Männiku plahvatus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Männiku plahvatuse ohvrite mälestusmärk Kaitseväe kalmistul

Männiku plahvatus on 15. juunil 1936 Männiku laskemoonaladudes toimunud plahvatused, õhku lendasid ka laboratoorium ja laadimistöökoda koos nendes viibinud inimestega. Kustutus- ja hädaabitöid juhtima saabus kindral Johan Laidoner isiklikult. Plahvatuses hukkunute arvuks loendati lõpuks 63 inimest.[1] Seda tragöödiat on peetud kõige suuremaks õnnetuseks rahuaegses Eesti Vabariigis[2].

Hommikul kella 10.10 paiku kostis laadimistöökodadest kaks tugevat plahvatust, mille järel lõid hoonetest tulesambad välja. Põlevad lauad ja puurisu lendasid ümberolevasse noorde männikusse, kus süttis kuiv kanarbik.[3]

Esimene haavatu jõudis kaitseväe haiglasse kell 10.35 hommikul.

Kell 13.21 saabus õnnetuskohale Konstantin Päts, kohtuminister Johan Müller ja sotsiaalminister Oskar Kask. Riigivanem viibis umbes 20 minutit õnnetuskoha lähedal.

Laidoner oli Männikul kuni kella kolmeni pärastlõunal, mille järel jäid kustutustöid juhtima kindral Herbert Brede ja kolonel Jaan Junkur.

Männiku plahvatuse põhjuste uurimise erikomisjoni kuulusid Albert Assor, Friedrich Kuusekänd ja Elmar Tambek, asjatundjatena Johan Stahl, Aleksandr Malevitš ja Arthur Puksov[4].

Männiku lõhkeaineleid[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal sai Päästeameti Demineerimiskeskuse pommirühm Kaitseväe kaudu väljakutse. Kohale läinud demineerijad leidsid käsigranaadi ja natuke lõhkeainet. Kui ümbrust kontrollima hakati, leiti veel lõhkeainet. "Järgmisel päeval saime lausa šoki, sest kaevamise ajal hakkas välja tulema üks tükike ja kui me oleme harjunud arvestust pidama grammides, siis see tükike muudkui kasvas ja kasvas, kuni saime aru, et oleme sattunud tonnide otsa" kirjeldas leidu päästeameti demineerimiskeskuse juhataja Arno Pugonen. Kui hakati uurima põhjuseid, miks 15 tonni lõhkeainet maasse kaevatud oli, siis selgus, et pärast seda, kui tehas õhku lendas ja see suleti, kaevati lõhkeaine jääkide hävitamiseks lihtsalt maasse ning see jäi sinna 76 aastaks.[1]

Tapal hävitatud lõhkeaine oli suurim kogus lõhkeainet, mis sõjajärgses Eesti Vabariigis on leitud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Demineerijad leidsid Männikult hiigelkoguse lõhkeainet
  2. Männikult leiti 15 tonni lõhkeainet, ERR Uudised, 30. mai 2012
  3. Männiku plahvatusel üle 30 surmaohvri, Uus Eesti eriväljaanne, 15. juuni 1936
  4. Elmar Tambek. Tõus ja mõõn. 2010, lk. 128

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]