Beeri seadus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Beeri seadus (ka Bouguer'-Beeri seadus, Beeri-Lamberti seadus ja Lamberti-Beeri seadus) on empiiriliselt tuletatud optika seadus, mis kirjeldab monokromaatilise valguse neeldumise määra absorbeerivas (valgust neelavas) aines (näiteks lahuses) sõltuvalt aine omadused. Selle seaduse abil saab näiteks spektroskoopiat rakendades määrata värvaine sisaldust lahuses.

Beeri seadust väljendab valem

,

kus

on valguse neelduvus lainepikkusel ;
on esialgne valguse intensiivsus antud lainepikkusel (mõõtühik W·m−2);
: on proovi läbinud valguse intensiivsus (W·m−2);
on igale ainele ja lainepikkusele omane konstant, mida kutsutakse molaarseks neeldumisteguriks või ekstinktsioonikoefitsiendiks (m2·mol−1);
on neelava aine kontsentratsioon (mol·m−3);
on optiline teepikkus (lahusekihi paksus m).

Neelduvust ja neeldumistegurit defineeritakse mõningatel juhtudel naturaallogaritmiga kümnendlogaritmi asemel.

Lambert-Beeri seadus on kasulik paljude ühendite karakteriseerimisel, aga samas ei ole universaalselt rakendatav kõikide ainete jaoks. Palju keerulisem kontsentratsiooni ja neeldumisteguri vaheline sõltuvus võib esineda näiteks väga suurte, keeruliste orgaaniliste molekulide (nt ksülenool oranž, toluüleen punane) korral.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse teadlane Pierre Bouguer formuleeris 1729. a absorbeerivat ainet läbiva valguse intensiivsuse nõrgenemise seaduspärasuse, mida kirjeldas üksikasjalikult Saksa füüsik Heinrich Lambert 1760. a. Saksa füüsik August Beer täiendas eksperimentaalselt seadust absorbendi kontsentratsiooni osas 1852. a.