Mine sisu juurde

Marssal Mannerheimi ratsamonument

See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia

Marssal Mannerheimi ratsamonument

Marssal Mannerheimi ratsamonument (soome keeles Marsalkka Mannerheimin ratsastajapatsas) on Soome presidendi marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi auks püstitatud ratsamonument, mis asub Helsingi kesklinnas Mannerheimintie ääres Mannerheimi väljakul.

Kuju autor on skulptor Aimo Tukiainen. Monument avati Mannerheimi sünniaastapäeval 4. juunil 1960.[1] Seda, miks mälestusmärk pidi olema just ratsamonument, põhjendati ühest küljest asjaoluga, et Mannerheim oli ratsaväelane. Teisest küljest on traditsiooniliselt riigimehi ja väepealikuid hobuse seljas kujutatud, Soomes aga polnud veel ühtki ratsamonumenti.[2] Mannerheim oli esimene Soome president, kellele plaaniti monumenti püstitada, kuid esimesena sai mälestusmärgi siiski K. J. Ståhlberg, kelle kuju avati Helsingis 1959. aastal.[3] Esimene mälestusmärk Mannerheimile püstitati Šveitsis Montreux's. Ka Seinäjoel, Tamperes ja Lahtis sai Mannerheimi mälestusmärk valmis enne kui Helsingis.[4]

Ratsamonument on üks Helsingi tuntumaid vaatamisväärsusi. Selle jalamile viiakse lilli Mannerheimi sünniaastapäeva ja Talvesõja lõppemise mälestuseks.[5] Mannerheimi 100. sünniaastapäeval 4. juunil 1967 ilmus monumenti kujutav postmark.

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Ideekonkursi võitnud teose pealkiri oli "Suomen Marsalkka vapaaherra C. G. Mannerheim". Monumendi avamisel pandi sellele nimeks Marsalkka Mannerheimin ratsastajapatsas, mis sai ka ametlikuks. Monumendi kohta kasutatakse ka nimesid Mannerheimin ratsastajapatsas, Mannerheimin patsas ja Marskin patsas.

Monumendi kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Monumendi kõrgus on 11,7 meetrit. Pronksist ratsaniku kõrgus on 5,4 meetrit. Selle punasest graniidist aluse kõrgus on 6,3 meetrit, pikkus 6,3 ja laius 2,72 meetrit.[6] Aluse sisemusse on pandud karbike, kus on mikrofilm kõigi monumendi rajamiseks korraldatud korjanduses osalenute nimedega.[1]

Ratsaniku kuju on tõetruu ja detailirohke. Mundris marssal Mannerheim istub oma viimase hobuse Käthy seljas. Esimese võistlusvisandi tegemisel sügisel 1953 kasutas Tukiainen modellina kolonelleitnant Eero-Eetu Saarist ja kaitsejõududelt laenatud hobust, mis olevat Mannerheimi hobusega sarnane olnud.[7] Siiski oli tegemist Bessaraabia hobusega, mille põhjal Tukiainen pidi vormima Hannoveri hobuse.[8] Eesmärk oli kujutada Mannerheimi mära Käthyt. Kuigi tavaliselt on ratsamonumentidel kujutatud traavivaid või galopeerivaid hobuseid, valiti Mannerheimi hobuse allüüriks samm.[9] Enne võidutöö väljakuulutamist uuriti muu hulgas filme hobuse aegluubis liikumisega, et veenduda tema jalgade asendi loomulikkuses.[1] Ka lõpliku versiooni tegemisel kasutas Tukiainen hobuste pilte ja filme.

Mannerheimi ei tahetud kujutada ratsaväe kindrali vormis, vaid marssalivormis koos kõigi aumärkidega. Riietuseks valiti karvamüts ja vormiriietus mudel m/36 nähtavate nööpide ja taskutega, püksirihm ja õlarihm. Tema vööl oli aumõõk ja rinnas aumärgid.[10] Algul plaaniti kasutada kerget välivormi jakki (mudel m/41), kuid sellega poleks karvamüts sobinud.[10] Tukiainen jättis osa soovitud aumärkidest kujutamata, sest kartis liialdusi. Ta nägi väga palju vaeva detailidega, sest tema meelest pidid skulptuuri üksikasjad olema laitmatud ka lähedalt vaadates, ehkki kuju vaadatakse tavaliselt ainult kaugelt.

Ettevalmistused

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda tehti Mannerheimile mälestusmärgi püstitamisest juttu pärast kodusõda. Tõenäoliselt oli idee pärit Mannerheimi staabist.[11]

Tol ajal oli plaanis rajada teisigi sõjamälestusmärke, sealhulgas ratsamonumente. Asi ei edenenud aga kuidagi. Aastal 1928 annetas Kymi paberivabriku juht Julius Polin seemneks 100 000 marka, kuid esitas tingimuse, et monumendi rajamist tuleb alustada lähema 15 aasta jooksul.[12] 1930. aastatel alustati planeerimist.[13] Soome tööstusliit annetas 1937. aastal 500 000 marka.[12] Seejärel moodustati 49-liikmeline ettevalmistuskomisjon[12] ja kuulutati 1938. aastal välja üldrahvalik korjandus.[13] Et komisjonil polnud õigust korjandust korraldada, hankis korjandusloa Iseseisvusliit.[14]

Mannerheim ise oli monumendi suhtes veidi kõhkleval seisukohal. Ilmselt ei usaldanud ta soome kunstnike oskusi ja pidas ehk ka sisepoliitilist olukorda liiga tundlikuks.[15] Ta oli mures ka selle pärast, kas hobune tuleb tõetruu ja tema ratsaasend loomulik,[15] sest Soome skulptoritel ei olnud suurte hobusekujude valmistamise kogemust.[16]

Talvesõja puhkemisel jäid plaanid soiku.[13] Peagi palus Mannerheim korjanduse lõpetada ning hiljem keelas monumendi püstitamise tema eluajal.[15] Aastaks 1941 oli kokku saadud 1,7 miljonit marka.[14] Peeti ka asukohta puudutav ideedevõistlus, kuid ühtki otsust ei tehtud.

Pärast Mannerheimi surma 1951. aastal asutati ratsamonumendi komisjon (Suomen Marsalkan Ratsastajapatsasvaltuuskunta). Selle esimees oli algul Helsingi ülikooli kantsler Antti Tulenheimo, seejärel ülikooli rektor Erik Lönnroth.[13] Liikmete hulgas oli ka kolonel Adolf Ehrnrooth. Inspiratsiooni saamiseks kasutas komisjon muu hulgas Mannerheimi enda kogutud ratsamonumentide pilte.[15]

Jaanuaris 1952 algatati uus korjandus.[17] 737 503 annetajalt saadi kokku 78 miljonit marka,[13][18] mis on praeguses rahas umbes 2,3 miljonit eurot.[19] Annetajate nimed jäädvustati mikrofilmile, mis pandi 1959. aastal monumendi vundamenti. Korjandusnimekirjad köideti kokku ja kingiti Mannerheimi muuseumile.[18]

Korjandus õnnestus üle ootuste hästi. Monumendi rajamisest üle jäänud raha eest osteti Mannerheimi sünnikodu Louhisaare mõis Askainenis. Mõis kingiti riigile ja sellest sai muuseum.[6]

Ideedevõistlused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ratsamonumendi ideekavandi saamiseks oldi sunnitud korraldama kaks võistlust, sest esimesel korral sobivat kavandit ei esitatud. Nii keerukat skulptuurivõistlust polnud Soomes varem korraldatud. Tuntud ja kogenud skulptorit Wäinö Aaltost kiputi juba ette võitjaks pidama.[20]

Esimene võistlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlus kuulutati välja detsembris 1952[21] ja tulemus selgus veebruaris 1954.[22] Osaleda võisid kõik Soome skulptorid ja arhitektid. Võistlustööna tuli esitada mõõtkavas 1:5 valmistatud kipsmudel, samba asukoha ja selle ümbruse põhiplaan (mõõtkavas 1:200), seletuskiri materjalide ja muu vajaliku kohta ning orienteeruv maksumus.[23] Kavatseti välja anda kolm auhinda: I auhind 750 000 marka, II auhind 500 000 marka ja III auhind 300 000 marka, välja osta kolm visandit (150 000 marka igaühe eest) ja nimetada äramärgitud tööd.[23] Mannerheimi riietuse ega hobuse kohta juhiseid ei antud, kuigi võistlusjuhendis oli pilte Käthyst. Et skulptoritele olid antud võrdlemisi vabad käed, saadi väga eriilmelised võistlustööd.[23] Osa skulptorite liidu liikmeid kritiseeris korraldajaid selle eest, et need oma soove enne võistluse väljakuulutamist selgelt ei väljendanud.[24]

Võistlusele laekus 46 tööd 44 autorilt. Teada on, et näiteks Aaltonen esitas kaks tööd erinevate nimede all. Osalejate hulgas oli nii kutselisi skulptoreid kui ka harrastajaid. Monumendi kavandid pandi välja rüütelkonna hoones, kus igaüks sai neid vaatamas ja kritiseerimas käia.[23]

Žürii ei pidanud ühtki võistlustööd esimese auhinna vääriliseks. Teine auhind jagati Wäinö Aaltose võistlustöö "Pyhä Vala" ja Heikki Konttise võistlustöö "CGEM" vahel.[3][23] Kolmanda auhinna sai Pekka Alava "Pro Finlandia 3" eest.[23] Aaltonen avaldas žürii otsuse peale pahameelt, sest oli ennast kindlaks võitjaks pidanud. Ajalehtede lugejakirjades kritiseeriti kõiki äramärgitud võistlustöid.[25]

Teine võistlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Monumendikomisjon polnud tulemustega rahul ja otsustas kohe uue võistluse korraldada. Selle tulemused selgusid 1954. aasta sügisel. Laekus 58 tööd, millest kümme jäeti tehnilistel põhjustel kõrvale.[26] Teisel võistlusel osalemisest loobus mitu tuntud skulptorit, nende seas Wäinö Aaltonen, Matti Haupt, Yrjö Liipola ja Eila Hiltunen.[26][27]

Mannerheimi ja tema hobust puudutavaid nõudmisi oli sel korral täpsustatud. Monumendi kõrgusena anti ette 5–5,5 meetrit. Võistlejad pidid valmistama mõõtkavas 1:4 mudeli kogu monumendist ning lisaks mõõtkavas 1:2 mudeli ainult Mannerheimi peast.[26] Aluse kõrgust ette ei antud, sest see sõltus nii kuju suurusest kui ka monumendi asukohast.

Žürii liikmete hulgas seekord arhitekte ei olnud, sest asukohaplaane võistlejatelt ei nõutud. Korraldajad ei tulnud vastu skulptorite liidu soovile kaasata žüriisse ka välismaa skulptoreid.[26] Algul oli kavas välja anda kolm 300 000 marga suurust auhinda, kuid auhindade jagamise käigus otsustati auhinnasummad ümber jagada ning anda välja 400 000 marka esimese auhinna saajale, 300 000 teise auhinna saajale ja 200 000 marka kolmanda auhinna saajale.[26] Võitjaks valiti Aimo Tukiaise ja Oskari Jauhiaise kavand, mille hiljem küll Tukiainen üksi teostas.[1] Kavandi nimi oli "Suomen Marsalkka vapaaherra C. G. Mannerheim". Töö tegemisel osalesid ka skulptor Heikki Häiväoja ja hobuseasjatundja kolonel Viljo Forssell.[28] Teise auhinna sai Kalervo Kallio töö "Kansan kanssa" ja kolmanda auhinna Jyrki Sailo "Talismanilla".[26] Algul määrati kolmas auhind Jauhiaise ja Tukiaise teisele tööle, kuid see jäeti auhinnast ilma, sest reeglite järgi ei tohtinud sama autor mitme nime all esineda.[26]

Asukoha valik

[muuda | muuda lähteteksti]

Asukoha valikul kaaluti muu hulgas Tähetornimäge, Hesperia esplanaadi ja Mannerheimintie ristumiskohta ning Eduskunna hoone esist.[1] 1930. aastatel pakuti asukohaks Senati väljakut ja tollast Arkadia väljakut[29].

Kõige rohkem oli monumendi võimaliku asukohana juttu Eduskunna hoone ümbrusest. 1930. aastatel korraldati ideedevõistlus, millega püüti leida alternatiive Eduskunna-esisele, kuid kõik 17 võistlusele laekunud ettepanekut pakkusid just seda kohta.[30] Mannerheim ise ei pidanud Eduskunna ümbrust ega Arkadia väljakut sobivaks kohaks.[31]

1950. aastatel võeti teema uuesti üles. Üheks sobivaks kohaks peeti rahvusmuuseumi esist, kuid seal olevale kahele kujule tulnuks uus asukoht leida.[32] Näiteks arhitekt Otto-Iivari Meurman ei pidanud seda asukohta üldmulje seisukohalt heaks, ka oleks see tema arvates kaasa toonud liiga paljude puude mahavõtmise.[33] Ka valitsus ei andnud sellele ettepanekule oma heakskiitu. Suomen Kuvalehti 1951. aasta sügisel korraldatud lugejate hääletusel pooldasid rohkem kui pooled vastanutest monumendi asukohana rahvusmuuseumi või presidendilossi esist.[31] Esimesest võistlusest osavõtjatel soovitati lähtuda monumendi paigutamisel Hesperia pargist.[34]

Otsus monumendi asukoha suhtes langetati 1956. aastal. Väljakut, kus monument paikneb, hakati hiljem nimetama Mannerheimi väljakuks.[1] Just seda kohta silmas pidades olid võistluse võitnud Tukiainen ja Jauhiainen oma kavandi teinud.[35] Valikul lähtuti ka praktilistest kaalutlustest; monument pidi asuma kesklinnas ja olema kergesti ligipääsetav.

Monumendi valmistamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1954 otsustati, et ratsanik tuleb 5,5 meetri kõrgune. Lepiti kokku, et skulptorid teevad kõigepealt aasta jooksul kumbki omaette kipsist mudeli mõõtkavas 1:3. Seejärel pidi neile antama kolm aastat aega täissuuruses mudeli valmistamiseks.[36] Töö käigus selgus aga, et koostöö ei suju, ning juunis 1956 loobus Jauhiainen osalemisest.[37]

Esitatud kavandite põhjal valis komisjon monumendi teostajaks Tukiaise, sest Jauhiaise töö oli pooleli jäänud.[9] Tukiainen oli 1955. aasta kevadel ka teistes Euroopa linnades ratsamonumentidega tutvumas käinud.[28] Töö tegemiseks ehitati talle uus ateljee Lauttasaaris.[38] Teda abistasid Heikki Häiväoja ja Kain Tapper.[39] Skulptuuri valmimine oli pideva avalikkuse tähelepanu all.[40][41]

Töötingimused

[muuda | muuda lähteteksti]

Aimo Tukiaise poeg Heikki Tukiainen on rääkinud, et algul plaaniti skulptuur valmistada nende kodus Lauttasaarentiel. Maja teise korruse tube oli juba lammutatud, et kuju ära mahuks. Et kuju alus oli kuue meetri kõrgune, otsustati siiski uue ateljee rajamise kasuks. Mannerheimi hobune Käthy oli korduvalt ka ise modelliks olnud. Heikki Tukiainen meenutab, et isa oli enamasti varahommikust hilisõhtuni kuju kallal ametis. Ta mäletab ka, et nõuandjaid oli palju, kuid isa polevat kippunud nõuandeid kuulama.[42]

Pronksi valamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Plastiliinmudel valmis 1959. aasta alguses. Vajaliku väljaõppega kipsivalajat oli raske leida. Tukiainen oleks eelistanud taanlast Paul Ferdinandseni, kuid tema pakkumine osutus liiga kalliks. Lõpuks valiti Yrjö Ruutu.[43] Pronksi valati kuju Elias Halose töökojas Lapinlahtis.[1]

Tukiainen oleks tahtnud skulptuuri ühes tükis valada, kuid et piisavalt suurt valukoda ei leitud, tuli kuju valada osadena.[44] Osad ühendati hiljem samal kevadel Helsingis.[39] Valuvormid hävisid veidi pärast kuju avamist puhkenud tulekahjus, kuid kipsvorme säilitatakse Kirkniemi mõisa hoidlas.[45]

Postamendi valmistamine ja ümbruse kujundamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Ratsaniku kuju aluse ja samba ümbruse kujundas Aimo Tukiainen koos arhitekt Osmo Sipariga. Saviliivapinnase äravajumise vältimiseks paigaldati maa sisse betoonist vundament.[46] Algul plaaniti samba ümber rajada park, kuid lõpuks piirdus haljastus kolme pärnaga.[46]

Monumendi ümbrus on kaetud punasest graniidist plaatidega. Kasutati graniiti Balmoral Red. Et maapind on kaldu, toestati plaadid müüriga.[47]

Monumendikomisjoni esimees Erik Lönnroth soovis algul, et alus raiutaks ühes tükis, kuid kõrge hinna ja transpordiprobleemide tõttu jäeti see idee kõrvale.[48] Postamendi pikkus on 6,3 meetrit, laius 2,72 meetrit ja kõrgus 6,3 meetrit.[48] Selle sisemus koosneb raudbetoonist ning pind on kaetud graniitplaatidega. Jalamil on nimi "Mannerheim" ning marssali sünni- ja surmaaeg; eraldi sildil on monumendi valmimisaasta ja autori nimi.[48]

Monumendi avamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Monument avati Mannerheimi 93. sünniaastapäeval 4. juunil 1960. Algul oli küll mõeldud rihtida avamine mõne ümmarguse tähtpäeva peale, kuid ükski neist ei sobinud.[49] Postament oli valminud juba eelmise aasta sügisel, ratsaniku kuju viidi kohale umbes nädal enne avamist, 27. ja 28. mai vahelisel ööl.[49]

Juba avamispäeva hommikul oli samba jalamile lilli viidud. Pidulik avamine algas kell 15 ja kestis umbes tunni.[50] President Urho Kekkonen pidas kõne ja võttis vastu 5000 mehest koosneva paraadi. Avamiskõnedes unustati mainida samba autori nime.[27]

Avamisel osales tuhandeid kutsutud külalisi, sealhulgas Soome riigijuhid, välisriikide diplomaadid, Mannerheimi sugulased, sõjaveteranid ning mitmesuguste organisatsioonide ja ajakirjanduse esindajad. Rahvast oli Helsingin Sanomate ja Uusi Suomi andmetel umbes 50 000 inimest, Lönnrothi hinnangul aga koguni 100 000 inimest.[51]

Tseremoonia käigus heisati kolm Lönnrothi tellitud lõvilippu. Lõviga lipud valiti hoolimata sellest, et valitsus oli lubanud kasutada ainult Soome riigilippu.[52] Kutsutud külalistele anti mälestusmedalid.[53]

Poliitiline taust ja kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Monumenti peeti ka iseseisvuse sümboliks. Helsingis ei olnud tollal ühtki iseseisvussammast.

Kodusõjas juhtis Mannerheim valgeid vägesid. 1930. aastate lõpus hakati monumendi kavandamist seostama valgekaartlaste marsiga Helsingisse 16. mail 1918.[54] Monument seisab samas kohas, kus Mannerheimi pärast marssi tervitati. 1950. aastatel taheti aga rõhutada Mannerheimi rolli Talvesõja ja Jätkusõja juhina.[55] Pärast sõda oli samba püstitamine seoses välispoliitilise olukorraga oluliselt tundlikum teema kui varem.[56]

Kriitikud pidasid ratsamonumenti ja selle stiili vanamoeliseks.[56] Realistliku kuju asemel oleks soovitud näha midagi modernistlikumat. Suhtumist kujusse on mõjutanud ka erinevad hinnangud Mannerheimile endale.

Juba 1950. aastate alguses tekitasid monumendi ettevalmistused punakaartlastes valusaid mälestusi ja ärritasid töölisklassi.[57] Kevadel 1960 ilmusid Soome Rahva Demokraatliku Liidu ajalehes Kansan Uutiset pahased lugejakirjad, kus monumendi püstitamist peeti provokatsiooniks.[57] Paar päeva enne samba avamist toimus Hakaniemi väljakul vasakpoolsete meeleavaldus, kus teatati plaanist püstitada mälestusmärk ka punakaartlastele.[58]

Kiasma

[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastate lõpus äratas pahameelt moodsa kunsti muuseumi Kiasma ehitamine samba lähedusse. Muuseumi ehitamise vastaste arvates rikkus see vaate monumendile.[1][59] Kindral Adolf Ehrnrooth avaldas arvamust, et Mannerheimi ratsamonument ja moodsa kunsti muuseum esindavad kaht erinevat maailmavaadet.[60] Kiasma juht Tuula Arkio vaidles Ehrnroothile vastu, väites, et Mannerheim just selle eest võitleski, et iseseisev Soome saaks oma kultuuri edendada.[61]

Aimo Tukiaise arvates ehitati muuseum sambale liiga lähedale.[62] Tema arvates oleks tulnud arvestada ka rahva arvamusega.[8] Novembris 1995 lükkas kõrgem halduskohus tagasi Tukiaise Kiasma detailplaneeringut vaidlustava kaebuse, kus ta väitis, et tema autoriõigusi on rikutud. Marssal Mannerheimi Pärandifond esitas ka omalt poolt samba ümbrust puudutava kaebuse, kuid ka see lükati tagasi.[63]

Kevadel 2006 tekitas Kiasma taas avalikku arutelu, kui seoses näitusega "Ars 06" pakiti muuseumihoone reklaamlintidesse.[64]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Rautio 1998, lk 76–77
  2. ↑ Konttinen 1989, lk 24–25
  3. ↑ 3,0 3,1 Kruskopf 2000, lk 70
  4. ↑ Antero Tuomisto: Suomalaiset sotamuistomerkit. Kustannus Oy Suomen Mies, Helsinki 1998, lk 269, 272.
  5. ↑ Lari Malmberg. Ratsastajapatsas kukitetaan Ruotuväki 10.3.2005
  6. ↑ 6,0 6,1 Julkiset veistokset, Marsalkka Mannerheimin ratsastajapatsas
  7. ↑ Konttinen 1989, lk 111
  8. ↑ 8,0 8,1 Risto Lindstedt. Mannerheimin uusin taistelu Suomen kuvalehti 17/1994
  9. ↑ 9,0 9,1 Konttinen 1989, lk 132
  10. ↑ 10,0 10,1 Konttinen 1989, lk 141
  11. ↑ Konttinen 1998, lk 43
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Konttinen 1989, lk 52.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Mannerheim.fi
  14. ↑ 14,0 14,1 Konttinen 1989, lk 54
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Konttinen 1989, lk 25–26
  16. ↑ Konttinen 1989, lk 51
  17. ↑ Konttinen 1989, lk 61
  18. ↑ 18,0 18,1 Konttinen 1989, lk 62
  19. ↑ Kirjastot.fi
  20. ↑ Valkonen 1993, lk 57
  21. ↑ Rönkkö 1994, lk 118
  22. ↑ Kruskopf 2000, lk 72
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 23,5 Konttinen 1989, lk 80–86
  24. ↑ Konttinen 1989, lk 99
  25. ↑ Konttinen 1989, lk 102
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 26,5 26,6 Konttinen 1989, lk 106–110
  27. ↑ 27,0 27,1 Kruskopf 2000, lk 73
  28. ↑ 28,0 28,1 Valkonen 1993, lk 58
  29. ↑ Konttinen 1989, lk 63–64
  30. ↑ Konttinen 1989, lk 65
  31. ↑ 31,0 31,1 Konttinen 1989, lk 68
  32. ↑ Konttinen 1989, lk. 66
  33. ↑ Konttinen 1989, lk 67
  34. ↑ Konttinen 1989, lk 70
  35. ↑ Konttinen 1989, lk 73
  36. ↑ Konttinen 1989, lk 129
  37. ↑ Rönkkö 1994, lk 119–126
  38. ↑ Konttinen 1989, lk 138–139
  39. ↑ 39,0 39,1 Valkonen 1993, lk 59
  40. ↑ Kruskopf 2000, lk 92
  41. ↑ Valkonen 1993, lk 63
  42. ↑ Mannerheimin ratsastajapatsaan paljastamisesta 50 vuotta YLE Uutiset 4.6.2010
  43. ↑ Konttinen 1989, lk 145–146
  44. ↑ Konttinen 1989, lk 146
  45. ↑ Konttinen 1989, lk 150
  46. ↑ 46,0 46,1 Konttinen 1989, lk 151–152
  47. ↑ Teija Mononen, Kati Nenonen (toim.) Havis Amanda, Mon Amour 100 vuotta, Helsingin kaupungin taidemuseo 2008, lk 71.
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 Konttinen 1989, lk 153–156
  49. ↑ 49,0 49,1 Konttinen 1989, lk 180
  50. ↑ Konttinen 1989, lk 185
  51. ↑ Konttinen 1989, lk 186
  52. ↑ Konttinen 1989, lk 182
  53. ↑ Konttinen 1989, lk 190
  54. ↑ Konttinen 1989, lk 49
  55. ↑ Konttinen 1989, lk 199
  56. ↑ 56,0 56,1 Valkonen 1993, lk 62
  57. ↑ 57,0 57,1 Konttinen 1989, lk 192
  58. ↑ Konttinen 1989, lk 194
  59. ↑ Helsinkiopas
  60. ↑ "Mannerheimin perinteen vaalijat haluavat äänestää Nykytaiteen museosta. Museon vastustajat aikovat kerätä 10000 helsinkiläisen nimet kansanäänestysaloitteen tueksi" Helsingin Sanomat 26.5.1994
  61. ↑ "Mannerheimin omia arvoja häpäistään" Helsingin Sanomat 30.5.1994
  62. ↑ Kuvanveistäjä Aimo Tukiainen Marskin patsaan veistäjä ja Purnun leppoisa isäntä Helsingin Sanomat 4.6.1996
  63. ↑ "KHO hylkäsi Nykytaiteen museon valitukset" Helsingin Sanomat 28.11.1995
  64. ↑ Anu Uimonen. "Kiasma pukeutuu Ars-käärepaperiin" Helsingin Sanomat 13.1.2006

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Riitta Konttinen "Suomen marsalkan ratsastajapatsas" Suomen marsalkka Mannerheimin perinnesäätiö, 1989.
  • Erik Kruskopf "Veistosten kaupunki – Taidetta Helsingin katukuvassa" Schildts, 2000.
  • Olli Valkonen "Aimo Tukiainen, kuvanveistäjä" Painatuskeskus, 1993.
  • Antero Rautio "Pääkaupunkiseudun julkiset muistomerkit ja taideteokset" Karisto, 1998.
  • Pekka Rönkkö "Oskari Jauhiainen 1994" Ars Nordica 5, Pohjoinen.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Marssal_Mannerheimi_ratsamonument&oldid=6718860"