Südamerütmur

Allikas: Vikipeedia
Südamerütmur

Südamerütmur[1] ehk südamestimulaator ehk südame tehisrütmur ehk kardiostimulaator ehk kunstlik südamestimulaator (artificial cardiac pacemaker, mitte segamini ajada südame loomuliku rütmijuhtijaga) on meditsiiniseade, mis kas inimese või looma keha pinna peale või keha sisse paigaldatuna (implanteerituna) stimuleerib südame kokkutõmbumist, saates selleks elektroodi südamelihase tõmbumist ergutavaid lühikesi elektrilisi impulsse.

Südamelöögi esilekutsumiseks tekitab südamestimulaator lühikese elektri-impulssi, mis antakse südamelihasesse kas kehale kinnitatud (või söögitorusse viidud) või südame sisse viidud või südame pinnale kirurgilise operatsiooni käigus paigaldatud elektroodi(de) kaudu.

Sellise stimuleerimisega saab reguleerida südame löögisagedust tõusu suunas. Südamerütmuri kasutamise peamine eesmärk ongi säilitada piisavalt kõrge südame löögisagedus olukorras, kui südame loomulik rütmiallikas ei tööta enam piisava sagedusega, või siis tagada südamelihase tõmbumine juhul kui südame ergutusjuhtesüsteemis on tekkinud ergutussignaali levimisele takistus.

Nüüdisaegsed implanteeritavad südamerütmurid on programmeeritavad. Neid programmeeritakse välise programmaatorseadme abil, mis tähendab, et kardioloog saab valida iga patsiendi jaoks sobivad (optimaalsed) stimuleerimise režiime ka pärast seadme implanteerimist.

Osal implanteeritavatel kardiostimulaatoritel on mitu elektroodi erinevate südamepiirkondade stimuleerimiseks, et parandada nt südame vatsakeste tõmbumise sünkroonsust. Sellised seadmed annavad elektroodidesse impulsse südame töötsükli erinevatel ajahetkedel, mis määratakse kardioloogi poolt vastavalt elektroodide paiknemisele südames.

Mõned implanteeritavad südamerütmurid sisaldavad ka defibrillaatorit.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene implanteeritud südamerütmur

Esmakordselt kirjeldas elektriimpulsside võimet lihastes kokkutõmbeid tekitada itaallane Alessandro Volta. Hiljem uurisid vene füsioloogid Tšagovets ja Vvedenski elektriimpulsside mõju südamele ning kirjeldasid võimalusi nende abil südamehaigusi ravida.

Aastal 1927 töötas Albert Hyman välja maailma esimese kehavälise rütmuri ja kasutas seda kliinikus, et ravida patsienti, kellel diagnoositi harvaesinev südame löögisageduse langus ja sellest tulenev teadvuse kaotus. See kombinatsioon on tuntud kui Gerbeziuse-Morgagni-Adamsi-Stokesi sündroom.

Aastal 1951 kasutasid ameerika kirurgid Callaghan ja Wilfred Gordon Bigelow südamerütmurit, et ravida patsiendi, kellel tekkis pärast operatsiooni täielik põigitine südameblokaad haruldase rütmihäire ja Gerbeziuse-Morgagni-Adamsi-Stokesi sündroomi hoogudega.

Nimetatud seadmetel oli üks oluline puudus - seade asus väljaspool patsiendi keha ja ergutusimpulsid südamele tuli saata läbi naha ja kudede, mistõttu need pidid olema suhteliselt kõrgepingelised, mistõttu nad põhjustasid ebasoovitavaid kõrvalnähteid.

Aastal 1958 projekteerisid rootsi teadur Rune Elmqvist ja kirurg Åke Senning esimese südamerütmuri, mis oli piisavalt väike selleks, et olla paigaldatud naha alla. Selle seadme elektritoiteks kasutati akusid, mida tuli tühjenemise tõttu perioodiliselt laadida implanteeritud seadme kohale keha pinnale paigaldatava välise induktsioonipooli abil. Neid südamerütmureid hakkas esimesena tootma Rootsi firma Elema (hilisem Siemens-Elema). Mainitud rütmuri kasutuskestus oli kehasisese paigalduse olukorras suhteliselt lühike, piirdudes12–24 kuuga, sest kasutatud konstruktsioonilahendus ei pidanud kauem vastu kehavedelikuga ümbritsetud keskkonnas, ja osa kasutatud elektroonsetest komponentidest ei olnud mõeldud kasutamiseks kehasoojuses.

1960. aastate lõpus tegelesid implanteeritavate südamerütmurite väljatöötamisega juba mitmed ettevõtted. Üks nendest oli ARCO USAs. Nemad arendasid südamerütmureid, mis kasutasid töötamiseks vajaliku elektrienergia saamiseks radioaktiivseid isotoope.

Sellele arengule järgnes 1971. aastal Wilson Greatbatchi liitium-jodiidelemendi väljatöötamine[2]. Liitium-jood- või liitiumanoodiga galvaanielemendid said oma pikaealisusega südamerütmurite disainis standardiks. Südamerütmuri esmases tehnoloogilises arendamises osalesid veel Bob Anderson (Medtronic, Minneapolis), J.G. (Geoffrey) Davies (St George'i haigla, London), Barouh Berkovits ja Sheldon Thaler (American Optical), Geoffrey Wickham (Telectronics, Austraalia), Walter Keller (Cordis Corp., Miami), Hans Thornander, kes liitus ülalmainitud Rune Elmqvistiga (Elema-Schonander, Rootsi), Janwillem van den Berg Hollandist ja Anthony Adducci (Cardiac Pacemakers Inc.).

Põhifunktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüdisaegsed südamerütmurid on tavaliselt mitmefunktsionaalsed. Kõige lihtsamad rütmurid jälgivad südame loomulikku bioelektrilist rütmi. Kui südamerütmur ei taju järgmise südamelöögi bioelektrilist signaali südamerütmuriga isiku jaoks normaalseks peetava löök-löögi vahelise perioodi jooksul, siis stimuleerib seade südamevatsakest (südamelihast) lühikese (mõnemillisekundilise) madalpingeimpulsiga. Selline tajumine ja vajaduse korral (on demand) stimuleerimine jätkub iga toimunud südamelöögi järel (beat by beat).

Keerukamad rütmurid on võimelised tajuma ja/või stimuleerima eraldi nii südame kodasid kui vatsakesi.

Biventrikulaarne stimulaator[muuda | muuda lähteteksti]

Biventrikulaarne stimulaator, tuntud ka kui CRT (ingl k "cardiac resynchronization therapy"), on südamerütmur, mis võimaldab stimuleerida vasakut koda ja üheaegselt mõlemaid vatsakesi, et nende tegevust sünkroonida. Eriti on see vajalik südamepuudulikkusega patsientidele, kellest 25–50 protsendil on täheldatud südameseinte desünkronisatsiooni.

CRT-seadmete kasutamise tulemuseks on suremuse vähenemine ning südamepuudulikkuse sümptomitega patsientide elukvaliteedi paranemine. CRT on tõstnud elukvaliteeti nt patsientidel, kellel vastakese väljutusfraktsioon on väiksem kui 35% ja QRS kestvus EKG-s ületab 120 ms[3][4][5]. CRT-d saab kombineerida siirdatava kardioverter-defibrillaatoriga (ICD)[6].

Edusammud funktsionaalsuses[muuda | muuda lähteteksti]

On astutud samme, et parendada südamerütmuri funktsionaalsust siirdamise järel. See on saanud võimalikuks tänu mikroprotsessori abil juhitavatele südamerütmuritele. Südamerütmurid, mis kontrollivad mitte ainult vatsakesi, vaid ka kodasid, on nüüd saanud tavaliseks. Niisugust rütmurit nimetatakse kahe kambri rütmuriks. Kuigi need kahe kambri mudelid on tavalistest kallimad, parandab kodade ja vatsakeste kokkutõmmete ajastamine südamesse vere pumpamise efektiivsust ja võib olla kasulik südame paispuudulikkuse korral.

Adaptiivne südame löögisageduse stimuleerimine on võimalik kui seade suudab määrata (mõõta) patsiendi reaalset füüsilist aktiivsust, ja vastavalt sellele suurendada või vähendada südame löögisagedust. Selleks kasutatakse nendes kehalise aktiivsuse andureid. Anduritelt saadavate signaalide põhjal määratakse südame vajalik löögisagedus, kasutades löögisageduse määramise algoritmi ja isiku jaoks sobivaid lähteandmeid.

DAVID-i uuringutest[7] ilmneb, et mittevajalik parema vatsakese stimuleerimine võib suurendada südamepuudulikkust ja kodade fibrillatsiooni tekke tõenäosust. Uuemad kahekambrilised seadmed võimaldavad paremat vatsakest minimaalselt stimuleerida ning seega ennetavad südamehaiguse süvenemist.

Näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Siirdamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt paigaldatakse patsiendile südamerütmur väikese operatsiooni teel kas kardioloogia- või kirurgiaosakonnas. Operatsioonipiirkond valutustatakse kasutades kas lokaalanesteetikumi või üldnarkoosi. Infektsiooni vältimiseks kasutatakse antibiootikume[8]. Enamasti paigutatakse südamerütmur rindkerele, kas vasakule või paremale poole (vasakukäelisel eelistatakse paremat ja paremakäelisel vasakut poolt). Juhtmete sisestamiseks tehakse rangluu alla umbes viie sentimeetri pikkune nahalõige tuvastamaks veeni (vena cephalica).[9] Juhe või juhtmed (nende arv sõltub rütmuri tüübist) sisestatakse südamesse veeni kaudu, kasutades juhtme suunamise jälgimiseks fluoroskoope. Tehisrütmuri juhtme (juhtmed) võib südamesse viia ka punktsiooni teel.

Parema vatsakese juhtme otsas olev elektrood peaks olema paigutatud parema vatsakese tipust eemale ning jääma vatsakese vaheseinasse väljavoolutee all, et vältida südametegevuse halvenemist. Passiivne juha aga asetatakse parema vatsakese tippu. Juhe kinnitatakse veresoonde ülemineku piirkonnas õmblusega ümbritsevate kudede külge, vältimaks libisemist ja lahti tulemist.

Tehisrütmuri jaoks tehakse rinnalihase peale väike tasku, millesse paigutatakse seade ja juhtmete otsad, mis kruvitakse kinni.[10]Seade kinnitatakse õmblusega ümbritsevate kudede külge. Operatsioon võib kesta 30–90 minutit.[10]

Pärast operatsiooni peab patsient hoolitsema haava eest, kuni see paraneb.

Seejärel kontrollitakse südamerütmurit, kasutades spetsiaalset "programmaatorit", mis võtab seadmega ühendust ning võimaldab tervishoiutöötajal süsteemi terviklikult hinnata ja seaded määrata. Iga aasta või paari järel analüüsitakse patsiendi südametööd, kasutades ehhokardiograafiat. Seeläbi saab veenduda, missugust mõju avaldas paremasse vatsakesse juhtme paigutamine vasakule vatsakesele.

Komplikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Südamerütmuri paigaldamisega kaasnevate tüsistustena vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist[11]:

Hilisemate tüsistustena ka:

Südamerütmuriga patsiendi isikut tõendav kaart[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline südamerütmuriga patsiendi ID-kaart sisaldab niisugust informatsiooni nagu patsiendi andmed (muuhulgas esmased sümptomid, EKG, etioloogia), südamerütmuri paigaldusasutus (arst, haigla), IPG (ingl k "implanted pulse generator")(kiirus, režiim, siirdamise kuupäev, tootja, tüüp) ja kontrolli teostav isik[12][13]. Seda kaarti on vaja alati kaasas kanda. Kui südamerütmuriga tekib mingi probleem, vajatakse sellel kaardil olevaid andmeid kvalifitseeritud abi andmiseks.

Mõju elustiilile[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt ei muutu patsiendi elustiil kuigipalju pärast südamerütmuri paigaldamist. On olemas mõned tegevusalad, millega pole soovitav tegeleda, näiteks täisintensiivsusega sport ning tööd, mis toimuvad tugevais magnetväljades.

Südamerütmuriga inimene võib avastada, et teatud tüüpi igapäevast tegevust tuleb muuta. Näiteks sõiduki turvavöö võib olla ebamugav, kui selle rihm kulgeb üle rütmuri paiknemise koha.

Tuleb vältida igasugust tegevust intensiivses magnetväljas, näiteks kaarkeevitust [14] või töid massiivsete seadmetega, mis võivad tekitada tugevat magnetvälja (nagu magnetresonantstomograafia (MRT) seade).

Tehisrütmuri paigaldamise järgselt võiks seadme valdaja ja/või loomaomanik (kui lemmikoomale on paigaldatud tehisrütmur) meeles pidada, et lisaks piirangutele teatud liiki kaasaegseid ravimeetodite saamisele võivad tehisrütmuri tööd mõjutada[15]:

  • mobiiltelefoni ei tohiks hoida tehisrütmuri peal
  • mootorsaag (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • võimsad magnetid (mh valjuhääldid) (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • turvavärav (võib mõjutada tehisrütmurit, rahvusvaheline südamerütmuriga patsiendi ID-kaardi ettenäitamisel võidakse läbiotsimine käsitsi teostada)
  • elektrijuhe (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • elektriline rütmimuutmine (võib mõjutada tehisrütmurit)
  • kateeterablatsioon (võib kahjustada tehisrütmurit)
  • magnetuuring (võib kahjustada tehisrütmurit)
  • kiiritusravi (võib kahjustada tehisrütmurit)
  • tehisrütmuriga patsientidele ei saa mitmeid operatsioone teostada;


2011. aasta veebruaris on USA Toidu- ja Ravimiameti heakskiidu saanud uus südamerütmur nimega Revo MRI SureScan. See on esimene seade, mis on tõendatult ohutu MRT tingimustes. On siiski olemas mitmeid piiranguid selle kasutamisele, sealhulgas teatud patsientide omadused, teatud kehapiirkonnad ja skaneerimise režiimid.

2008. aastal tehti Ameerika Ühendriikides uuring [16], mille käigus leiti, et magnetväljad mõnedest kõrvaklappidest, mis on müüdud kaasaskantavate muusikapleieritega, võivad tekitada häireid, kui asetada neid südamerütmurist 1 tolli kaugusele.

Mõned meditsiinilised protseduurid võivad nõuda antibiootikumide manustamist enne algust. Patsient peab teada andma kõigile meditsiinitöötajatele, et talle on paigaldatud südamerütmur. See, et inimesel on rütmur, tähendab, et mõned tavalised raviprotseduurid (näiteks MRT) ei sobi temale.


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", tõlkijad Katrin Rehemaa, Sirje Ootsing, Laine Trapido, lk 746, 2004, ISBN 9985-829-55-7
  2. Terry Breverton (2012). Breverton's Encyclopedia of Inventions: A Compendium of Technological Leaps, Groundbreaking Discoveries and Scientific Breakthroughs that Changed the World. Quercus. 
  3. Cleland JG, Daubert JC, Erdmann E, et al. (2005). "The effect of cardiac resynchronization on morbidity and mortality in heart failure". N. Engl. J. Med. 352 (15): 1539–49. PMID 15753115. doi:10.1056/NEJMoa050496. 
  4. Bardy GH, Lee KL, Mark DB, et al. (2005). "Amiodarone or an implantable cardioverter-defibrillator for congestive heart failure". N. Engl. J. Med. 352 (3): 225–37. PMID 15659722. doi:10.1056/NEJMoa043399. 
  5. Cleland J, Daubert J, Erdmann E, Freemantle N, Gras D, Kappenberger L, Tavazzi L (2005). "The effect of cardiac resynchronization on morbidity and mortality in heart failure". N Engl J Med 352 (15): 1539–49. PMID 15753115. doi:10.1056/NEJMoa050496. 
  6. Bristow M, Saxon L, Boehmer J, Krueger S, Kass D, De Marco T, Carson P, DiCarlo L, DeMets D, White B, DeVries D, Feldman A (2004). "Cardiac-resynchronization therapy with or without an implantable defibrillator in advanced chronic heart failure". N Engl J Med 350 (21): 2140–50. PMID 15152059. doi:10.1056/NEJMoa032423. 
  7. Wilkoff BL, Cook JR, Epstein AE, et al. (Detsember 2002). "Dual-chamber pacing or ventricular backup pacing in patients with an implantable defibrillator: the Dual Chamber and VVI Implantable Defibrillator (DAVID) Trial". JAMA 288 (24): 3115–23. PMID 12495391. doi:10.1001/jama.288.24.3115. 
  8. de Oliveira JC, Martinelli M, D'Orio Nishioka SA, et al. (2009). "Efficacy of antibiotic prophylaxis prior to the implantation of pacemakers and cardioverter-defibrillators: Results of a large, prospective, randomized, double-blinded, placebo-controlled trial". Circ Arrhythmia Electrophysiol 2 (1): 29–34. PMID 19808441. doi:10.1161/CIRCEP.108.795906. 
  9. Südamehaigused, lk 441, 2010
  10. 10,0 10,1 Südamehaigused, lk 442, 2010
  11. Südamehaigused, lk 443–445, 2010
  12. European Pacemaker Patient Identification card
  13. Eucomed
  14. Marco D, Eisinger G, Hayes DL (November 1992). "Testing of work environments for electromagnetic interference (Pacing Clin Electrophysiol. 1992) – PubMed Result". Pacing Clin Electrophysiol 15 (11 Pt 2): 2016–22. PMID 1279591. 
  15. Südamehaigused, lk 431–432, 2010
  16. "MP3 Headphones Interfere With Implantable Defibrillators, Pacemakers – Beth Israel Deaconess Medical Center". www.bidmc.org. Vaadatud 2008-11-10. 

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Video[muuda | muuda lähteteksti]