Olev Märtens
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2018) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2018) |
Olev Märtens (sündinud 7. märtsil 1960) on eesti tehnikateadlane.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on lõpetanud 1978. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1983. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstuselektroonika erialal (cum laude)[1]. Magistritöö kaitses ta 1993. aastal ja sai tehnikamagistri kraadi. 2000. aastal sai ta tehnikateaduste doktori kraadi väitekirjaga "AC Measurement Converters: Analog and Digital Solutions" (juhendaja Mart Min). 1993. aastal viibis ta Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli rakenduselektroonika instituudis stipendiaadina.
Töökäik
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1982–1991 töötas ta arendusinsenerina Tallinna Tootmiskoondise RET Raadioelektroonika Konstrueerimisbüroos (TREKB) vahelduvpinge täppisvoltmeetrite alal, olles tuntud Eesti mõõteelektroonika inseneri Toom Pungase töörühmas.
1990. aastatel tegutses ta ka eraettevõtluses: arendusinsenerina väikefirmades Enari ja Pares, arendusjuhina MT Elektroonika OÜ-s ja projektijuhina ettevõtetes Cybernetica AS ja ELIKO Tehnoloogia Arenduskeskus OÜ.
Alates 1996. aastast on ta töötanud Tallinna Tehnikaülikooli Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudis vanemteaduri, erakorralise dotsendi, juhtivteaduri ja professorina. Seal on tema põhiliseks tegevusalaks olnud DSP-põhised mõõtesüsteemid, õppetöö signaalitöötluse alal ning uurimis- ja arendustöö mõõtesüsteemide alal.
Aastatel 1995–2002 oli ta Kemi-Tornio ammattikorkeakoulu (Soome) DSP-kursuse külalisõppejõud (osakoormusega). 1997. aastal oli ta Nokia Telecommunicationsi (Soome) vaneminsener.
Alates 2017. aastast on ta Tallinna Tehnikaülikooli Infotehnoloogia teaduskonna Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi professor.
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Tema teadustöö on olnud seotud suure täpsusega mõõtealaldite/vahelduvsignaalidetektorite väljatöötamise ja numbrilise modelleerimisega.[2]
Ta on osalenud ka elektrilise bioimpedantsi ja Foucault' kardiograafia uuringutes.
Peamiseks teadustöö suunaks on elektroonsed mõõtesüsteemid, sealhulgas DSP-põhised süsteemid.
Teaduskorralduslik tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on osalenud teadusartiklite retsenseerimises: IEEE Transactions on Instrumentation and Measurement, ajakiri Measurement (Elsevier), Eesti TA toimetised, Balti Elektroonikakonverents (BEC).
Ta on Elektri- ja Elektroonikainseneride Ühingu (IEEE) liige ja on olnud IEEE Eesti Sektsiooni Instrumentation and Measurement / Electron Devices / Engineering in Medicine and Biology Joint Societies Chapter (IM/ED/EMB) juhataja aastatel 2007–2013.
Ta oli SampTA2017 konverentsi kohaliku korralduskomitee liige ja projektijuht.
Tema juhendamisel on doktorikraadi kaitsnud Tõnis Saar, Alina Gavrijaševa, Ago Mõlder, Maksim Butsenko ja Anindya Gupta. Ta on olnud suure arvu diplomiprojektide ja -tööde ning bakalaureuse lõputööde ja 11 magistritöö juhendaja.
Publikatsioonid ja tööstusomand
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on 77 publikatsiooni ja 13 patentse leiutise kaasautor[2].
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1984 – NSV Liidu Sidevahendite Tööstuse Ministeeriumi (MПCC) parim noor spetsialist
- 2009 – Tallinna Tehnikaülikooli parim rakenduslik uurimistöö aastal 2009 (töörühma juht)
- 2014 – National Instruments toodete 2. parima rakenduse auhind, IEEE konverentsil "Metroloogia lennunduses", Benevento
- 2018 – IEEE auhind Faculty Course Development Award of the IEEE Instrumentation and Measurement Society mõõtetehnoloogiate ja instrumentide valdkonnas (koos 10 000 USA dollari suuruse preemiaga) – talle kui töörühma juhile uue magistriõppe kursuse "Impedance Spectroscopy" (Impedantsspektroskoopia) arendamise eest