Konstantinos IX Monomachos
| Konstantinos IX Monomachos | |
|---|---|
 Konstantinos IX mosaiik Hagia Sophias | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 11. juuni 1042 – 11. jaanuar 1055 | |
| Eelnev | Zoe ja Theodora |
| Järgnev | Theodora |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Konstantinos Monomachos |
| Sünniaeg |
umbes 1000/1004 Antiookia |
| Surmaaeg |
11. jaanuar 1055 (50–55) Konstantinoopol |
| Abikaasa | tundmatu; tundmatu, Zoe Porphyrogennete |
| Vanemad | Theodosios Monomachos |
Konstantinos IX Monomachos (Bütsantsi kreeka keeles: Κωνσταντῖνος Θ΄ Μονομάχος (Kōnstantinos IX Monomachos); umbes 1004 – 11. jaanuar 1055) oli Bütsantsi keiser 12. juunist 1042 kuni 11. jaanuarini 1055.
Keisrinna Zoe valis ta 1042. aastal abikaasaks ja kaasvalitsejaks. Enne seda oli keiser Michael IV ta pagendusse saatnud, sest Konstantinosel oli armusuhe keisrinnaga. Konstantinos IX valitses koos Zoega kuni 1050. aastani, mil naine suri, ning seejärel naise õe Theodora Poprhyrogennetega kuni 1055. aastani.
Konstantinos pidas oma valitsemisajal sõdu Kiievi-Venega, petšeneegidega ja idas seldžukidega. Keiser oli üldiselt edukas ning piirid jäid püsima. Ta laiendas riiki ida suunas, annekteerides Armeenia kuningriigi. Aasta enne surma, 1054. aastal, toimus suur Ida ja Lääne kiriku lõhenemine õigeusu ja katoliku kirikuks.
Noorus ja võimuletõus
[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantinos oli Theodosios Monomachose poeg, kes oli olnud Basileios II ja Konstantinos VIII ajal tähtis bürokraat tähtsast ja auväärsest Monomachose perekonnast[1]. Tema ema on teadmata, kuid ta võis olla Irene armeenia Taronitese/Tornikiose perekonnast. Konstantinos sündis umbes 1000–1004 Antiookias. Võimalik, et ta rääkis lisaks kreeka keelele ka süüria või araabia keelt. Kaasaegsed kirjeldasid teda väga ilusa mehena.[2] Mingil hetkel kahtlustati tema isa vandenõus, mistõttu kannatas poja karjäär vastavalt. Tema positsioon paranes, kui ta abiellus Romanos III õetütrega.[3] Olles õukonnas, jäi ta silma keisrinna Zoele. Tema sümpaatia mehe vastu oli nii silmnähtav, et Zoe teine abikaasa, keiser Michael IV saatis Konstantinose pealinnast välja Lesbose saarele.[4]
Konstantinos sai tagasi pöörduda alles pärast Michael V kukutamist 1042. aastal[4]. Ta määrati kohtunikuks Kreekas. Enne ametisse määramist kutsuti ta aga Konstantinoopolisse, kus valitsevate keisrinnade Zoe ja Theodora suhted olid väga pingelised. Zoe oli otsustanud otsida endale uut abikaasat, et takistada oma õe mõjuvõimu suurenemist.[5] Konstantinos oi Zoe kolmas valik, sest esimene näitas üles põlgust keisrinna vastu ning teine suri salapäraselt enne pulmi[3], nii tuli Zoel meelde kena Konstantinos. Nad abiellusid 11. juunil 1042 ilma patriarh Alexios I Stouditese kohaloluta, kes keeldus mõlema jaoks kolmandat abielu läbi viimast. Konstantinos krooniti järgmisel päeval.[6] Temast sai keiser Konstantinos IX[4].
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti].png)
Konstantinos IX oli võimule saades umbes 42-aastane ning Zoe temast umbes 20 aastat vanem[4]. Zoe lubas Konstantinosel õukonda tuua ka tema kauaaegse armukese Maria Skleraina.[5] Konstantinos ei leppinud vaid Maria õukonda toomisega, vaid ta nõudis, et tal lubataks avalikult naisega koos olla ja et naine saaks ametliku tunnustuse[3]. 64-aastasel Zoel polnud midagi selle vastu, et Maria jagab temaga nii voodit kui ka trooni. Sklerainale anti sebaste tiitel (tähendab auväärne; augustaga võrdväärne tiitel). Sellega tõusis armuke hierarhias Konstantinose, Zoe ja Theodora järel neljandale positsioonile.[7]
Avalikkuse silmis oli Skleraina kohtlemine siiski skandaalne ning hakkasid levima kuulujutud, et armuke kavatseb Zoe ja Theodora mõrvata[3]. See viis ülestõusuni Konstantinoopolis 1044. aastal. Konstantinos IX oleks äärepealt saanud viga ühes usurongkäigus pealinna tänavatel. Rahva suutis vaigistada ainult see, kui õed ilmusid rõdule ning kuulutasid, et neid ei ähvarda oht.[5]
Osade ajaloolaste hinnangul oli selleks ajaks Zoe mõistus juba "pehmenenud". Ta suri 1050. aastal.[4]
Zoe ja Konstantinose suhted olid väga head, kuid sama ei saanud öelda keisri ja keisrinna Theodora kohta. Konstantinos ja Theodora vihkasid teinetest varjamatult.[4]
Konstantinose valitsemisaega peetakse paljuski murranguliseks. Seda tingisid peamiselt kolm asjaolu: kõigepealt laienes normannide pealetung keisririigi valdustele, siis algasid türklaste-seldžukkide kallaletungid, ja kolmandaks – vormistus lõplikult Ida ja Lääne kirikute vaheline lõhe. Neile kolmele tegurile lisaks on vahel nimetatud ka enneolematult ulatuslikke mässe, mis raputasid riiki seestpoolt.[4]
Iseloom ja välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Üldiselt on bütsantsi autorid Konstantinose peamise positiivse küljena rõhutatud tema ilu. Keiser olevat olnud igati ilus inimene, ja seda nii väliselt kui sisemiselt. Tal oli "väga ilus hing”, mis muutis ta "kõrgelt hinnatuks". Keiser polnud uhke ja oli oma alluvate suhtes "heasoovlik". Tal oli ka suurepärane huumorimeel. Kõik see muutis Konstantinose rahva seas väga populaarseks. Nii polevat olnud vaja "tema magamistoa ust sulgeda isegi ööseks rääkimata sinna valve paigutamisest. Kuid valitsejat hästi tundev ajaloolane Michael Psellos leidis samas (loomulikult on see kirja pandud pärast Konstantinose surma), et keiser oli täiesti kõlbmatu riiki juhtima – jätnud kogu võimu ja valitsemise teiste kätte, andus ta ise "meelelahutustele ja rõõmudele". Kuidas keiser tegelikult välja nägi, sellest annab ettekujutuse Hagia Sophias säilinud mosaiik, millelt vaatab vastu lühikese habemega ja kirgliku pilguga mees. Ja tõesti, keisri kirglikkust on maininud ka bütsantsi autorid. Näiteks kui keegi oli võitnud Konstantinose südame, siis võis keiser selle inimese heategudega suisa üle puistata. Üldiselt aga oli keisri isiklik elu pidevalt kriitikatule all, ja eriti arvustati teda vaimulikes ringkondades.[4]
Maria Skleraina
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Konstantinos oli omal ajal saadetud välja Lesbose saarele, asus koos temaga sinna ka tema armuke Maria Skleraina. Hiljem, pärast Zoe armust keisriks saamist, õnnestus Konstantinosel saavutada abikaasalt Mariale luba pealinna naasmiseks.
Mõne aja pärast kolis Maria juba paleesse ning tema eluruumidest avanes uks keisri magamistuppa. Samas viis Konstantinose magamistoa teine uks keisrinna ruumidesse, kusjuures väidetavalt ei tohtinud kumbki naine siseneda keisri juurde koputamata. Maria kõrge positsioon õukonnas oli küllaltki skandaalne ning Psellose sõnade järgi pani seesugune hierarhiline järjestus, kus Maria oli neljandal positsioonil, õukondlasi punastama. Ainus, mis kuidagi sundis sellise olukorraga leppima, oli Maria heldekäelisus. Kuigi õukondlased leidsid omavahel sosistades, et tegemist on äärmiselt moraalitu looga, pani Maria jagatud raha neid asjade seisuga vähemalt väliselt leppima. Samal ajal aga domineeris linnas, kuhu Maria raha ei ulatunud, üldine rahulolematus keisri väljakutsuva käitumisega. 1043. aasta kevadel toimus palee ees isegi suur meeleavaldus ja õhus olevat olnud tunda "mässu lõhna”. Psellose väitel hüüdis suur rahvahulk: "Ei taha Mariat keisrinnaks! Ei taha, et tema pärast hukkuksid meie emakesed, keisriverelised Zoe ja Theodora!" Alles Zoe ja Theodora ilmumine rõdule, mis kinnitas nende elus olemist, suutis rahvast vaigistada. Mõne aja möödudes Maria suri ning Konstantinos veetis paar päeva sügavas leinas. Kuid üsna pea leidis ta juba uue kallima, kelleks sai üks Konstantinoopolis pantvangis hoitud kaunis alaanitar. Ka tema sai õukonnas peatselt kõrge positsiooni.[4]
Keisri armukestega oleks õukond suutnud suhteliselt valutult leppida. Polnud ju Konstantinos kaugeltki esimeseks Bütsantsi valitsejaks, kelle kallim viibis poolametlikult palees. Sellega aga, et keiser tõstis oma kallimad ametlikult kõrgesse seisundisse, ei tahtnud õukondlased kuidagi leppida. Valitseja selline käitumine põhjustas vaid viha ja kadedust.[4]
Ülikool
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi Psellos väitis, et keiser jättis riigiasjad teiste hooleks, õnnestus teda vahel mõne ideega nakatada. Konstantinos tundis suurt huvi teaduste vastu ja nii tõmmati keiser kaasa arutellu ülikooli reformimise küsimuses. Teravas vaidluses kujunes kaks leeri: ühed pooldasid kitsama, peamiselt juriidilise kallakuga õppeasutust, teised aga filosoofilise peasuunaga kooli. See vaidlus olevat viinud isegi tänavameeleavaldusteni. Lõpuks võttis keiser vastu targa otsuse mitte eelistada üht suunda teisele. Nii avatigi 1045. aastal korraga kaks ülikooli. Neist ühe, filosoofiasuunitlusega ülikooli juhiks sai Michael Psellos.[4]
Õppimine mõlemas ülikoolis oli tasuta. Professorid said kõrget palka, ametiriided ja pühadeks kingitusi. Ülikool oli avatud kõigile, vaatamata soovija päritolule. Oluline oli vaid teadmiste tase. Mõlema ülikooli lõpetajatest said peamiselt riigiametnikud.[4]
Mässud
[muuda | muuda lähteteksti]Uue keisri vastu suunatud mässud algasid kohe pärast tema asumist troonile. Neist ühe algatajaks oli kuulus väepealik Georgios, kes sai keisrilt korralduse ilmuda õukonda. Georgios leidis, et selle käsu taga võis olla kadedus ja et tema tagasikutsumise tõeliseks põhjuseks oli tegelikult soov ta kõrvaldada. Lõpuks otsustas ta küll keisri käsule alluda ja tagasi pöörduda, kuid teha seda kindluse mõttes koos vägedega. Seega kujunes Georgiose naasmine Konstantinoopolisse 1043. aasta alguses pigem rünnakuks. Konstantinos omalt poolt ei saatnud väepealikule vastu mitte tervitajaid, vaid väed eesotsas eunuhh Stephanosega. Puhkenud lahingus oli Georgios juba võitmas, kui sai surmavalt haavata, misjärel tema väed jooksid laiali.[4]
Keiser ei jõudnud veel õieti rõõmustada üle ootuste lihtsalt tulnud võidu üle, kui temani jõudis teade uuest vastuhakust. Stephanos otsustas ise kasutada soodsat võimalust ja alustas omakorda mässu. Kuid keisril õnnestus sama aasta suvel mässajat toetanud väed purustada ning Stephanos torgati karistuseks pimedaks.[4]
Veelgi ohtlikumaks aga kujunes ühe teise väepealiku, Leon Tornikiose väljaastumine. Teades keisri üldist sallimatust edukate väejuhtide vastu, kartis ka Leon, et teda võidakse kõrvaldada. Nii alustaski ta "ennetavat" mässu, kuulutades ennast keisriks. Lisaks oli tal üsna arvukas toetajaskond õukonnas. Üsna pea piirasid mässajad juba pealinna sisse ja Konstantinose olukord muutus kriitiliseks. Seda enam, et keisril õnnestus linnas kokku koguda vaid tuhatkond teda pooldavat sõjameest. Samal ajal ootasid Leoni ülekaalukad jõud linnaväravate avanemist ja täitsid oma aega keisrit pilavate ropu sisuga laulude ja kometimängude esitamisega, mida rünnakut ootav Konstantinos oli sunnitud müüridelt pealt nägema.[4]
Pöörde kujunenud olukorda aga tõi üks juhuslik nool, mis oleks peaaegu keisri tapnud. See oli nagu märguanne, et passiivne ootamine saab lõppeda kas varem või hiljem tema jaoks vaid ühe tulemusega – troonilt kukutamisega. Seepeale andiski Konstantinos käsu valmistuda rünnakuks. Asjatult püüti keisrit veenda, et see on hullumeelne ettevõtmine, mis saab lõppeda vaid silmapilkse hävinguga – Konstantinos ei võtnud kedagi kuulda. Ning kui keisri halvasti relvastatud väed ründasid Leoni positsioone, siis said nad – nagu oligi ette arvata – hävitavalt lüüa. Seda hävingut pealt näinud väravavahid jooksid laiali, jättes sissepääsu linna avatuks ja Leonil oli vaid vaja kaitsetusse linna siseneda. Kuid siis tegi ta saatusliku vea. Leon oli ilmselt oma võidus niivõrd kindel, et linna sisenemise asemel jäi ta hoopis ootama linnaelanike delegatsiooni, mis annaks talle kõige pidulikkusega üle Konstantinoopoli sümboolse võtme. Eelnevalt oli Leon jõudnud hävitada kõik eeslinnad, andes sel moel märku, millega võib lõppeda tema sisenemine pealinna. Igatahes hetke pärast olid võimsad Konstantinoopoli väravad taas lukus ja tee troonile, mis oli Leoni ees alles äsja lahti, sulgus uuesti.[4]
Kuna piiramine kippus venima ja sõjamasinate puudumisel polnud lootustki saavutada edu, hakkasid Leoni väed pikapeale sulama. Tema toetajad, kes olid tulutust ootamisest tüdinenud, läksid lihtsalt laiali. Üsna pea sai ka keiser väljastpoolt toetust juurde ja 1047. aasta jõuludeks oli mäss sisuliselt ennast ammendanud. See tähendas, et Konstantinos sai asuda vastupealetungile ja võtta Leon kinni ning anda käsk torgata ta pimedaks.[4]
Maksud
[muuda | muuda lähteteksti]Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli Bütsantsi riigikassa niivõrd ääreni täis, et isegi mõni pillajast keiser ei suutnud seda ammendada, siis Konstantinos tuli selle ülesandega toime ning alates temast tundis keisririik pidevat rahanappust. Rahapuuduses aga on valitsejad enamasti ikka pöördunud vana äraproovitud vahendi, maksude tõstmise juurde tagasi. Selle tee valis ka Konstantinos, seades lisaks vanadele sisse veel mitmeid uusi makse. Väidetavalt olid tema valitsemisajal vanglad riigivõlgnikest tulvil. Ka paljud kirikud ja kloostrid jäid riigi toetusest ilma.[4]
Välispoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Kokkuhoid pani vähendama isegi sõjaväge. Keiser laskis laiali saata 50 000-mehelise Gruusiast värvatud abiväe. Seda olukorras, kus vaenlaste rünnakud piiridel ägenesid iga aastaga. Abiväe laialisaatmist pidasid paljud mitte lihtsalt keisripoolseks lubamatuks veaks, vaid suisa teadlikuks riigireetmiseks. Samal ajal, arvestamata piiratud ressursse, võeti ette mõttetuid sõjakäike, nagu oli näiteks armeenlaste Ani vürstiriigi vallutamine 1046. aastal, millega likvideeriti viimane kristlik takistus türklaste-seldžukkide teelt ja mis osutus lõpuks suureks veaks.[4]
Türklastega oli Bütsants kohtunud ka varem. Nad olid juba mitme keisri ajal teeninud palgasõduritena sõjaväes ja palee valvemeeskonnas, kuid varasemal ajal ei omanud nendega läbikäimine erilist tähendust. Alles 11. sajandi esimesel poolel hakkasid türklased-seldžukid, kes olid saanud endale nime tänu poollegendaarsele hõimujuhile Seldžukile, otseselt ähvardama keisririigi valdusi. Ning Konstantinose valitsemisaja viimased aastad möödusid juba raskes võitluses nendega.[4]
Petšeneegid
[muuda | muuda lähteteksti]Samal ajal tugevnes petšeneegide surve riigi teisel rindel. Nende vastu üritas Bütsants kasutada vana roomlaste taktikat. Osa petšeneege lasti üle Doonau ja nende käsutusse anti kolm kindlust. Tasuks selle eest pidid nad takistama oma ülejäänud hõimukaaslaste katseid üle jõe tulla. Kuivõrd raske oli tõrjuda petšeneegide tungi keisririigi aladele, seda tõendab juba ainuüksi nende arvukus, mis bütsantsi allikate kohaselt ulatus 800 000 inimeseni.[4]
Vaatamata sellele, et Konstantinosel õnnestus anda petšeneegidele 1051. aastal mitu valusat hoopi, ei suutnud ta neid lõplikult peatada ning nomaadide rüüsteretked ulatusid sageli kuni Konstantinoopoli müürideni. Et teha petšeneegide rünnakutele lõpp, otsustas keiser korraldada sõjakäigu vaenlase tagalasse. Kuigi bütsantslastel õnnestus Doonau edukalt ületada, said nad sellele järgnevas öises lahingus hävitavalt lüüa, kaotades nii ka kõik eelnevate võitude viljad.[4]
Kiievi-Vene
[muuda | muuda lähteteksti]Konstantinose valitsemisaja alguses, 1043. aastal, tungis Bütsantsi aladele Kiievi-Vene sõjavägi Novgorodi vürsti Vladimiri ja tema sõjapealiku Võšata juhtimisel. Keisririigi piiridesse kavatseti jõuda venedel mööda Dneprit, kuid ootamatult alanud torm paiskas venelaste laevastiku laiali. Osa mehi uppus, umbes 6000 sõjameest Võšataga eesotsas olid sunnitud maabuma, ülejäänud aga jätkasid teekonda mööda jõge ja nende järgnev saatus kujunes õnnelikumaks kui maabunud vägedel – löönud tagasi keisri laevastiku rünnakud, õnnestus neil pöörduda koju tagasi. Võšata juhitud salk aga purustati lahingutegevuse käigus, ellujäänud võeti Varna lähistel vangi ja osa neist sandistati.[4]
Kolme aasta pärast sõlmis Konstantinos Kiievi-Venega rahulepingu, mida kinnitas keisri tütre Anna ja Kiievi suurvürsti poja Vsevolodi abielu. Sellest liidust sündiski 1053. aastal Kiievi tulevane suurvürst Vladimir Monomahh.[4]
Bütsantsi ja Kiievi-Vene suhete ajaloos jäigi see sõjaretk viimaseks venelaste rünnakuks keisririigi vastu.[4]
Suur kirikulõhe
[muuda | muuda lähteteksti]Kuid Konstantinose valitsemisaja kõige olulisemad sündmused, mis lõpptulemusena omandasid maailmaajaloolise tähtsuse, toimusid Läänes. Need puudutasid kirikusiseseid suhteid. Vastuolus Rooma ja Konstantinoopoli, paavsti ja patriarhi vahel polnud iseenesest midagi uut. Samuti olid mõlemad keskused kujundanud tolleks ajaks mitmeid eriarvamusi dogmaatika vallas, kuid kõik need asjaolud iseenesest poleks tinginud kiriku lõhenemist. Selleks oli veel vaja poliitilise olukorra pingestumist Lõuna-Itaalias. Kuigi see piirkond kuulus Bütsantsi valdustesse, suurenes seal pidevalt Rooma mõju. Sündmuste arengut kiirendas eriti ülienergiline paavst Leo IX (1049–1054), suurepärane poliitik, kes pühendus täielikult kirikureformile.[4]
Leo ning Konstantinoopoli patriarh Michael vahetasid mitmeid vastastike süüdistustega läkitusi. Näiteks Leo põhjendas neis tuginedes "Constantinuse kingitusele" – kiriku õigust sekkuda ilmalikesse asjadesse. Kuid vaatamata kõikidele erimeelsustele kahe keskuse vahel oli raske oodata suhete täielikku katkemist. Lisaks kõigele pooldas ka Konstantinos tüli rahumeelset reguleerimist.[4]
1054. aasta suvel saabusid läbirääkimisteks Konstantinoopolisse paavsti saadikud, kes olevat silma paistnud iseäranis üleoleva käitumisega. Michael ei avaldanud mingit soovi nendega kohtuda ning venitas igati saadikute vastuvõtmisega. Saamata patriarhi jutule, asetasid saadikud mõne aja möödudes Sophia katedraali altarile üriku, mis teatas, et patriarh ja tema kaasosalised on sügavalt eksinud ja nad pannakse kirikuvande alla "koos kõikide ketserite, aga samas ka saatana ja tema inglitega". Seepeale kutsus Michael kokku kirikukogu ja pani omalt poolt Rooma saadikud-legaadid kirikuvande alla, öeldes: "Otsekui äikesemürin või torm või rahehoog või õigupoolest just nagu metssead nõnda tulid nad Jumala kaitstud linna, et kukutada tõde." Nii vormistuski ida- ja läänekiriku lõhenemine. Järgnevalt sai patriarh Michaeli jaoks väga oluliseks, millise poole valivad ülejäänud kolm patriarhi (Antiookia, Jeruusalemma ja Aleksandria kirikupead), ning ta astus kohemaid nendega läbirääkimistesse. Kuigi järgnenud arutelu üksikasjad pole teada, toestasid kõik ülejäänud patriarhid puhkenud tülis Konstantinoopolit.[4]
Osaliselt kujunes lõhe kirikus suureks patriarhi võiduks. Konstantinoopoli patriarh oli nüüdsest täielikult vaba Rooma paavsti pretensioonist juhtivale kohale kirikus. Kuid poliitiliselt kujunes kirikutüli, mis rikkus lõplikult suhted Läänega, Bütsantsile katastroofiliseks seda eriti olukorras, kui Idas tugevnes pidevalt türklaste-moslemite surve keisririigi aladele. Mis aga puudutab rahva reageeringut toimunule, siis seda praktiliselt polnud ning tõenäoliselt ei saanud rahvas kiriku lõplikust lõhenemisest isegi niipea teada.[4]
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]Valitsemisaja viimastel aastatel oli Konstantinose tervis väga halb. Kuid vaatamata teda piinanud tugevatele valudele osales podagrahaige keiser vapralt tseremooniatel ja pidustustel. Oma tõve kohta arvas ta ise, et see on karistus sooritatud pattude eest. Seepärast veetiski ta oma elu viimased nädalad ja päevad palvetades ja andestust paludes. Konstantinos suri 11. jaanuaril 1055. aastal.[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Zoe Porphyrogennete
- Theodora Porphyrogennete
- Makedoonia dünastia
- Suur kirikulõhe
- Bütsantsi keisrite loend
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Alexander Kazhdan (1991). "Constantine IX Monomachos". Oxford Dictionary of Byzantium III. Kd Oxford Dictionary of Byzantium. Ozford. ISBN 978-0-19-504652-6.
- ↑ "Constantine XI Monomachos – Augusta Zoe in Hagia Sophia" (inglise). 30.11.2021. Vaadatud 03.01.2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 John Julius Norwich (1993). Byzantium: The Apogee. Penguin. ISBN 0-14-011448-3.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 4,19 4,20 4,21 4,22 4,23 4,24 4,25 4,26 4,27 4,28 4,29 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 305–313.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 George Finlay (1853). History of the Byzantine Empire from 716 – 1057. William Blackwood & Sons.
- ↑ Georgius Cedrenus (1839). Corpus Scriptorum Historiae Byzantinae 9.
- ↑ Garland, Lydia (29. juuli 2006). "Zoe Porphyrogenita (wife of Romanus III, Constantine IX, and Michael IV)". Vaadatud 03.01.2022.
| Eelnev Zoe Porphyrogennete ja Theodora Porphyrogennete |
Bütsantsi keiser 11. juuni 1042 – 11. jaanuar 1055 |
Järgnev Theodora Porphyrogennete |