maksimov, Valeri. Rein Aun. Kuuemkümnendate kuningas. Lk 7.
- ↑ Teemägi, Erlend (2003). Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 96.
- ↑ Helsingist Helsingisse kergejõustiku maailmameistrivõistlused 1983-2005. Lk 189.
- ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 252-254.
- ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 272-273.
- ↑ "Maicel Uibo võitis MM-il kümnevõistluses hõbemedali". Vaadatud 24. aprill 2024.
- ↑ "Suurvõistlustel osalenud kergejõustiklased". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 81-89.
- ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 255-277.
- ↑ "Janek Õiglane võitis EM-il pronksi". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ "Edetabelid". Vaadatud 21. aprill 2024.
- ↑ "Worldathletics". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ "Suurvõistlustel osalenud kergejõustiklased". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ "Statistika". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ "Spordiaasta tähed". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ Los Angeles `84, XXIII olümpiamängud. Olympia1994.
- ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 247-253.
- ↑ "Eesti Spordi Biograafiline Leksikon". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 377-381.
- ↑ "2023. aasta suurvõistlustel osalenud Eesti kergejõustiklased". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ "Edetabelid". Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ "Statistika". Vaadatud 24. aprillil 2024.