Olev Märtens
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2018) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2018) |
Olev Märtens (sündinud 7. märtsil 1960) on eesti tehnikateadlane.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on lõpetanud 1978. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1983. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TTÜ) tööstuselektroonika erialal (cum laude)[1]. 2000. aastal sai ta tehnikateaduste doktori kraadi. Väitekirja teemaks oli "AC Measurement Converters: Analog and Digital Solutions". Juhendaja oli professor Mart Min.
Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]
1982–1991 töötas ta arendusinsenerina Tallinna Tootmiskoondise RET Raadioelektroonika Konstrueerimisbüroos (TREKB) vahelduvpinge täppisvoltmeetrite alal, olles tuntud Eesti mõõteelektroonika inseneri Toom Pungase töögrupis.
1990. aastatel tegutses ta ka eraettevõtluses: arendusinsenerina väikefirmades Enari ja Pares, arendusjuhina MT Elektroonika OÜ-s ja projektijuhina firmades Cybernetica AS ja ELIKO Tehnoloogia Arenduskeskus OÜ.
Alates aastast 1996 on ta töötanud Tallinna Tehnikaülikooli Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudis vanemteaduri, erakorralise dotsendi, juhtivteaduri ja professorina. Seal on tema põhiliseks tegevusalaks olnud DSP-põhised mõõtesüsteemid, õppetöö signaalitöötluse alal ja uurimis- ning arendustöö mõõtesüsteemide alal.
Aastatel 1995–2002 oli ta Kemi-Tornio ammattikorkeakoulu (Soome) DSP-kursuse külalisõppejõud (osakoormusega).
Alates 2017. aastast on ta Tallinna Tehnikaülikooli Infotehnoloogia teaduskonna Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi professor.
Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]
Tema teadustöö on olnud seotud suure täpsusega mõõtealaldite/vahelduvsignaalidetektorite väljatöötamise ja numbrilise modelleerimisega[2]. Selle temaatika alal kaitses ta tehnikamagistri kraadi aastal 1993.
Ta on olnud tegev ka elektrilise bioimpedantsi ja Foucault' kardiograafia alastes uuringutes.
Peamiseks teadustöö suunaks on elektroonsed mõõtesüsteemid, sealhulgas DSP-põhised süsteemid.
Täiendusõpe[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1993 viibis ta Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli rakenduselektroonika instituudis stipendiaadina ja aastal 1997 oli ta Nokia Telecommunications (Soome) vaneminsener.
Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on osalenud teadusartiklite retsenseerimises: IEEE Transactions on Instrumentation and Measurement, ajakiri Measurement (Elsevier), Eesti TA toimetised, Balti Elektroonikakonverents (BEC).
Ta on Elektri- ja Elektroonikainseneride Ühingu (IEEE) liige ja on olnud IEEE Eesti Sektsiooni Instrumentation and Measurement / Electron Devices / Engineering in Medicine and Biology Joint Societies Chapter (IM/ED/EMB) juhataja aastatel2007-2013.
SampTA2017 konverentsi kohaliku korralduskomitee liige ja projektijuht.
Tema juhendamisel on doktorikraadi kaitsnud Tõnis Saar, Alina Gavrijaševa, Ago Mõlder, Maksim Butsenko ja Anindya Gupta. Ta on olnud suure arvu diplomiprojektide ja -tööde ning bakalaureuse lõputööde ja 11 magistritöö juhendaja.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1984 – NSV Liidu Sidevahendite Tööstuse Ministeeriumi (MПCC) parim noore spetsialist
- 2009 – Tallinna Tehnikaülikooli parim rakenduslik uurimistöö aastal 2009 (töögrupi juht)
- 2014 – National Instruments toodete 2. parima rakenduse auhind, IEEE konverentsil "Metroloogia lennunduses", Benevento
- 2018 – IEEEautasustas teda kui töögrupi juhti uue magistriõppe kursuse "Impedance Spectroscopy" (Impedants-spektroskoopia) arendamise eest autasuga Faculty Course Development Award of the IEEE Instrumentation and Measurement Society mõõtetehnoloogiate ja instrumentide valdkonnas (koos 10 000 USA dollari suuruse preemiaga).
Publikatsioonid ja tööstusomand[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on 77 publikatsiooni ja 13 patentse leiutise kaasautor[2].