Polüstüreen

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Polüstüreeni valem

Polüstüreen ehk polü-(1-fenüületaan-1,2-diüül) (vanasti polüstürool) on stüreeni polümeriseerumisel saadav polümeer.

Stüreeni täielikku polümerisatsiooni ei ole võimalik saavutada, enamasti polümeriseerub 97–98% osakestest. Ülejäänud stüreeniosakesed lenduvad aja jooksul atmosfääri. Polüstüreeni töötemperatuur on -40 °C – +70 °C, kuid erinevate lisanditega on võimalik vastupidavust laiendada -200 °C – +80 °C-ni. Polüstüreenist hakkab juba +40 °C juures intensiivselt eralduma mürgiseid lendaineid. On tehtud katseid EPS-ühenditega (vahtpolüstüreen), mille kuumutamisel 80 kraadini hakkas eralduma üle 100 inimorganismile kahjuliku aine[viide?]. Vahtpolüstüreeni ruumala vähenes kuumutades rohkem kui seitse korda. Erinevate aeglustite lisamisega saavutatakse küll vahtpolüstüreeni tulekindlus madalamal temperatuuril, kuid see suurendab riski, et põlemiskolle avastatakse liiga hilja. See on ka üks halvemaid materjale elamute soojustamiseks, sest kuumutamisel lenduvad (formaldehüüdi, karbamiidi, fenooli jne) osakesed on inimesele mürgised ning akumuleeruvad organismis. Algselt kasutati polüstüreeni relvatööstuses, kuid pärast uuema tehnika kasutuselevõttu pole sõjatööstuses polüstüreeni järele enam nii suurt vajadust.