Knud Suur

Knud Suur
Inglise kuningas
	Ametiaeg; 1016–1035
Eelnev	Edmund II
Järgnev	Hardeknud koos Harold I-ga
Taani kuningas
	Ametiaeg; 1018–1035
Eelnev	Harald II
Järgnev	Hardeknud
Norra kuningas
	Ametiaeg; 1028–1035
Eelnev	Olav Püha
Järgnev	Magnus I Hea
Isikuandmed
Sünniaeg	umbes 995; Taani
Surmaaeg	12. november 1035; Shaftesbury, Dorset, Inglismaa

Knut Suur ehk Knud II, ka Knud Suur (taani keeles Knud den Store, inglise Canute the Great, eesti keeles mõnikord ka Kanut; umbes 995 – 12. november 1035) oli Inglise kuningas alates 1016, Taani kuningas alates 1018 ja Norra kuningas alates 1028 kuni surmani.

Knud Suure isa oli Taani (985–1014), Norra (985–995, 1000–1014) ja Inglise kuningas (1013–1014) Svend Harkhabe. 1013. aastal Svend Harkhabeme ja Knudi invasiooni järel Inglismaale pages Ethelred, Normandiasse ning Taani ja Norra kuningas Svend Harkhabe kuulutati Inglismaa kuningaks (1013–1014). Kuid viimane suri juba järgmise aasta alguses ning tema nooruke poeg Knud ei suutnud Inglismaad oma kontrolli all hoida.

Inglismaal

Nii sai Ethelred trooni tagasi, kuid juba 1015. aastal tungis Knud uuesti, venna Taani kuninga Harald II antud vägedega Inglismaale ning järgmisel aastal, kui Ethelred suri, oli suur osa Inglismaast juba tema kontrolli all. Inglastepoolset võitlust, Lõuna-Inglismaal jätkas veel Ethelredi poeg Edmund II. Edmund II sai sõjas taanlastelt mitu korda lüüa, ta suutis end siiski kindlustada Wessexis ning Londoni piiramisrõngast vabastada. Ent 18. oktoobril kaotas Edmund otsustavalt Assanduni lahingus. Seejärel sõlmisid Knud ja Edmund rahu, millega Edmundile jäi Wessex, Taani ja Norra kuningas Knud Suurele aga kõik alad Thamesi jõest põhja pool. Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused.

Edmund II suri juba poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1016. Knud Suur, kes oli pärast venna Harald II surma ka Taani (1018–1035) ja Norra kuningas (1028–1035) abiellus Ethelred II lese ja Normandia hertsogi õe Emmaga ning oli aastatel 1016–1035 Inglismaa kuningas. Emma ja kuningas Knud Suure abielust sündinud Knud III, Inglismaa kuningas (1040–1042) nimetas oma poolvenna (kuningas Ethelred II ja Emma poja) Edward Usutunnistaja enda troonipärijaks Inglismaal.

Norras

Knud oli küll kristlane ja isegi edendas Inglismaa kirikuelu, kuid näiteks Norras lubas ta jätkuda ka vanadel muinasskandinaavia uskumustel (eelmine Norra kuningas, Olaf Püha, oli just sellepärast kukutatud, et ta püüdis norralastele vägivaldselt ristiusku peale suruda). Knudi peetakse ka viimaseks suureks viikingiaegseks Skandinaavia kuningaks.

Knudi valitsemisajal Inglismaal, püüdsid Norra kuningas Olaf II ja Rootsi kuningas Anund Jakob, tema äraolekul suurendada oma mõjuvõimu Taani aladel ning ründasid korduvalt Taanit. Knud aga alistas nad 1026. aastal Skåne lahingus ning oli varakeskaegseis Põhja-Euroopas võimsaim valitseja, võrreldav Saksa-Rooma keisri Konrad II-ga.

1025. aastal loovutas Saksa-Rooma keiser Konrad II Schleswigi margi Taani kuningale Knud Suurele.

Põhjamere impeeriumi valitseja Knud Suure huvid ulatusid ka Läänemere idakaldale ning tal olid kontaktid ka Kiievi suurvürsti (1016–1018, 1019–1054) Jaroslav Targaga.

Põhjamere impeerium

Pikemalt artiklis Põhjamere impeerium

Eelnev Edmund II	Inglise kuningas 1016–1035	Järgnev Hardeknud koos Harold I-ga
Eelnev Harald II	Taani kuningas 1018–1035	Järgnev Hardeknud
Eelnev Olav Püha	Norra kuningas 1028–1035	Järgnev Magnus I Hea