Laste ristisõda

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Laste ristisõda, Gustave Doré gravüür
Laste ristisõda, Johann Jakob Kirchhoffi gravüür

Laste ristisõda oli 1212. aastal toimunud rahvaliikumine, mis kuulub ristisõdade hulka vaid nime poolest. Usaldusväärseid ajalooallikaid on selle kohta vähe. Püha Tooli säilinud dokumentides ei ole seda mainitud kordagi.[1]

Liikumise täpsed asjaolud on küll ebaselged, kuid selle kohta levinud jutud on mõjunud hiljem inspireerivalt paljudele kirjanikele ja teistele loomeinimestele.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Neljas ristisõda oli lõppenud algseid eesmärke saavutamata. Jeruusalemm oli endiselt muslimite valduses.[2] Paavst Innocentius III lasi korraldada ristisõjajutlusi, mille fookuses olid 1211. aastal ning 1212. aasta alguses albilaste ristisõjad ja Hispaania kristlaste abistamine võitluses Almohaadide vastu. See süvendas ärevaid meeleolusid, muljet teravast kriisist.[3]

Ristisõjas osalemine oli prestiižne, kuid kulukas. Ristisõtta minek oli seotud patukahetsusega. See oli omamoodi palverännak, millest osavõtjaid kannustas kiriku lubadus anda neile indulgents ehk täielik vabastus patukaristusest.[4]

Kiriku kihutustöö jõudis ka nendeni, kes ei olnud majanduslikel põhjustel võimelised liituma ristisõdijate vägedega. See tõi endaga kaasa spontaanseid rahvalikke reaktsioone, rahvaliikumisi, mis ei olnud otseselt seotud kiriku poolt organiseeritud ristisõdadega. Laste ristisõda peetaksegi üheks näiteks sellistest liikumistest.[3]

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste laste ristisõda tuleb ladinakeelsest väljendist peregrinatio puerorum. Peregrinatio asemel kasutati 13. sajandil selle liikumise kohta ka teisi ristisõda tähistanud sõnu (iter, expeditio, crucesignatio), kuid esialgu tehti seda irooniliselt.[5] Pueri tähendab ladina keeles mitte üksnes lapsi, vaid ka noori ja vaeseid. Ajaloolased on jõudnud järeldusele, et antud kontekstis mõeldigi algselt maapiirkondadest pärit vaeseid, nii noorukeid kui ka vanemaid inimesi. Liikumise seostamine üksnes lastega on hilisem eksitus.[6]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

13. sajandist on pärit 56 allikat (sealhulgas ümberkirjutused), kus seda ajaloosündmust mainitakse. Neist 15 sisaldab selle kohta kõigest üks või kaks rida teksti ja 18 kolm kuni kuus rida. 23 allikat pakub küll veidi pikemaid kajastusi, mis ulatuvad seitsmest reast korraliku lõiguni, kuid ükski neist ei sisalda usaldusväärset käsitlust toimunu põhjuste ja tagajärgede kohta, ega ka teekonna täpset kirjeldust.[5]

Sündmustik[muuda | muuda lähteteksti]

1212. aasta esimesel poolel kogunesid Madalmaades, Reinimaal ja Põhja-Prantsusmaal suured patukahetsejate hulgad, mille keskel hakkasid levima üleskutsed minna Püha maad vabastama. Allikate vähesuse ja vasturääkivuse tõttu on sündmuste käik üsna ebaselge.[7] Ajaloolaste arvamused teekondade marsruudi osas lähevad lahku. Üldiselt eristatakse kahte peamist liikumisteed. Pole selge, kas need ristusid või kattusid üksnes ajaliselt.[8]

Esimene suur koondumine toimus Kölnis, kus liikumise etteotsa asunud kohalik maanooruk Nikolaus, kes olla kandnud Antoniuse risti.[8]

Hiljem kirjutati Kölni kroonikas:

Sel aastal leidis aset üks silmapaistev asi, mille üle tuleb palju imestada, sest see on ajaloos ennekuulmatu. Umbes lihavõtete ja nelipühade ajal, ilma et keegi oleks selleks jutlustanud või üles kutsunud, ning ajendatuna ma ei tea mis vaimust, tuhanded poisid, kuueaastastest päris täiskasvanuteni, jätsid adrad või vankrid, millega nad sõitsid, karjad, keda nad karjatasid, ning kõik muu, millega nad tegelesid. Seda tegid nad hoolimata oma vanemate, sugulaste ja sõprade soovidest, kes üritasid neid tagasi hoida. Ootamatult jooksis üks teise järel risti võtma. Nõndaviisi, kahekümne- või viiekümne- või sajaliikmeliste rühmadena, tõstsid nad üles lipud ja asusid teele Jeruusalemma. Paljud inimesed küsisid neilt, kelle nõuandel või kelle õhutusel nad selle teekonna ette võtsid. Neilt küsiti eriti seetõttu, et alles mõne aasta eest olid mitmed kuningad, paljud hertsogid ja loendamatu hulk inimesi tugevate üksustena sinna läinud ning naasnud eesmärki saavutamata. Praegused rühmad, pealegi, olid õrnas eas ega olnud piisavalt tugevad ja võimsad, et midagi korda saata. Kõik pidasid neid seetõttu rumalateks ja ettevaatamatuteks, et nad seda üritasid. Nemad vastasid lühidalt, et nad olid selles asjas võrdväärsed jumaliku tahtega ning kõik, mida Jumal nendega teha tahab, saab nende poolt vastu võetud hea meele ja alandliku vaimuga. Osad pöördusid tagasi Metzist, osad Piacenzast ja osad isegi Roomast. Osad jõudsid siiski Marseilles'sse, aga kas nad läksid edasi Pühale maale või milline oli nende lõpp, see on ebaselge. Üks asi on kindel: neist tuhandetest, kes lahkusid, vaid väga vähesed tulid tagasi.

Chronica Regiae Coloniensis Continuatio prima, s.a.1213, MGH SS XXIV 17-18

Teine suurem vool tekkis Põhja-Prantsusmaal, kus liikumise juhiks tõusis Vendôme'i lähedalt Cloyes'st pärit karjus Étienne. Tema järgijate hulgas, kes kandsid riste ja lippe, oli noorukeid, neide, lapsi kui ka vanureid.[8] Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et Prantsuse "protsessioon" oleks eraldi Vahemere sadamatesse läinud.[1]

Retkeliste hilisem saatus on ebaselge. Levinud versiooni kohaselt viidi lapsed Marseilles'st laevadega Aleksandriasse ja müüdi orjadeks,[9] kuid seda peetakse kuulujutuks.[1]

Briti ajaloolase Gary Dicksoni hinnangul oli Laste ristisõda sisuliselt "migreerumine linnadesse, üks geograafiliselt kõige muljetavaldavamaid, suuremahulisemaid linnadesse migreerumisi keskaja ajaloos."[10]

Hilisem kajastus[muuda | muuda lähteteksti]

Laste ristisõda on kajastatud hiljem nii ilukirjanduses, heliteostes, kujutavas kunstis kui ka filmikunstis.

Üks tähelepanuväärsemaid selle ainetel kirjutatud ilukirjanduslikke tekste on Poola kirjaniku Jerzy Andrzejewski romaan "Bramy raju" (1960), mille põhjal valmis 1968. aastal ka režissöör Andrzej Wajda samanimeline mängufilm.[11]

Jaapani kirjaniku Yukio Mishima lühiloos "Umi to Yuiyake" (1955) kujutatakse vana prantslast, kes võttis nooruses osa Laste ristisõjast ja jõudis lõpuks välja Jaapanisse.[12]

Paljud autorid on viidanud Laste ristisõjale teostes, mis ei ole pühendatud kõnealusele ajaloosündmusele.

Bertolt Brecht kirjutas kuulsa luuletuse pealkirjaga "Kinderkreuzzug" (1941), kus tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses.[13]

Kurt Vonnegut mainib seda romaani "Tapamaja, korpus viis" (1969, e.k. 1971) alapealkirjas, kuid see teos räägib sisuliselt samuti Teisest maailmasõjast. Laste ristisõjast on Vonneguti romaanis juttu ainult mõnel leheküljel.[14]

Laste ristisõjale viitab ka Agatha Christie oma poliitilises ulmeromaanis "Saladuslik reisija" (1970, e.k. 1991).[15]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tyerman, lk. 549
  2. Selart, lk. 117
  3. 3,0 3,1 Tyerman, lk. 546-547
  4. Selart, lk. 116
  5. 5,0 5,1 Dickson, lk. 10-11
  6. Raedts, lk. 295-300
  7. Tyerman, lk. 547
  8. 8,0 8,1 8,2 Tyerman, lk. 548
  9. Laaksonen, lk. 240
  10. Dickson, lk. 127
  11. Wajda, A.. "Bramy raju". (Video). YouTube. Saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega.
  12. Yeo, E.. "The Short Fiction of Yukio Mishima". (Blogipostitus). 2009. Ingliskeelne.
  13. "Kinderkreuzzug 1939". Wikipedia. Saksa keeles.
  14. Vonnegut, K. (1969, e.k. 1971). Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda. Tallinn: Eesti Raamat. lk. 19-21
  15. Christie, A. (1970, e.k. 1991). Saladuslik reisija. Tallinn: Olion. lk. 145

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Chronica Regiae Coloniensis Continuatio prima, s.a.1213, MGH SS XXIV 17-18, tõlge inglise keelde Brundage, J. (1962). The Crusades: A Documentary History. Milwaukee, WI: Marquette University Press. lk. 213, via Internet Medieval Source Book.
  • Dickson, G. (2008). The Children's Crusade: Medieval History, Modern Mythistory. New York: Palgrave Macmillan. ISBN 9781403999894
  • Laaksonen, H. (2006, e.k. 2015). Kõrgkeskaeg. Zetterberg, S. (toim.) Maailma ajalugu. Tallinn: Varrak. lk. 240 ISBN 9789985331552
  • Raedts, P. (1977). The Children's Crusade of 1212. Journal of Medieval History, 4 (12). lk. 279-323. https://doi.org/10.1016/0304-4181(77)90026-4
  • Selart, A., Laur, M. (2016). Maailma ajalugu II. Keskaeg. Varauusaeg. Tallinn: Koolibri. lk. 115-117. ISBN 9789985035139
  • Tyerman, C. (2006, e.k. 2010). Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. lk. 546-549. ISBN 9789985320969