Linnaregioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Linnaregioonid on piirkonnad, mille keskuse moodustab linn või linnad. Linnaregiooni keskusel peab olema tihe suhe oma tagamaaga ja linnaregioon peab olema piisavalt suur – Eesti oludes vähemalt 15 000 elanikku.

Eestis on 12 linnaregiooni: Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu, Rakvere, Viljandi, Viru, Kuressaare, Paide, Haapsalu ja Valga. Linnaregioonidesse kuuluvaks (lisaks keskuselinnadele) valiti 70 omavalitsusüksust. Linnaregioonides elab natuke alla ühe miljoni inimese (umbes 70% Eesti rahvastikust).[1]

Linnaregioonide tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinn - Eesti linnaregioonid

Infoühiskonnas on linnaregioonide roll tähtis. Linnalised aglomeratsioonid, mitte ainult regioonid, on muutunud Euroopa Liidus riikidesiseselt märka autonoomsemaks ja nii on toimumas ka Eestis. Paljudes riikides on linnavõrgustike arendamine muutunud oluliseks strateegiaks parema tuleviku kujundamisel. See strateegia baseerub erineva suurusega linnade innovaatilise ja õppiva majanduse koostööl ning konkurentsil.[1]

Ühiste ressursside kasutamine ja koostöö linnaregiooni sees loob koostöö ning soodustab avaliku ja erasektori partnerlust äritegevuses, kaubanduses, teeninduses ja innovatsioonipoliitikas. Koostöö loob suurema majandusliku mastaabi ja spetsialiseerumine võimaldab efektiivsemalt linnadevahelist tööjaotust. Selle tulemuseks on edukas konkureerimine funktsioonide integratsiooni ja komplementaarsuse (vastavuse) osas.[1]

Traditsioonilise riiklikul hierarhial põhinev administratsiooniloogika on linnaregioonides sageli võrgustumise vastu. Riigi keskvõimud püüavad sekkuda arengusse ja omada tähtsat positsiooni linnaregioonide arengut suunavates tegevustes. Enamik Eesti linnadest on väga väikesed ning on toimunud inimeste ja osaliselt ka töökohtade liikumine linna lähiümbrusse. Ka Eestis oleks mõistlik kaaluda linnaregioonide arendamise poliitikat ning spetsiifilise linnapoliitika teostamist.[2]

Linnaregioonide konkureerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Linnaregioonid konkureerivad omavahel nii riigi sees kui ka globaalselt. Edukas konkureerimine eeldab, et linnaregioon suudab identifitseerida need võimalused, mis tõstavad konkreetse linnaregiooni edukust. Kohalikud ettevõtted peavad müüma oma tooteid nii linna sees kui ka globaalsel turul, tegutsema efektiivselt nende toodete tootmises ja kasutama kohalikku tööjõudu, kapitali ja loodusressursse. Konkureerimisvõime on tulemus kaubanduse, tootlikkuse ja ressursside rakendamise vahelistest suhetest.[3] Need tegurid sisaldavad paljusid kohaliku kultuuri ja identiteediga seotud aspekte, mis võivad olla väga positiivsed konkurentsivõime arendamise puhul.[4] Linnaregiooni peab vaatlema ka laiemalt majanduse võrgustike osadena.

Eesti linnaregioonide moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti linnaregioonid määratleti 2002. aastal läbi viidud uurimuses. Samas hinnati ka nende linnaregioonide olukorda ja tuleviku perspektiive. [5] Selleks, et tagada piirkondlikku arengupotentsiaali, konkurentsivõimet ja tagama kaasamise võimalust vähemalt kümne aasta tulevikusuundumusi silmas pidades, peab linnaregioon olema piisavalt suur, et tagatud oleks ressursside minimaalne kriitiline mass. Väiksemate kui 15 tuhande elanikuga linnaregioonide arenguvõimalused on piiratumad ning nende arendamine nõuab erinevat arengupoliitikat. Liiga paljude linnaregioonide moodustamine Eestis oleks kunstlik. Väga väikeste linnade ja linnaregioonidega arvestamine raskendab ühiste linnaregioonide arengupoliitiliste soovituste ja poliitikate loomist.[1]

Eesti viie suurima linnaregiooni iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti viis suurimat linnaregiooni on Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve ja Pärnu. Tallinna linnaregioon on Eestis kõige suurem ja seal elab peaaegu kaks viiendikku Eesti elanikest. Tallinna tagamaal elab peaaegu sama palju inimesi kui Eestis teises suurimas linnas Tartus. Tallinna linnaregioonis on ka kõrgharidust omavate inimeste absoluutne ja suhteline arv kõige suurem Eestis. Kõrghariduse on omandanud üle neljandiku kõikidest Tallinna linnaregioonide elanikest[1]. Majanduse vaatenurgast on Tallinna linnaregioon kõige võimsam, eriti kui silmas pidada suuri ja rahvusvahelisi ettevõtteid.

Eesti linnaregioonidel on ka väljakutseid innovaatilisust nõudvas globaliseerunud majanduses. Ainult Tallinna ja Tartu linnaregioonides on töötajaid rohkem kui 50 000 ja seitsmes linnaregioonis rohkem kui 10 000. Linnaregioonide suurus on tähtis, sest geograafiline lähedus ja suur töötajate arv, lisavad ressursse, koostöö võimalusi ja vähendavad innovaatilises tegevuses riske. (Turok 2004:1075) Vastavalt sellele takistab linnaregioonide väike rahvastiku arv mitmekesise majanduse arenemist. Uue majanduse töökohtade jaoks on tihti vaja kõrgharidust. Ka inglise keele oskajate arv toetab rahvusvahelist äritegevust. Igas Eesti linnaregioonis on inglise keele oskusega üle 2000 inimese. Tallinna, Tartu ja Pärnu linnaregioonides on rohkem kui 10 000 inimest, kellel on nii kõrgharidus kui ka inglise keele oskus. Sotsiaalse kapitali tekkimist Eestis takistab aga väike üliõpilaste arv. Eestis ainult Tallinna ja Tartu linnaregioonis ületab üliõpilaste arv tuhande piiri. Kõrgharidusega kaasneva loova sotsiaalse kapitali juurdumine on ülejäänud linnaregioonides raskem[1]. Innovaatilisuse vaatenurgast on Eesti linnaregioonides palju strukturaalseid väljakutseid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jauhiainen,S.,J. Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini., Eesti Kunstiakadeemia: 2005
  2. Jauhiainen, S., J. Linnalised võrgustikud Tallinna ja Helsingi vahel - Talsinki või Hellinn. Maja 40, 70-73
  3. Turok, I. Cities, regions, and competitivness. Regional studies 38, 1069-1083
  4. Porter, M., Clusters and the new economics of competitivness. Harvard Business Review 12/98, 77-90
  5. OÜ EURREG, Jauhiainen, S.J. Eesti linnaregioonide arengupotentsiaali analüüs 2002. Tallinn: Siseministeeriumi Regionaalarengu osakond