Mart Min

Mart Min (sündinud 9. mail 1943) on eesti tehnikateadlane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Min on õppinud Saue 7-klassilises Koolis 1950–1957, Keila Keskkoolis, Tallinna 42. Keskkoolis; lõpetanud Tallinna Kaugõppe Keskkooli 1962. Lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi elektrotehnikateaduskonna tööstuselektroonika erialal 1969; aspirant 1976–1979. Täiendanud end Budapesti Tehnikaülikoolis (1988), Moskva Energeetikainstituudis (1989), Helsingi Tehnikaülikoolis (1991) ja Müncheni Tehnikaülikoolis (1992). Tehnikateaduste kandidaat 1984 (Kiievi Polütehniline Instituut); vanemteadur 1980; dotsent 1986.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Keila KENi abitööline 1961, pottsepa abiline 1961–1962; tehases Norma laadija 1962–1963; tootmiskombinaadi Ühendus liftimehaanik 1963–1964. TTÜs 1968–…: tootmisprotsesside automatiseerimise probleemlaboratooriumi insener 1968; automaatika kateedri mõõtmistehnika labori juhataja 1968–1973; teadusliku uurimise sektori vaneminsener 1973–1975; tootmisprotsesside automatiseerimise probleemlaboratooriumi vaneminsener 1975–1976, nooremteadur (0,5 koormusega) 1977–1979; automaatika kateedri TU sektori vanemteadur 1980–1984; elektroonika kateedri vanemõpetaja 1984–1986, dotsent/juhtivteadur 1986–1992, kateedrijuhataja 1988–1992; automaatikateaduskonna kasvatusprodekaani kt 1984/85; teadusprodekaani kt 1986/87; elektroonikainstituudi direktor 1992–2000, mõõteelektroonika õppetooli juhataja ja professor 1992–2007, erakorraline juhtivteadur ja õppetooli hoidja 2007–… AS Küberneetika arendusbüroo EKTA direktor (0,75 koormusega) 1999–2001; AS Cybernetica osakonnajuhataja; spin-off firma Smartimplant OÜ kaasasutaja; rahvusvahelise uurimisrügma juht Bioprotsesside ja Analüütilise Mõõtmistehnika Instituudis (Institut für Bioprozess- und Analysenmesstechnik), Heilbad Heiligenstadt, Saksamaa 2007–2010. Pärast seda Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor elektroonikainstituudis.

Teadustöö mujal[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli külalisprofessor Bundeswehri Ülikoolis Münchenis 1992,1993. aasta kevadtrimestril sel alal. Järgmisel aastal töötas ta samal alal külalisteadurina Müncheni Tehnikaülikoolis.

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Tema peamiseks tegevusalaks elektroonikateadlasena on olnud elektroonne mõõtetehnika, eelkõige sünkroondetekteerimisel põhinevad (lock-in) ja vektormõõtmise vahendid, sh elektrilise komplekstakistuse mõõtmise elektroonsed vahendid elektrokeemiliste ja biomeditsiiniliste mõõtmiste jaoks.

Ta on osalenud ka atmosfäärifüüsikaliste ja astrofüüsikaliste mõõtmiste vahendite väljatöötamises, sh telespektromeetri Faza loomisel NSV Liidu kosmose-orbitaaljaama Mir jaoks.

Tema juhtimisel töötati välja mitmete vektorvoltmeetrite näidised, sh TTÜ mõõteelektroonika laboris välja töötatud vektorvoltmeetrite prototüübid Tallinna Tootmiskoondise RET jaoks, milles kasutatud originaalsed sünkroondetektorite lahendused olid patenteeritud paljudes riikides. Mitmed leiutistest olid tehtud koostöös Eesti NSV teenelise leiutaja Toom Pungasega. Vektorvoltmeetrites leidsid kasutamist tema kandidaaditöö tulemused eriti täpsete faasisünkronisatsioonisüsteemide ehk faasilukksüsteemide (phase-locked loop, PLL) alal.

1990. aastatest on ta teadus- ja arendustöös keskendunud meditsiinielektrooniliste mõõtmiste vahendite loomisega seotud küsimustele. Mart Mini juhtimisel on TTÜ elektroonikainstituudi elektrilise bioimpedantsi töörühm välja töötanud originaalseid elektrilise bioimpedantsi mõõtmisel põhinevaid diagnostilisi lahendusi, sealhulgas implanteeritavate südamerütmurite jaoks sobivaid.

Tema juhendamisel on koostanud väitekirja ja kaitsnud doktorikraadi Olev Märtens, Toomas Parve, Alar Kuusik, Ants Ronk, Raul Land, Toivo Paavle, Rauno Gordon, Andrei Krivoshei, Paul Annus, Jaan Ojarand, Georgios Giannoukos ja Marek Rist.

2011. aasta märtsi alguses esitati Mart Min kandideerima 2011. aasta Euroopa leiutaja auhinnale teadustöö kategoorias elektrilise komplekstakistuse mõõtetehnoloogia väljatöötamise eest^[1]^[2].

Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on olnud NSV Liidu Hariduskomitee teadusprogrammi “Teadusaparaadiehitus” nõukogu liige, konkursikomisjoni “Automaatika ja aparaadiehitus” liige 1987–1991; TTÜ mõõtesüsteemide uurimis- ja õppelabori organiseerija 1989; TTÜ esindaja Eesti Töökollektiivide Liidus 1989–1991; International Committee for Promotion of Research in Bio-Impedance liige; Balti tehnikaülikoolide raadioelektroonika-alase koostöökomisjoni liige; haridusprojekti “Diplomandenprogramm München-Ost” käivitaja 1993. Mitme rahvusvahelise konverentsi organiseerimis- ja programmikomiteede liige (IMEKO Symposiums, Baltic Electronics Conferences, World Congress on Biomimetics and Artificial Muscles, IEEE Conferences on Instrumentation and Measurement Technology, Signal Processing, Measurement in Medicine and Applications). Eesti TA toimetiste seeria “Tehnikateadused” toimetuskolleegiumi liige, väljaande Proceedings of Riga Technical University - Electronics and Telecommunications ja ajakirja Electronics and Electrical Engineering (Kaunase Tehnikaülikool) toimetuskolleegiumide liige; ajakirja Computer Standards & Interfaces (Elsevier) toimetuskolleegiumi liige 1999–2005, ajakirja Baltic Electronics (Riia) toimetuskolleegiumi liige ja Eesti-poolne toimetaja 1995–97, ajakirja Matavimai-Measurements (Kaunas) toimetuskolleegiumi liige 1998–2002. IEEE Instrumentation & Measurement Society ja Engineering in Medicine and Biology Society liige 1994–…, Rahvusvahelise Bioimpedantsi Ühingu liige 2004–…; Rahvusvahelise Elektrokardioloogia Ühingu liige 2003–…; Nordic Electrical Bioimpedance Club’i liige 1997–…; Saksakeelsete Ülikoolide Mõõtetehnika-professorite Ühenduse välisliige 1995–…; Eesti Transplantoloogia ja Implantoloogia Seltsi asutajaliige 2003–….