Kristjan Haljak
Kristjan Haljak (sündinud 3. oktoobril 1990[1]) on eesti luuletaja ja tõlkija.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ta lõpetas 2009. aastal Tallinna Prantsuse Lütseumi ja õppis aastatel 2009–2015 Tallinna Ülikoolis romaani keeli. 2013–2014 viibis ta Erasmuse programmi kaudu Prantsusmaal Aix-Marseille Ülikoolis, õppides tänapäeva kirjandust.
Aastal 2015 kaitses Haljak Tallinna Ülikoolis magistritöö „L’itération et les errements surréalistes: la porte à la clairière d’Andres Ehin“ („Iteratsioon ja sürrealistlikud uitlemised: Andres Ehini uks lagendikul“, juhendaja Ülar Ploom).
Ta on õpetanud prantsuse keelt ja kirjandust 2011–2012 Tallinna 32. Keskkoolis, 2012–2016 Tallinna Prantsuse Lütseumis ja 2017–2019 Tallinna Inglise Kolledžis.
Alates 2017. aastast on Haljak Eesti Kirjanike Liidu liige.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Kristjan Haljaku esimene luulekogu "Palavik" ilmus Värske Rõhu raamatusarjas. Seda seostati kohe sürrealismiga[2], kuid leiti ka, et raamat võbelevat kahe pooluse vahel, milleks on "ühelt poolt soov jutustada (mõnd sündmust, situatsiooni) ja teisalt mängida kõla ja vabade assotsiatsioonidega".[3] Autor ise on möönnud, et ta pole "suutnud vastu panna kiusatusele seda nn automatismi ka ise katsetada" ning et ta on "kirja pannud ja muutmata kujul avaldanud tekste, mis on tehtud/tulnud seisundis, kus mõistuse kontroll pole päris tavapärane".[4]
2017 ilmusid "Conceptio Immaculata" ja "Uus inimene", mille puhul samuti viidati avangardsele kirjandusele ja 19. sajandi lõpu dekadentsile.[5] Arvati ka, et Haljakul on teadlik programm ning ta jätkab sealt, kus tema vaimsed eelkäijad pooleli jäid.[6]
2018 ilmunud "Verlaine'i revolver" algab Charles Baudelaire'i unenäo kirjeldusega, mida Haljak on muutnud, tekitades müstifikatsiooni. Raamatus on rohkesti riimimata sonette, mille puhul on leitud, et Haljak "demonstreerib soneti ja luule võimalusi nii, nagu seda eesti kirjanduses enne ei ole tehtud".[7]
Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]
- "Palavik" (Värske Rõhk, 2014)
- "Conceptio immaculata" (Vihmakass ja Kakerdaja, 2017)
- "Uus inimene" (Tuum, 2017)
- "Verlaine'i revolver" (Tuum, 2018)
- "Illuminatsioonid" (Tuum, 2020)
- "Warszawa Centralna" (Kaksikhammas, 2021)
- "Elektra Domina" (Kaksikhammas, 2023)
Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]
- Charles Baudelaire, "Mu alasti kistud süda. Päevikumärkmed" (Loomingu Raamatukogu, 2014, nr 30)
- Charles Baudelaire, "Kunstlikud paradiisid. Võrdlus veinist ja hašišist" (Loomingu Raamatukogu, 2017, nr 15–17)
- Charles Bukowski, "Ikkagi on tore olla Bukowski" (Kaksikhammas, 2017) – üks tõlkijatest
- Jean-Christophe Grangé, "Reisija" (Koolibri, 2018)
- André Breton, "Sürrealismi manifestid" (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019)
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2016 Värske Rõhu aastaauhind
- 2018 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind (Charles Baudelaire'i teose "Kunstlikud paradiisid" tõlge prantsuse keelest)
- 2018 Siuru fondi stipendium[8]
- 2020 stipendium "Ela ja sära"
- 2022 Loomingu aastaauhind
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Sirje Pärismaa "Empaatiavõimeta pole koolis midagi teha". – Õpetajate Leht, 15.01.2016.
- ↑ Paul Raud, Sõnamänguline sürrealism. Sirp 17.04.2015. Lauri Sommer, Le hipster maudite Pelgulinna paradiisiaian. Vikerkaar 2015, nr 1-2, lk 185–189.
- ↑ Indrek Ojam, Mida ravib "Palavik"? Värske Rõhk nr 43, 2015.
- ↑ Kristjan Haljak: mõistmislootus ei tohi täielikult kustuda. Intervjuu Carolina Pihelgale. Looming nr 10, 2017.
- ↑ Andrus Kasemaa, Haljak vol 3. Looming nr 10, 2017.
- ↑ Peeter Helme, Kontrakultuuri kannatlikule lugejale. Postimees 20.10.2017.
- ↑ Rebekka Lotman, "Verlaine'i revolvri" poeetikast ja retoorikast. Keel ja Kirjandus nr 7, 2019, lk 577.
- ↑ "Siuru fondi esimese stipendiumi pälvis Kristjan Haljak".
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Alvar Loog. ""Kasulik inimene olla on mulle alati paistnud kaunikesti jõle". Postimees, 20. oktoober 2017
- Siim Lill. "Poète maudit? Neetud poeet?". Sirp, 18. jaanuar 2019