Mikroplaadilugeja

Allikas: Vikipeedia
Firma BioTek mikroplaadilugeja PowerWave XS2 koos 96 süvendiga plaadiga.

Mikroplaadiluger, ka mikrotiiterplaadi lugeja, on bioanalüütilistes ja meditsiinilaborites kasutatav mõõteseade, mille abil on võimalik teostada optilisi mõõtmisi formaadis, kus mõõtmine toimub sama katseplaadi järjest mitmes süvendis ehk kaevus.

Võrreldes klassikalise spektrofotomeetriga, kus mõõtmisi teostatakse küvetis, on mikroplaadilugeri kasutamisel kaks põhieelist: kiirem läbilaskevõime ja vähendatud mõõteruumala. Mõlemad eelised on väga olulised nii kliinilistes rakendustes kui ka fundamentaalteaduslikes uuringutes, kuivõrd lubavad säästa bioloogilist proovi, abireagente ja mõõtmisaega.[1]

Mikroplaadilugereid toodavad näiteks Agilent[2], BioTek[3], BMG Labtech[4], Molecular Devices[5], PerkinElmer[6], Promega[7], Tecan[8] ja veel paljud ettevõtted. Eri aparaatide puhul pööratakse tähelepanu erinevatele aspektidele, mis võivad olla eri kasutajarühmade seisukohalt enim soovitud – näiteks võimalus teostada võimalikult mitmekesiseid mõõtmisi, detektori tundlikkus, mikroplaadilugeri portatiivsus, töökindlus, madal hind vms.[9][10][11][12]

Olulised ehituselemendid[muuda | muuda lähteteksti]

Ksenoonlambi kiirgusprofiil katab nähtavat valgust, lähi-UV ja lähi-IR, mis on olulisimad elektromagnetkiirguse piirkonnad bioloogiliste rakenduste jaoks

Mikroplaadiluger töötab enamasti elektromagnetkiirgusega, mis jääb nähtava valguse (ligi 400–740 nm) piirkonda, kui võib hõlmata ka lähiultraviolettkiirgust (lähi-UV)[13] ja lähiinfrapunakiirgust (lähi-IP)[14]. Nähtav valgus ei ole ioniseeriv (ehk ei kahjusta bioloogilisi objekte, v.a pikaaegse valgustatuse tingimustes[15][16]) ning samas sobib paljude fluorofooride ergastamiseks. Lähi-UV lainepikkuste vahemik 320–340 nm sobib samas sobib lantanoidide kelaatide ergastamiseks[17] (vt allpool) ning seega oluliselt mitmekesistab mõõtmismetoodikate arvu. Lähi-IP lainepikkuste vahemikus 650–1350 nm asub aga bioloogiliste kudede nn optiline aken – ehk selline kiirgus läbi bioloogilisi objekte kõige paremini[18]. Valgusallikatena kasutatakse eri aparaatides kas erinevate spektritega valgusdioode (LED; ühtlasi odavaim variant)[19], laia kiirguse profiiliga ksenoonkaarlampi[20] või ka monokromaatset lämmastiklaserit (uuemates mikroplaadilugerites UV-ala rakenduste jaoks)[21].

Valimaks kitsamaid lainepikkuse vahemikke proovi ergastava ja/või proovist emiteeruva valguse jaoks, kasutatakse eri mikroplaadilugerites kas optilistest filtritest ja poolläbilaskvatest peeglitest (ingl k dichroic mirror) koosnevaid süsteeme[22], monokromaatorit[23] või mõlemat lähenemist. Monokromaator võimaldab küll suuremat paindlikkust ergastuseks kasutatava või emiteeritava valgu lainepikkuste valikul, kuid vähendab mõõtmise tundlikkust; samuti ei ole monokromaatorit soovitatav kasutada fluorestsentsi polarisatsiooni/anisotroopia mõõtmistes (vt allpool).[24]

Valguse detekteerimiseks kasutatakse madalama hinnaklassiga mikroplaadilugejates ränist fotorakke[25], suure tundlikkusega kallimates aparaatides aga fotoelektronkordistit (ingl k photomultiplier tube ehk PMT)[26].

Mõõdetavad optilised karakteristikud[muuda | muuda lähteteksti]

Valkude kogusisalduse määramine mikrotiiterplaadil, kasutades Bradfordi meetodit. Neelduvuse väärtusi mõõdetakse mikroplaadilugeja abil.
Jablonski diagramm FRET nähtuse kirjeldamiseks
Näide FRET mõõtmisest BMG LabTechi mikroplaadilugejaga PheraStar 96 süvendiga plaadil. Geneetiliselt kodeeritud cAMP-sensorit ekspresseeriti hiina hamstri munasarja rakkudes (CHO) ning mõõdeti sensori signaali muutumist ajas, vastusena ensüümi adenülaaditsklaasi aktiveerimisele forskoliiniga. Ergastamiseks kasutati lainepikkust 430 nm (tsüaansiniselt fluorestseeruva valgu ehk CFP maksimum) ning emissiooni mõõdeti lainepikkustel 480 nm (vastab CFP-le, mis käitub doonorina) ning 530 nm (vastab kollaselt fluorestseeruvale valgule ehk YFP-le, mis käitub aktseptorina).
Fluorestsentsi polarisatsiooni mõõtmise põhimõte.
Näide euroopiumi kelaadist: tsüaansinisega on näidatud Eu3+, mustaga C, punasega O, rohelisega F aatomid. Konkreetne ühend on küll kasutusel hoopis NMR mõõtmistes, kuid sarnase geomeetriaga kelaadid omavad ka huvipakkuvaid optilisi omadusi ning on kasutusel aeglahutatud fotoluminestsentsi mõõtmistes.
Luminooli kemoluminestsents vesinikperoksiidi juuresolekul.

Olenevalt konkreetse mikroplaadilugeja tüübist ja mõnikord ka moodulitest, mida on mõõteseadme soetamisel valitud, saab mikroplaadilugejat põhimõtteliselt kasutada mitmesuguse väljundsuuruse (ingl k readout) mõõtmiseks:

  • Valguse neeldumine ja/või lahuse optiline tihedus: mõõdetakse teatud lainepikkusega valguse intensiivsuse vähenemist, kui valgus läbib lahuse kihti. Kui lahus sisaldab ainet, mis neelab vastava lainepikkusega valgust, saab Lamberti-Beeri seaduse alusel kindlaks teha aine kontsentratsiooni lahuses[27]. Kui lahuse asemel on tegemist kolloidsüsteemi või jämedispersse süsteemiga, kus esineb valguse hajumine, saab hinnata hajutavate osakeste sisaldust süsteemis (nt bakterite kasvutiheduse mõõtmine[28]) või muutusi hajumises, olenevalt teatud ainete juuresolekust (nt vereliistakute ehk trombotsüütide agregatsiooni mõõtmine agregeerimist käivitavate ainete juuresolekul[29]).
  • Fluorestsentsi intensiivsus: mõõdetav proov ergastatakse madalama lainepikkusega valgusega ning emiteeritud suurema lainepikkusega valguse intensiivsuse alusel hinnatakse fluorestseeruva aine sisaldust lahuses/süvendi pinnal[30]. Samuti saab uurida fluorofoori kvantsaagise muutumist (näiteks juhul, kui fluorofoori vahetult ümbritsev keskkond muutub lahuses sisalduvate molekulide omavahelise seondumise tulemusena[31]).
  • Försteri-tüüpi resonantne energiaülekanne ehk FRET: sisuliselt mõõdetakse samuti fluorestsentsi intensiivsust, kuid seejuures sisaldub süsteemis kaks erinevat fluorofoori, millest ühe (nn doonori) emissioonispekter kattub teise (nn aktseptori) ergastusspektriga. Juhul, kui fluorofoorid asuvad ruumiliselt lähestikku ning on teineteise suhtes sobivalt orienteerunud, esineb nende vahel mittekiirguslik energiaülekanne (FRET).[32] Seega saab doonori ergastamisel mõõta nii doonori enda emissiooni (juhul, kui energiaülekannet ei toime) kui ka aktseptori emissiooni (juhul, kui FRET esineb). FRETi mõõtmisi kasutatakse väga laialdaselt, uurimaks molekulidevaheliste interaktsioonide esinemist (nt kui toimub kompleksi moodustumine doonorfluorofooriga ühendatud molekuli ja aktseptorfluorofooriga molekuli vahel, tekib FRET – kui aga kummagi molekuliga seostub mõni konkureeriv ühend, mis takistab FRET-partneri seostumist, siis FRET väheneb).[33][34]
  • Fluorestsentsi polarisatsioon või anisotroopia: ka siin mõõdetakse fluorestsentsi intensiivsust, kuid seejuures toimub proovi ergastamine lineaarselt polariseeritud kiirgusega. Sel juhul ergastatakse vaid see molekulide populatsioon, milles fluorofoori dipoolmoment on ergastava polariseeritud kiirguse suhtes sobivalt orienteeritud. Kui ergastatud molekuli pöörlemine lahuses toimub samal või lühemal ajaskaalal, kui kiirguse emissioon (fluorestsentsi puhul mõni nanosekund), siis on molekulist emiteeruv kiirgus depolariseerunud. Kui aga molekuli vaba pöörlemine lahuses on takistatud (nt moodustab molekul kompleksi mõne oluliselt suurema molekuliga), siis on emiteeritav kiirgus polariseeritud samasuunaliselt, võrreldes ergastava kiirgusega. Anisotroopia (laiemas mõistes süsteemi omaduste ebaühtlus) tähendab antud juhul seda, et fluorofoori sisaldava lahuse emiteeritud kiirgus võib omada eelistatud polarisatsiooni (kui ergastamine toimub samuti polariseeritud kiirgusega).[35][36]
  • Fotoluminestsentsi eluiga: mõõdetakse molekulide populatsioonis fotoluminestsentsi signaali kustumist ajas, kui ergastav valgus on välja lülitatud. Nendes mõõtmistes kasutatakse enamasti pikema elueaga (mõnesaja mikrosekundi kuni millisekundi skaalal[37]) luminofoore – näiteks haruldaste muldmetallide ühendeid, mille optiliste omaduste puhul ei saa enam rääkida „klassikalisest“ kiirest fluorestsentsist[38]. Molekuli fotoluminestsentsi eluiga võib muutuda, olenevalt eri teguritest – üheks on näiteks sobiva aktseptormolekuli olemasolu, kuhu saab ergastatud oleku energiat üle kanda (vt eespool FRET põhimõte). Eluea mõõtmiste eeliseks on asjaolu, et erinevalt emiteeritava valguse intensiivsusest, ei olene eluiga kuigi palju molekulide kontsentratsioonist.[39] Samas võib mõõtmistulemuste tõlgendamine olla komplitseeritud juhul, kui esineb näiteks nn mitmeeksponendine signaali kustumine (mis viitab mitme erineva elueaga molekulide populatsiooni olemasolule) või proovi pleekumine[40] (nähtus, kus molekuli ei ole võimalik korduvalt ergastada, kuna selle struktuur muundub suure energiaga kiirgusega kiiritamise tulemusena).
  • Aeglahutatud fotoluminestsentsi intensiivsus: siinkohas kasutatakse taas pikema elueaga luminofoore ning signaali intensiivsus mõõdetakse pärast mõningast ajalist viivitust ergastava impulsi järel (enamasti mõnekümne mikrosekundi järel). Võrreldes tavalise fluorestsentsi intensiivsusega, on aeglahutatud formaadi eeliseks asjaolu, et mikrosekundite ajaskaalal protsessi mõõtmisel ei ole keerulisemates bioloogilistes süsteemides esinev taustkiirgus enam segav.[41] Kui proovile lisatakse nn fotoluminestsentsi kustutavaid aineid (ingl k photoluminescence quenchers), saab mõõta ka kustutava aine efekti või selliste lisakomponentide efekte, mis kaitsevad luminofoori kustutaja toime eest.[42]
  • Bio- ja kemoluminestsentsi intensiivsus: selliste mõõtmiste puhul ei kasutata emiteeriva molekuli ergastamiseks valgust, vaid molekul saavutab ergastatud olekut tänu ensümaatiliselt katalüüsitud keemilisele reaktsioonile. Mõõdetavas proovis peavad esinema nii sobiv ensüüm (nt mädarõika peroksidaas või lutsiferaas) kui ka selle substraat. Bioluminestsentsi käsitletakse sageli ka kemoluminestsentsi alaliigina, kuna mõlema protsessi toimepõhimõte on sarnane – eesliidet „bio“ kasutatakse pigem juhul, kui ensümaatiliselt katalüüsitav protsess toimub elusrakkudes, ning eesliidet „kemo“ juhul, kui reaktsioon kulgeb lihtsamas süsteemis.[43][44] Bioluminestsents on kombineeritav ka FRET-formaadiga (st toimub energiaülekanne aktseptorfluorofoorile).[45] Kuna nii kemo- kui ka bioluminestsentsi detekteerimisel ei vajata ergastavat valgust, on süsteemis taustkiirgus minimaalne, mis võimaldab saavutada suurt tundlikkust. Mõningates rakendustes käivitatakse lutsiferaasi ekspressioon elusrakkudes, olenevalt soovitud analüüdi juuresolekust (st kasutades rakusiseseid signaaliülekande mehhanisme); inglise keeles kasutatakse selliste meetodite kohta mõistet "reporter assay" (nt luciferase reporter assay).[46]

Olenevalt mõõdetavast suurusest, täpsematest mõõtmisparameetritest (näiteks signaali kogumise aeg), mikrotiiterplaadi süvendite arvust ja mikroplaadilugeja karakteristikutest, võib ühe mikrotiiterplaadi tüüpiline mõõtmisaeg ulatuda paarikümnest sekundist paarikümne minutini.[33][47]

Mõõtmise erirežiimid[muuda | muuda lähteteksti]

Mikroplaadilugeja mõõdab signaali vaikimisi süvendi keskosas (vältimaks süvendi seinte läheduses esinevaid võimalikke optilisi artefakte ning temperatuurikõikumisi) ning väljundiks on seega üle süvendi keskmistatud signaal. Mõned mikroplaadilugejad lubavad valida mõõdetava välja täpsemaid koordinaate süvendis, nii xy- kui ka z-dimensioonis (viimast nimetatakse ka fokaaltasandi valikuks). Fokaaltasandi valikul tuleks ka arvestada, kas signaali on valitud metoodika puhul mõttekam tuvastada lahuse ruumalas või pigem süvendi põhjas.[48][49][50]

Ajaliselt pikemate katsete korral võimaldavad mõningad plaadilugejad plaadi kiiret segamist („väristamist“, ingl k shaking) lugemite võtmise vahel. Kuigi süvendite sees tekkivad kontsentratsioonigradiendid ühtlustuvad pigem tavalise difusiooni teel, võib selline segamine olla vajalik teatud bioloogiliste süsteemide normaalseks toimimiseks – näiteks trombotsüütide agregatsiooni uuringutes[51].

Kuna nii reaktsiooni kiirus kui ka tasakaalulise reaktsiooni tasakaalukonstandi väärtus sõltuvad temperatuurist[52] ning ka paljud bioloogilised molekulid on temperatuuritundlikud (nt võivad denatureeruda)[53], võimaldavad paljud mikroplaadilugejad plaadi termostateerimist mõõtmise käigus[3][54]. Siiski tuleb arvestada, et süvendi kiiritamisel võib suure energiaga valgus tekitada süvendis temperatuuri olulist tõusu, mida tuleb vajadusel nn molekulaarsete temperatuurisondide abil eraldi kvantifitseerida.[55][56] Lisaks on mõned plaadilugejad varustatud süsihappegaasi- ja hapnikusensoritega, võimaldades hoida mõõtmiskambri atmosfääris stabiilset CO2 ja O2 sisaldust.[57] Need on olulised katsetes pH- ja hüpoksiatundlike süsteemidega nagu elusrakud, kuid hapniku sisaldus keskkonnas võib mõjutada ka fluorofooride ja luminofooride optilisi omadusi (nt kvantsaagist ja pleekumise kiirust[58][59]).

Teatud tootjate pakutavad mikroplaadilugejad on kombineeritud ka mikroskoobiga, mis võimaldab mitmekesistada aparaadiga teostatavaid uuringuid.[60][61] See võib olla eriti oluline tundlike katseobjektidega töötamisel: näiteks on ühe protokolli piires võimalik teostada iga keskmistatud lugemi võtmise järel ka süvendites rakkude pildistamine fluorestsentsmikroskoobiga, jälgides rakkude fenotüübi võimalikke muutusi katse käigus.[50]

Mikrotiiterplaatide iseärasused[muuda | muuda lähteteksti]

Mikrotiiterplaadid. Vasakult paremale: 96, 384 ja 1536 süvendiga

Mikrotiiterplaat on enamasti plastikust valmistatud ristkülikukujuline plaat (tüüpilised mõõtmed suurusjärgus 120–130 mm pikkus × 85–86 mm laius × 10–25 mm kõrgus), milles on korrapärase paigutuse ja mõõtmetega süvendid.[62] Näiteks:

  • 96 süvendiga plaadil on 12×8 süvendit, kusjuures süvendi läbimõõt pealtvaates on suurusjärgus 6,5 mm ja maksimaalne tööruumala on suurusjärgus 200–400 μl;[63][64]
  • 384 süvendiga plaadil on 24×16 süvendit, kusjuures süvendi läbimõõt pealtvaates on suurusjärgus 3 mm ja maksimaalne tööruumala on suurusjärgus 100–150 μl sügavamate plaatide puhul või 30–40 μl nn vähendatud ruumalaga plaatide puhul.[65][66]

On olemas ka 1536 ja 3456 süvendiga mikrotiiterplaate – nende puhul on süvendi maksimaalne ruumala vastavalt <15 μl ja <5 μl.[67]

Süvendite geomeetria[muuda | muuda lähteteksti]

96 süvendiga V-kujulise põhjaga mikrotiiterplaat.

Süvendite läbilõike profiili ja põhja kuju alusel eristatakse nn F-plaate (lame põhi – F tuleneb ingliskeelsest sõnast flat – 'lame'), U-plaate (ümar põhi) ja V-plaate (koonilised süvendid, mille läbimõõt aheneb järsult). Mõõtmisteks mikroplaadilugeja abil kasutatakse enamasti F-plaate (sobivad kõigi mõõtmiste jaoks) ja U-plaate (ei sobi neelduvuse mõõtmiseks, kuna süvendi kujuga määratud optiline teepikkus võib liialt varieeruda). F-plaatide ja U-plaatide eeliseid kombineeriva disainina eristatakse mõnikord ka nn C-plaate (süvenditel on üldiselt lame põhi, mis kaardub vahetult süvendi seina läheduses). V-plaate kasutatakse põhiliselt enne katset proovide seerialahjenduste tegemiseks ning ka ainete säilitamiseks, aga ka sadestusmeetodites (näiteks nn immuunsadestamine, ingl k immunoprecipitation ehk IP) ja mõningates spetsiifilistes väikest tööruumala eeldavates rakendustes (näiteks kvantitatiivne polümeraasi ahelreaktsioon ehk qPCR).[68][69]

Plaadi materjal[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüpiliselt valmistatakse mikrotiiterplaate polüstüreenist või polüpropüleenist, mis on läbipaistvad nähtavas valguses (nn optical grade-puhtusega).[50][70] Polüstüreeni segatakse mõnikord titaandioksiidi või süsinikuga, saavutamaks plaadi seinte ja/või põhja vastavalt valget või musta värvi.[50][71] Musta värvi plaate soovitatakse kasutada fluorestsentsi mõõtmiseks, kuna sel juhul on tagatud, et taustsignaal on väike (nt ergastav valgus ei peegeldu pindadelt) ning signaali mõõdetakse just vaadeldavast süvendist (st mitte naaber-süvenditest). Bio- ja kemoluminestsentsi mõõtmisel eelistatakse valgeid plaate, kuna sellistes mõõtmistes ergastavat valgust ei kasutata ning samas on oluline koguda maksimaalselt palju reaktsiooni tulemusena eraldunud valgust. Neelduvuse mõõtmiseks on aga eeskätt oluline, et süvendi põhi oleks läbipaistev – see on oluline ka juhul, kui plaati on plaanis kasutada läbiva valguse mikroskoopia või fluorestsentsmikroskoopia jaoks.[72] Tagamaks madalat taustsignaali valguse väikestel lainepikkustel (eriti UV-alas) ning prognoositavat valguse murdumist, kasutatakse mikroskoopilisteks rakendusteks mõeldud plaatide puhul plaadi põhja materjalina mõnikord ka õhukest (paksus suurusjärgus 170 μm) borosilikaatklaasi.[64][73]

Polüstüreen on hüdrofoobne materjal, mistõttu sellele võivad van der Waalsi vastastikmõjude tõttu mittespetsiifiliselt seostuda („kleepuda“) erinevad biomolekulid, näiteks valgud. Mõningate rakenduste jaoks (nt teatud tüüpi ELISA, mis ei kasuta pinna külge seotud antikehi) on see soovitud omadus.[74] Kui aga soovitakse, et analüüt jääks kindlasti süvendi sees olevasse lahusesse, kasutatakse mikrotiiterplaadi süvendite sisepinna (seinu ja põhja) eritöötlust, tekitamaks nn mittesiduvaid pindu (ingl k low-binding surface).[75] Eritöötluse moodus jääb sageli tootjate ärisaladuseks.

Kui mõõtmised on plaanis teha rakkudega, siis tuleb rakke sageli otse mikroplaadil mõningat aega kasvatada. Kinnituvate rakkude puhul (ingl k adherent cells) peab siis süvendite sisepind olema kaetud positiivselt laetud polülüsiini või selle analoogidega (nn tissue culture-treated plates), millele rakud seonduvad tänu rakumembraani moodustavate fosfolipiidide polaarse osa negatiivsele laengule füsioloogilise pH juures. Kui aga mõõtmiste jaoks vajatakse 3D-rakukultuuri objekte, nt sferoide, peab plaadi pind olema hüdrofiilne, kuid ilma laenguta (nn ultra-low attachment plates). Tagamaks aseptilisust, on kõik rakukultuuris kasutatavad plaadid enamasti algselt töödeldud γ-kiirgusega (steriliseeritud).[76][77]

Plaadi konkreetsed parameetrid (suurus, süvendite kuju, süvendite kaugus üksteisest ja plaadi servast, plaadi seinte materjal, süvendite sisepinna eritöötlus jms) ning ka plaadi sulgemiseks sobivate kaante parameetrid on eri tootjate mikroplaatidel erinevad.

Näiteid teostatavatest uurimismeetoditest[muuda | muuda lähteteksti]

ELISA-t saab teostada ka nn riba-formaadis mikrotiiterplaatidel, kus plastikust ümbrisesse saab ükshaaval sisestada 8 süvendist koosnevaid ribasid. Sel viisil saab säästa reagente, kui uuritavate proovide ja kalibreerimislahuste hulk on suhteliselt väike.

Kuna tänapäeval on paljudes mõõtmismeetodites bioloogia-, keemia-, materjaliteaduse- ja meditsiinivaldkonnast tuvastatavaks füüsikaliseks suuruseks valguse intensiivsus, siis mikroplaadilugejate kasutusvõimaluste hulk on väga lai. Allpool on loetletud vaid mõned näited meetoditest, mille puhul kasutatakse väljundsuuruse mõõtmiseks enamasti mikroplaadilugejaid:

  • Valkude kogusisalduse määramine homogeensetes bioloogilistes proovides, kasutades Bradfordi meetodit (põhineb Coomassie värvi neeldumisspektri muutumisel, kui värv seostub lahuses leiduvate valgumolekulidega).[78]
  • Mitmesuguste analüütide (nt sekreteeritavate valkude) sisalduse määramine bioloogilistes proovides, rakendades erinevaid selektiivsetel antikehadel põhinevaid tuvastusmeetodeid. Kasutatakse nii fluorofooriga ühendatud (konjugeeritud) antikehi[79] kui ka ensüümiga konjugeeritud antikehi (ELISA puhul), kusjuures ensüümreaktsiooni tulemusena tekib kas valgust neelav või kemoluminestseeruv saadus.[80]
  • Mitmesuguste analüütide (nt fosforüülitud valkude või peptiidide) sisalduse määramine bioloogilistes ja biokeemilistes proovides, kasutades antikehi või süsteetilisi ühendeid, mis on konjugeeritud lantanoidide (nt Tb3+, Eu3+) kelaatidega.[81] Sageli kombineeritakse sellistes mõõtmistes aeglahutatud fotoluminestsentsi ja FRET-formaati (nn TR-FRET), kasutades sel viisil ära lantanoidide fotoluminestsentsi pikka eluiga ja FRETi efektiivsuse sõltuvust molekulidevahelisest kaugusest.[82]
  • Ensüümide ja retseptoriga seonduvate ühendite sidumisomaduste (sh afiinsuse, assotsiatsiooni ja dissotsiatsiooni kiiruskonstantide) kvantifitseerimine, kasutades fluorestsentsanisotroopia mõõtmisi. Katse läbiviimiseks on vajalik sobiva fluorofooriga ühendatud, suhteliselt kõrge afiinsusega sond (uuritava bioloogilise sihtmärgiga hästi seonduv molekul), millega konkureerivad uuritavad mittefluorestseeruvad molekulid. Meetod toimib hästi vaid suhteliselt lihtsates süsteemides, mis on rikastatud bioloogilise sihtmärkmolekuli sisalduse poolest (nt puhta ensüümi lahus või retseptorit ekspresseerivad viiruselaadsed osakesed).[35][36]
  • G-valguga seotud retseptorite aktivatsiooni uurimine elusrakkudes, kasutades geneetiliselt kodeeritud FRET-sensoreid, milles FRET efektiivsus muutub teatud sekundaarsete virgatsainete (nt cAMP või Ca2+) juuresolekul.[32][83]
  • Rakkude elulevuse määramine, kasutades värvainet resasuriini. Resasuriini fluorestsents- ja neeldumisomadused muutuvad, kui see redutseeritakse metaboolselt aktiivsetes rakkudes resorufiiniks.[84]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hyde, Embriette (17.11.2022). "Microplate Readers 101". biocompare.com. Vaadatud 19.02.2023.
  2. ↑ "Multimode Microplate Reader | Agilent". www.agilent.com. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Microplate Readers: Multi-Mode and Absorbance Readers Products | BioTek". www.biotek.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2023. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  4. ↑ "Microplate Reader - Plate Reader | BMG LABTECH". www.bmglabtech.com (inglise). Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  5. ↑ "Multi-Mode Plate Readers | Molecular Devices". www.moleculardevices.com (inglise). Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  6. ↑ "Microplate Readers|PerkinElmer". www.perkinelmer.com. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  7. ↑ "Microplate Reader | Luminometer Selection Guide". www.promega.com. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  8. ↑ AG, Tecan Trading. "Microplate Readers". lifesciences.tecan.com (inglise). Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  9. ↑ Bergua, José Francisco; Álvarez-Diduk, Ruslán; Idili, Andrea; Parolo, Claudio; Maymó, Marc; Hu, Liming; Merkoçi, Arben (18. jaanuar 2022). "Low-Cost, User-Friendly, All-Integrated Smartphone-Based Microplate Reader for Optical-Based Biological and Chemical Analyses". Analytical Chemistry. 94 (2): 1271–1285. DOI:10.1021/acs.analchem.1c04491. ISSN 1520-6882. PMID 34979088.
  10. ↑ Thompson, Jonathan E. (23. aprill 2022). "Low-Cost Microplate Reader with 3D Printed Parts for under 500 USD". Sensors (Basel, Switzerland). 22 (9): 3242. DOI:10.3390/s22093242. ISSN 1424-8220. PMC 9103534. PMID 35590932.
  11. ↑ Yang, Jinhu; Wu, Yue; Wang, Hao; Yang, Wenjian; Xu, Zhongyuan; Liu, Dong; Chen, Hui-Jiuan; Zhang, Diming (28. aprill 2022). "An Improved Automated High-Throughput Efficient Microplate Reader for Rapid Colorimetric Biosensing". Biosensors. 12 (5): 284. DOI:10.3390/bios12050284. ISSN 2079-6374. PMC 9138432. PMID 35624585.
  12. ↑ Richter, Florian; Scheib, Ulrike S.; Mehlhorn, Jennifer; Schubert, Roman; Wietek, Jonas; Gernetzki, Oliver; Hegemann, Peter; Mathes, Tilo; Möglich, Andreas (2015). "Upgrading a microplate reader for photobiology and all-optical experiments". Photochemical & Photobiological Sciences: Official Journal of the European Photochemistry Association and the European Society for Photobiology. 14 (2): 270–279. DOI:10.1039/c4pp00361f. ISSN 1474-9092. PMID 25373866.
  13. ↑ "UV/VIS Microplate Spectrophotometer". www.mrclab.com (Ameerika inglise). Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  14. ↑ "ClaIR™". Photon etc. (Kanada inglise). Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  15. ↑ Lavi, Ronit; Shainberg, Asher; Shneyvays, Vladimir; Hochauser, Elicheva; Isaac, Ahuva; Zinman, Tova; Friedmann, Harry; Lubart, Rachel (2010). "Detailed analysis of reactive oxygen species induced by visible light in various cell types". Lasers in Surgery and Medicine (inglise). 42 (6): 473–480. DOI:10.1002/lsm.20919.
  16. ↑ Marie, Mélanie; Bigot, Karine; Angebault, Claire; Barrau, Coralie; Gondouin, Pauline; Pagan, Delphine; Fouquet, Stéphane; Villette, Thierry; Sahel, José-Alain; Lenaers, Guy; Picaud, Serge (19. veebruar 2018). "Light action spectrum on oxidative stress and mitochondrial damage in A2E-loaded retinal pigment epithelium cells". Cell Death & Disease (inglise). 9 (3): 1–13. DOI:10.1038/s41419-018-0331-5. ISSN 2041-4889.
  17. ↑ "Time-Resolved Fluorescence TRF / TR-FRET (HTRF) | Molecular Devices". www.moleculardevices.com (inglise). Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  18. ↑ Smith, Andrew M.; Mancini, Michael C.; Nie, Shuming (2009). "Second window for in vivo imaging". Nature Nanotechnology (inglise). 4 (11): 710–711. DOI:10.1038/nnano.2009.326. ISSN 1748-3395.
  19. ↑ Alaruri, Sami D; Katzlinger, Michael; Schinwald, Bernhard; Kronberger, Georg; Atzler, Joseph (14. august 2013). "Development of LEDs-based microplate reader for bioanalytical assay measurements". Measurement Science and Technology. 24 (10): 105501. DOI:10.1088/0957-0233/24/10/105501. ISSN 0957-0233.
  20. ↑ "Xenon Flash Lamps in Microplate Readers | BMG LABTECH". www.bmglabtech.com (inglise). Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  21. ↑ "TRF-laser in a microplate reader | BMG LABTECH". www.bmglabtech.com (inglise). Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  22. ↑ "Dichroic Beamsplitters | Dichroic Filters | Mirrors | Dichroic Mirrors". www.omegafilters.com. Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  23. ↑ Co.KG, Berthold Technologies GmbH &. "Monochromators in microplate readers". Berthold Technologies GmbH & Co.KG (inglise). Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  24. ↑ Lee, Johanna (26. aprill 2021). "Monochromator vs Filter-Based Plate Reader: Which is Better?". Promega Connections (Ameerika inglise). Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  25. ↑ "Microplate Reader". sysmatec.ch. Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  26. ↑ "Photomultiplier based plate-readers vs CCD imaging based plate-readers". European Pharmaceutical Review (inglise). Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  27. ↑ Jones, Laurie J.; Haugland, Richard P.; Singer, Victoria L. (2003). "Development and characterization of the NanoOrange protein quantitation assay: a fluorescence-based assay of proteins in solution". BioTechniques. 34 (4): 850–854, 856, 858 passim. DOI:10.2144/03344pt03. ISSN 0736-6205. PMID 12703310.
  28. ↑ Rogers, Ariel T.; Bullard, Kaitlin R.; Dod, Akash C.; Wang, Yong (5. mai 2022). "Bacterial Growth Curve Measurements with a Multimode Microplate Reader". Bio-Protocol. 12 (9): e4410. DOI:10.21769/BioProtoc.4410. ISSN 2331-8325. PMC 9090524. PMID 35800461.
  29. ↑ Krause, S.; Scholz, T.; Temmler, U.; Lösche, W. (2001). "Monitoring the effects of platelet glycoprotein IIb/IIIa antagonists with a microtiter plate method for detection of platelet aggregation". Platelets. 12 (7): 423–430. DOI:10.1080/09537100120071040. ISSN 0953-7104. PMID 11674860.
  30. ↑ Sekine, Yusuke; Ron, David; Zyryanova, Alisa F. (2022). "Fluorescence Intensity-Based eIF2B's Guanine Nucleotide-Exchange Factor Activity Assay". Methods in Molecular Biology (Clifton, N.J.). 2428: 187–196. DOI:10.1007/978-1-0716-1975-9_12. ISSN 1940-6029. PMID 35171481.
  31. ↑ Jones, L. J.; Yue, S. T.; Cheung, C. Y.; Singer, V. L. (15. detsember 1998). "RNA quantitation by fluorescence-based solution assay: RiboGreen reagent characterization". Analytical Biochemistry. 265 (2): 368–374. DOI:10.1006/abio.1998.2914. ISSN 0003-2697. PMID 9882416.
  32. ↑ 32,0 32,1 Mazina, Olga; Reinart-Okugbeni, Reet; Kopanchuk, Sergei; Rinken, Ago (2012). "BacMam system for FRET-based cAMP sensor expression in studies of melanocortin MC1 receptor activation". Journal of Biomolecular Screening. 17 (8): 1096–1101. DOI:10.1177/1087057112449862. ISSN 1552-454X. PMID 22674933.
  33. ↑ 33,0 33,1 Schaaf, Tory M.; Peterson, Kurt C.; Grant, Benjamin D.; Thomas, David D.; Gillispie, Gregory D. (2017). "Spectral Unmixing Plate Reader: High-Throughput, High-Precision FRET Assays in Living Cells". SLAS discovery: advancing life sciences R & D. 22 (3): 250–261. DOI:10.1177/1087057116679637. ISSN 2472-5560. PMC 5506495. PMID 27879398.
  34. ↑ Durhan, Seyda Tugce; Sezer, Enise Nalli; Son, Cagdas Devrim; Baloglu, Fatma Kucuk (25. november 2022). "Fast Screening of Protein-Protein Interactions Using Förster Resonance Energy Transfer (FRET-) Based Fluorescence Plate Reader Assay in Live Cells". Applied Spectroscopy: 37028221140914. DOI:10.1177/00037028221140914. ISSN 1943-3530. PMID 36345563.
  35. ↑ 35,0 35,1 Vaasa, Angela; Viil, Indrek; Enkvist, Erki; Viht, Kaido; Raidaru, Gerda; Lavogina, Darja; Uri, Asko (1. veebruar 2009). "High-affinity bisubstrate probe for fluorescence anisotropy binding/displacement assays with protein kinases PKA and ROCK". Analytical Biochemistry. 385 (1): 85–93. DOI:10.1016/j.ab.2008.10.030. ISSN 1096-0309. PMID 19017524.
  36. ↑ 36,0 36,1 Rinken, Ago; Lavogina, Darja; Kopanchuk, Sergei (2018). "Assays with Detection of Fluorescence Anisotropy: Challenges and Possibilities for Characterizing Ligand Binding to GPCRs". Trends in Pharmacological Sciences. 39 (2): 187–199. DOI:10.1016/j.tips.2017.10.004. ISSN 1873-3735. PMID 29102621.
  37. ↑ Blomberg, K.; Hurskainen, P.; Hemmilä, I. (1999). "Terbium and rhodamine as labels in a homogeneous time-resolved fluorometric energy transfer assay of the beta subunit of human chorionic gonadotropin in serum". Clinical Chemistry. 45 (6 Pt 1): 855–861. ISSN 0009-9147. PMID 10351995.
  38. ↑ Terai, Takuya; Ito, Hiroki; Hanaoka, Kenjiro; Komatsu, Toru; Ueno, Tasuku; Nagano, Tetsuo; Urano, Yasuteru (1. mai 2016). "Detection of NAD(P)H-dependent enzyme activity by time-domain ratiometry of terbium luminescence". Bioorganic & Medicinal Chemistry Letters. 26 (9): 2314–2317. DOI:10.1016/j.bmcl.2016.03.038. ISSN 1464-3405. PMID 27013390.
  39. ↑ Schaaf, Tory M.; Peterson, Kurt C.; Grant, Benjamin D.; Bawaskar, Prachi; Yuen, Samantha; Li, Ji; Muretta, Joseph M.; Gillispie, Gregory D.; Thomas, David D. (2017). "High-Throughput Spectral and Lifetime-Based FRET Screening in Living Cells to Identify Small-Molecule Effectors of SERCA". SLAS discovery: advancing life sciences R & D. 22 (3): 262–273. DOI:10.1177/1087057116680151. ISSN 2472-5560. PMC 5323330. PMID 27899691.
  40. ↑ Pham, Yen H.; Trush, Viktor A.; Neto, Albano N. Carneiro; Korabik, Maria; Sokolnicki, Jerzy; Weselski, Marek; Malta, Oscar L.; Amirkhanov, V. M.; Gawryszewska, Paula (30. juuli 2020). "Lanthanide complexes with N-phosphorylated carboxamide as UV converters with excellent emission quantum yield and single-ion magnet behavior". Journal of Materials Chemistry C (inglise). 8 (29): 9993–10009. DOI:10.1039/D0TC01445A. ISSN 2050-7534.
  41. ↑ Gallian, Brandon; Zaeimian, Masoumeh Saber; Hau, Derrick; AuCoin, David; Zhu, Xiaoshan (2021). "A Highly Sensitive Time-Gated Fluorescence Immunoassay Platform Using Mn-Doped AgZnInS/ZnS Nanocrystals as Signal Transducers". Frontiers in Physics. 8. DOI:10.3389/fphy.2020.625424/full. ISSN 2296-424X.
  42. ↑ Härmä, Harri; Sarrail, Gregoire; Kirjavainen, Jonna; Martikkala, Eija; Hemmilä, Ilkka; Hänninen, Pekka (1. veebruar 2010). "Comparison of Homogeneous Single-Label Fluorometric Binding Assays: Fluorescence Polarization and Dual-Parametric Quenching Resonance Energy Transfer Technique". Analytical Chemistry (inglise). 82 (3): 892–897. DOI:10.1021/ac902044n. ISSN 0003-2700.
  43. ↑ Alonso, María Teresa; Navas-Navarro, Paloma; García-Sancho, Javier (2017). "A Microplate-Based Bioluminescence Assay of Mitochondrial Calcium Uptake". Methods in Molecular Biology (Clifton, N.J.). 1567: 245–253. DOI:10.1007/978-1-4939-6824-4_15. ISSN 1940-6029. PMID 28276023.
  44. ↑ Elgawish, Mohamed Saleh; Shimomai, Chikako; Kishikawa, Naoya; Ohyama, Kaname; Nakashima, Kenichiro; Kuroda, Naotaka (21. oktoober 2012). "Microplate analytical method for quinones by pulse photo-irradiation and chemiluminescence detection". The Analyst. 137 (20): 4802–4808. DOI:10.1039/c2an35353a. ISSN 1364-5528. PMID 22910835.
  45. ↑ Ma, Xiaoyuan; Gao, Meichun; Vischer, Henry F.; Leurs, Rob (26. juuli 2022). "A NanoBRET-Based H3R Conformational Biosensor to Study Real-Time H3 Receptor Pharmacology in Cell Membranes and Living Cells". International Journal of Molecular Sciences. 23 (15): 8211. DOI:10.3390/ijms23158211. ISSN 1422-0067. PMC 9332000. PMID 35897787.
  46. ↑ "Validation and Comparison of Single-Step Flash and Dual-Spectral Luciferase Reporter Gene Assays using the Synergy™ Line of Microplate Readers | October 16, 2013". www.biotek.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2023. Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  47. ↑ Ellis, Jennifer (28. mai 2019). "Choosing the Right Microplate Reader". biocompare.com. Vaadatud 20.02.2023.
  48. ↑ "Well-scanning in microplate readers | BMG LABTECH". www.bmglabtech.com (inglise). Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  49. ↑ Weitner, Tin; Friganović, Tomislav; Šakić, Davor (17. mai 2022). "Inner Filter Effect Correction for Fluorescence Measurements in Microplates Using Variable Vertical Axis Focus". Analytical Chemistry (inglise). 94 (19): 7107–7114. DOI:10.1021/acs.analchem.2c01031. ISSN 0003-2700. PMC 9118198. PMID 35502461.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: PMC vormistus (link)
  50. ↑ 50,0 50,1 50,2 50,3 Auld, Douglas S.; Coassin, Peter A.; Coussens, Nathan P.; Hensley, Paul; Klumpp-Thomas, Carleen; Michael, Sam; Sittampalam, G. Sitta; Trask, O. Joseph; Wagner, Bridget K. (2004), Markossian, Sarine; Grossman, Abigail; Brimacombe, Kyle; Arkin, Michelle (toim-d), "Microplate Selection and Recommended Practices in High-throughput Screening and Quantitative Biology", Assay Guidance Manual, Bethesda (MD): Eli Lilly & Company and the National Center for Advancing Translational Sciences, PMID 32520474, vaadatud 20. veebruaril 2023
  51. ↑ Rahnel, Hedi; Viht, Kaido; Lavogina, Darja; Mazina, Olga; Haljasorg, Tõiv; Enkvist, Erki; Uri, Asko (20. oktoober 2017). "A Selective Biligand Inhibitor of CK2 Increases Caspase-3 Activity in Cancer Cells and Inhibits Platelet Aggregation". ChemMedChem. 12 (20): 1723–1736. DOI:10.1002/cmdc.201700457. ISSN 1860-7187. PMID 28837260.
  52. ↑ "6.2.3.3: The Arrhenius Law - Activation Energies". Chemistry LibreTexts (inglise). 2. oktoober 2013. Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  53. ↑ Vazquez, R.; Larson, D. F. (2013). "Plasma protein denaturation with graded heat exposure". Perfusion. 28 (6): 557–559. DOI:10.1177/0267659113498921. ISSN 1477-111X. PMID 23935033.
  54. ↑ "Incubation and Shaking in a microplate reader | BMG LABTECH". www.bmglabtech.com (inglise). Vaadatud 20. veebruaril 2023.
  55. ↑ Arai, Satoshi; Lee, Sung-Chan; Zhai, Duanting; Suzuki, Madoka; Chang, Young Tae (21. oktoober 2014). "A Molecular Fluorescent Probe for Targeted Visualization of Temperature at the Endoplasmic Reticulum". Scientific Reports (inglise). 4 (1): 6701. DOI:10.1038/srep06701. ISSN 2045-2322.
  56. ↑ Ogle, Meredith M.; Smith McWilliams, Ashleigh D.; Jiang, Bo; Martí, Angel A. (2020). "Latest Trends in Temperature Sensing by Molecular Probes". ChemPhotoChem (inglise). 4 (4): 255–270. DOI:10.1002/cptc.201900255. ISSN 2367-0932.
  57. ↑ "Control O2 and CO2 in the microplate reader – LabHomepage" (Briti inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  58. ↑ Er, Zhixuan; Gong, Ping; Zhou, Jian; Wang, Yiming; Jiang, Xiaokang; Xie, Liang (1. juuni 2022). "Dissolved oxygen sensor based on the fluorescence quenching method with optimal modulation frequency". Applied Optics. 61 (16): 4865–4873. DOI:10.1364/AO.457805. ISSN 1539-4522. PMID 36255971.
  59. ↑ Beutler, Martin; Heisterkamp, Ines M.; Piltz, Bastian; Stief, Peter; De Beer, Dirk (2014). "Microscopic oxygen imaging based on fluorescein bleaching efficiency measurements: Oxygen Imaging By Fluorescein Bleaching". Microscopy Research and Technique (inglise). 77 (5): 341–347. DOI:10.1002/jemt.22350.
  60. ↑ Thermo Fisher Scientific Inc. "Imaging Platform & Plate Reader Combination". thermofisher.com. Vaadatud 21.02.2023.
  61. ↑ "Cell imaging multi-mode microplate reader | Scientist Live". www.scientistlive.com. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  62. ↑ Jaquith, Kevin (27. märts 2014). "96-Well Plate Dimensions | BRANDplates Standard 96-Well Microplates". WellPlate.com (Ameerika inglise). Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  63. ↑ "Plate Dimensions". www.bio-rad.com. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  64. ↑ 64,0 64,1 "96 Well glass bottom plate with high performance #1.5 cover glass | Cellvis". www.cellvis.com. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  65. ↑ "Hard-Shell® 384-Well PCR Plates, thin wall, skirted, clear/white". Bio-Rad Laboratories (Ameerika inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  66. ↑ "4514 | Corning® 384-well Low Volume Black Round Bottom Polystyrene NBS Microplate, 10 per Bag, without Lid, Nonsterile | Corning". ecatalog.corning.com. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  67. ↑ "Which is the best microplate for my assay? | BMG LABTECH". www.bmglabtech.com (inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  68. ↑ "96-Well Plate Bottom Shapes - Difference Between Bottom Shapes". WellPlate.com (Ameerika inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  69. ↑ "What Is the Right Assay Microplate for My Experiment? - Eppendorf Handling Solutions". handling-solutions.eppendorf.com (inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  70. ↑ "Microtiter Plate | Labcompare.com". www.labcompare.com (inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  71. ↑ "What are Microplates?". News-Medical.net (inglise). 30. märts 2020. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  72. ↑ "Well Plate Colors - Black, White And Transparent Microplates". WellPlate.com (Ameerika inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  73. ↑ Merck. "M4187 Greiner Sensoplate™ glass bottom multiwell plates". sigmaaldrich.com. Vaadatud 21.02.2023.
  74. ↑ a.marmieri (28. juuli 2020). "Medium and High Binding Well Plates". Biomat (Ameerika inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  75. ↑ Douglas S. Auld, Ph D.; Peter A. Coassin, B. S.; Nathan P. Coussens, Ph D.; Hensley, Paul; Klumpp-Thomas, Carleen; Michael, Sam; G. Sitta Sittampalam, Ph D.; O. Joseph Trask, B. S.; Bridget K. Wagner, Ph D. (1. juuni 2020). "Table 4. [Comparison of microplate surface treatments...]". www.ncbi.nlm.nih.gov (inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  76. ↑ "Plate Treatments, Coatings and Applications | Application Support Knowledgebase | Lab Products & Services". PerkinElmer (inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  77. ↑ "Ultra-Low Attachment Surface | Enable 3D Spheroid Formation | Corning". www.corning.com (Ameerika inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  78. ↑ "Bradford Assay In Microvolume | Detailed Protein Assay Protocol" (Ameerika inglise). 5. oktoober 2021. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  79. ↑ Velappan, N.; Clements, J.; Kiss, C.; Valero-Aracama, R.; Pavlik, P.; Bradbury, A. R. M. (31. juuli 2008). "Fluorescence linked immunosorbant assays using microtiter plates". Journal of Immunological Methods. 336 (2): 135–141. DOI:10.1016/j.jim.2008.04.007. ISSN 0022-1759. PMID 18514691.
  80. ↑ Gibbs, Judy; Vessels, Michelle; Rothenberg, Mark. "Selecting the Detection System – Colorimetric, Fluorescent, Luminescent Methods for ELISA Assays" (PDF). corning.com. Vaadatud 21.02.2023.
  81. ↑ Tarpley, Michael; Caligan, Thomas B.; Onyenwoke, Rob U.; Williams, Kevin P. (1. jaanuar 2021). "Optimization and validation of a DYRK1A TR-FRET assay for high-throughput screening". MethodsX (inglise). 8: 101383. DOI:10.1016/j.mex.2021.101383. ISSN 2215-0161.
  82. ↑ Glickman, J. Fraser; Wu, Xiang; Mercuri, Robert; Illy, Chantal; Bowen, Benjamin R.; He, Yang; Sills, Matthew (2002). "A comparison of ALPHAScreen, TR-FRET, and TRF as assay methods for FXR nuclear receptors". Journal of Biomolecular Screening. 7 (1): 3–10. DOI:10.1177/108705710200700102. ISSN 1087-0571. PMID 11897050.
  83. ↑ "GPCRs - G Protein-Coupled Receptors | Molecular Devices". www.moleculardevices.com (inglise). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  84. ↑ Lavogina, Darja; Lust, Helen; Tahk, Maris-Johanna; Laasfeld, Tõnis; Vellama, Hans; Nasirova, Naila; Vardja, Markus; Eskla, Kattri-Liis; Salumets, Andres; Rinken, Ago; Jaal, Jana (25. märts 2022). "Revisiting the Resazurin-Based Sensing of Cellular Viability: Widening the Application Horizon". Biosensors. 12 (4): 196. DOI:10.3390/bios12040196. ISSN 2079-6374. PMC 9032648. PMID 35448256.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mikroplaadilugeja&oldid=6633088"